Kuuldemäng –eriti nõudlik vorm

Rolf Liiv

  17. I ja 21. II toimusid Tallinna keskraamatukogus Eesti Kirjanduse Seltsi korraldatud seminarid “Kas kuulete”, mis olid pühendatud kuuldemängule. Raadioteatrit esindasid Tamur Tohver ja Virko Annus, esinema oli kutsutud ka Madis Kolk, ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja. Esimese näitena kuulati  pimedas saalis (et helid paremini esile tuleksid) ühiselt Andrus Kiviräha kuuldemängu “Püha Graal”.  Kuuldemängu eeliseks on see, et lavastada saab mis tahes olukordi – näiteks kurgiviilude ja pudrunuia võitlust. Teatris ei pruugi see alati nii lihtne olla. Selgus, et publik kuulab eelkõige lugu, mitte niivõrd näitlejaid, heliefekte. Mikrofon on nii tundlik, et näitleja “vale” tuleb kohe välja. Seega on näitlejate valikul oluline nende hääle atraktiivsus, usutavus. Tähtis on võita  kuulaja tähelepanu esimeste minutite jooksul, et ei tekiks kiusatust kanalit vahetada. Tamur Tohver rõhutas, et raadioteatril on ka pedagoogiline missioon, nad on oma kuulaja suhtes nõudlikud. Raadioteater seisab meedia üldisest lihtsustumistendentsist kõrgemal. Parim osa inimkonnast on kõrvainimesed. Kuuldemäng eeldab publikult head fantaasiat, tuleb ju kõik silmadega  n-ö juurde mõelda. Seda illustreerib raadioteatri tunnuslause: “Kuula ja sa näed!”  Helitaustadega võib saavutada erakordse sugestiivsuse, ehk isegi manipuleerida kuulajaga.

Kuuldemäng on konkreetsem, lühem, erilisem ja seetõttu näitlejale ja lavastajale nõudlikum vorm kui lavateater. Äärmiselt oluline on esitatava teksti olemus, see peab kuulama meelitama. Ka teistkordsel kuulamisel jahmatas Mati Undi kuuldemäng “Kas kuulete”, kus Tõnu Oja püüdis võimalikult erinevate intonatsioonide ja häälevarjunditega esitada Gustav Suitsu luuletust “Lõpp ja algus”. Kohalolijate peal “katsetati” ka mitmeid helitaustu, mis kutsusid esile omapäraseid kujutluspilte. Publik oli avatud ja kaasamõtlemisaldis.

Ühiselt kuulati ka Madis Kõivu (helidele kirjutatud) kuuldemängu “Haug”,  kusjuures seminaril osalejad nägid samaaegselt seinale projitseerituna ka kuuldemängu stsenaariumi. Nii tuli kõige paremini ilmsiks lavastaja loominguline vabadus – autori määratud helitaustade asemel kõlasid hoopis kaasaegsemad. Kirjandusinimesena olin seni rohkem kinni tekstis, kuid  lummav audioatmosfäär tekitas ootamatult võimsa kunstielamuse. Tänu kõrgtasemel helitehnikale ja saali heale akustikale tekkis fluidum, mis ei jäänud sugugi alla teatrisaalis valitsevale. Kui kuulata kuuldemänge köögikrapist, läheb mõistagi palju kaotsi – eriti helirežissööri panusest. Paraku saab kuuldemängust sageli osake “helitapeedist”, seda ei kuulata süüvinult.

Ehk virgutas just see seminar kuulajaid olema teadlikumad, kasutama oma kuulmismeelt täies mahus. Oleks väga rumal arvata, nagu kuuluksid kuuldemängud kaugetesse kümnenditesse, mil kogu pere koondus hardas meeleolus rohesilmse raadio ümber. Vastupidi, tegu on igati elujõulise žanriga, probleem on vaid selles, et visuaalmeedia ja kiirenev elutempo “napsavad” potentsiaalseid kuulajaid. Ehk peaks  raadioteater edaspidi korraldama n-ö avalikke ühiskuulamisi? Kas pole just raadioteater see kanal, mille kaudu võime taasavastada inimhääle erakordse  nüansirikkuse? Seminarid andsid hea ülevaate raadioteatri mitmekülgsest tegevusest: kuuldemängud, järjejutud, igapäevased eesti näitlejaid tutvustavad lugemised, olemuslood. Kõigile esinejatele olgu öeldud tänusõnad. Samuti tõestas üritus Eesