Kuus tükki, neist kaks tervet väärt

Veiko M?a

Kauksi Ülle, Kuus tükkü. Hal´as kunn, Obinitsa 2006. 160 lk.  

“Kuus tükkü” kaante vahele on Kauksi Ülle koondanud kuus võrukeelset näitemängu. Kaks pikemat (“Pühak” ja “Peko”), kaks keskmist (“Ah tsusku külh…” ja “Kalmunäio”) ja kaks üsna pikukest (“Vihmatark” ja “Imede ime…”).

“Pühak” on neist ainsana kutselist lava näinud. “Taarka” ilmus hiljuti eri raamatuna ja seda kogus pole. Nõnda pole üllatav, et tegu on kõige läbikirjutatuma näidendiga, kus autori repliigid moodustavad omaette väärtuse (lk 14: “Juliane on oma magamistoas laua ääres, ta juuksed on sassis ja tema hing nutab.”). Ei saa öelda, et dialoog nõrgem oleks. (Juliane: “Kas sa ei näe, et ma olen ise üks lõhutud vaas?”, kui teenijannad nutavad taga vaasi, mille ta on puruks löönud.)

Juba esimene stseen on mõjuv: teenijad arutlevad, kas tuua raskesti haigele Julianele vett kruusi või kausiga, see tähendab kas joomiseks või laiba pesemiseks. Ülle ise on öelnud, et end messiaks pidanud Barbara Juliane von Krüdeneri oli tal kergem kujutada kui ajaliselt lähemat Hilana Taarkat. See kergus annab näidendile palju juurde. Juliane kujus on nii mastaapsust kui mängulusti, elurõõmu kui hardust pillavates kogustes. Tegu on erakordselt jõulise karakteriga, mille vaimseks selgrooks on ürgnaiseliku siiruse ja aadlidaami kapriissuse kummastav kooskõla. Nõnda näib tema usalduslik läbisaamine nii teenijannade kui keiser Aleksander I-ga täiesti normaalne. Otsekui mängeldes jõuab paruniproua endastmõistetavatele, kuid seni vähe populariseeritud tõdedeni. Näiteks: pole mingit kasu palvetamisest, kui kõht on tühi.

Krüdener võis selle oma mõisa pärisorjade seas edukalt ellu viia. Tänapäeval on kõigil kõht nagunii täis ja kirikus toidujagamisega võib kohale meelitada vaid asotsiaale. Aga eks olegi religioon tänapäeva Eestis asotsiaalne nähtus.

Krüdeneri kui andetu kirjaniku kujutamine lisab näidendile iroonilise mõõtme (“…vaimust ja andest üksinda romaanikirjanikule ei piisa. Üksjagu tuleneelamist ja sallitantsu peab igale poole juurde käima.”)

Muust tegelaskonnast sööbivad meelde õnnetu armastaja Stakiev ja kaks meest, kes lavale ei jõuagi: Juliane hullumeelne austaja Fregeville ning Napoleon – selles tükis mitte sõjapealiku, vaid avarapilgulise kirjanduskriitiku rollis.

Kuigi näidendi lõpp viib usulise harduse ja isegi pimeduseni, ei mõju see rusuvalt. Kes on elanud rikkuses ja õnnes, mäletab seda ka vaesuses ja õnnetuses. Vastupidise metamorfoosi puhul on unustamine kahjuks kiire tulema. Nõnda on esimene variant ka vaataja/lugeja jaoks emotsionaalsem.

“Ah tsusku külh…” näitab Kauksi Ülle omapära ja vaimukust kõige tugevamast küljest. Kui täispikkades näidendites “Pühak” ja “Taarka” on käsitletud ühe naise saatust läbi elu, ainest, mis autorile hingeliselt lähedal, siis “Ah tsusku külh…” näitab tema oskust kirjutada ka “vabal teemal”.

Kui eesti kirjanduselus oleks natukenegi samavõrra ettevõtlikkust kui kunstielus, võiks sellest saada nurgakivi samasugusele traditsioonile nagu Mart Kivastiku kunstnike elust rääkivad näidendid Viinistu muuseumikompleksis.

Kolmest kirja- ja kalamehest on kõige värvikam Johannes Vares-Barbarus oma reibaste, ehkki üheülbaliste ideedega: “Maa tuleb ära kaotada, inimene suudab üksnes linnas luua”, “Miks lugeda Gogolit, kui on olemas Majakovski”, “Himurus on jõud”, “Inimene on multiplitseerit!” jne. Ent ka Jaan Vahtra ja Juhan Jaik on täisverelised dramaatilised karakterid. Jaigi puhul võlub äärmise pragmatismi (tahtis vene keeles kirjutama hakata, et ülemuste tütardele poeeme pühendada) ning äärmise fantastikalembuse (usk kalasõnadesse) segu, mis ometi hästi kokku sobib. Vahtra kui veidi vanem ja mõtlikum on tasakaalustav tüüp. Tema mõttemaailma väljendab stiilselt arutelu oma kella pantimise järel: “Päev tõuseb nagunii, öö ja päev vahelduvad, misjaoks mulle kella vaja.”

Leheküljel 48 on näidendi absurdne põhimeeleolu kokku võetud: “Räägitakse, et ükskord, kui Jaik lausus kalasõnu, oli neid kalu nii palju tulnud, et kipakas lootsik uppunud oleks, kui teistel poleks olnud nööri, et Jaik käsist-jalust kinni siduda.” Näidendis selline esmapilgul paha lugu juhtubki, kuigi Vee-ema riigiski pole elu halb, sest jätkub nii kirjanduses kui kalanduses teemasid, mille üle diskuteerida.

Näidendis jääb siiski vajaka kolmiku omavaheliste suhete põhjalikumast analüüsist.

Mõlemale käsiteldud näidendile, aga ka “Taarkale” ja “Pekole” on äärmiselt kiire meeleolude vaheldumine, mis näib autoril olevat peaeesmärgiks. See muudab tema näidendid teatraalseteks, samas aga ka huviga loetavateks. Tõsi, pikapeale hakkab see võtteline üksluisus häirima, ihkaks rohkem pooltoone või pikemat ühe seisundi juurde jäämist. Dialoog on äärmiselt napp, kohati arusaamatugi, meenutades paljus Madis Kõivu.

Ülejäänud neljast tükist on rääkida vähe ja midagi põhjalikku üldse mitte.

“Kalmunäio” põhineb setu rahvaluulel, omamata aga viimase tinginud välismõjusid (kirjaoskamatus, vaesus, arhailine elukorraldus). Tänapäeva-ainestiku sissepõimimine mõjub sobimatult. (Tõsi, ilma selleta polekski tegu näitemängu, vaid maotult pikaks venitatud ja monotoonse itkuga.) Peategelane Piitre läheb vanadelt kääbastelt metsa raiuma ja saab selle eest karmilt karistada. Ühekülgselt didaktiline ja lisaks ebakohane süžee. Esiteks on metsaraie praegu maal vaat et ainus tuluallikas ja ma usun, et näidendi eesmärgiks polnud ometi maaelu häbimärgistamine. Teiseks on kogu Eesti metsakasvamine juba endaga kaasa toonud näiteks metsatulekahjude ning puukentsefaliidi sagenemise, nõnda on tegu mitmes mõttes negatiivse nähtusega.

Ülle loomingus erandlikult pole see näidend teatraalne ega ka huvitav.

“Vihmatark” on Juhan Jaigi lühijutu algtekstitruu, ehkki kärbitud instseneering. Kuna jutt on kättesaadav eesti keeles, siis võib neid üheskoos soovitada võru keele kohta algteadmiste omandamiseks (korralikuks õppetunniks on tekstid liiga lühikesed). Omamoodi irooniline muidugi, et 100% eestlastele mõistetavast jutust on tehtud 95%-le mõistetamatu näidend, sest üldjuhul peaks näitekunst rahvale arusaadavam olema kui ilukirjandus.

“Pekos” häirib kõige rohkem, et Kauksi Ülle enda ja Olavi Ruitlase kirjutatud tekstiosad sobivad kokku umbes sama hästi nagu siga ja kägu. Viimane omaette oleks küll üsna naljakas, kuid sügavama sisuta. Kauksi Ülle juurdekirjutused lisavad etnograafilise ja traagilise mõõtme, lisaks leidub tekstis veel rohkelt rahvalaule ja rahvakommete kirjeldusi. Lugeda on seda segaputru jube, lavastus võib aga päris huvitav olla.

Jahmatav on “Peko” välispoliitiline lühinägelikkus, täiesti vastandlik “Pühaku” nõtketele ja vaimukatele maailmakorralduse üle peetavatele aruteludele. Miks peaks näiteks Peko sõja puhkedes hakkama peksma venelasi, leedulasi, lätlasi ja poolakaid? Juba esimeses pildis on tobe populistlik väide, milles süüdistatakse Eestit poole Setumaa venelastele andmises. Tegelikult kuulus Setumaa 700 aastat Venemaa või selle eellaste koosseisu ning Eesti all oldud 20 aastat ei vääri selle kõrval üldse märkimist. Eriti labane on 11.–14. pildi vastandus, mis jätab mulje, nagu läheks Peko sõtta ja kaotaks oma poja ja naise sellepärast, et üks setu saaks oma teisele poole piiri jäänud sitamajas käia. (Teatavasti sõlmiti piirileping just selleks, et selletaolised olukorrad likvideerida.)

Samas on “Pekol” ka oma voorused. Eriti Essu (Jeesuse) tegelaskuju, kes talitab vilunud suhtekorraldajana kristluse ning traditsioonilise setu usundi vahel ja suhtub üsna külmalt sellessegi, et ta ohvrikivilt singi varastamise eest järjekordselt risti lüüakse. “Peko” lõpp on üldse tugevam kui algus.

Viimase tüki, “Imede ime…” kohta kirjutab autor ise järelsõnas, et see on veel poolik, nii et las ta kasvab veel.

Lõpetuseks võiks muidugi küsida: kes kurat üldse loeb tänapäeval võrukeelseid näidendeid? Aga siis jõuame kohe küsimuseni, et kes tänapäeval üldse ilukirjandust loeb. Ja see on juba nii loll ja äranämmutatud küsimus, et parem jätan ka esimese õhku rippuma.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming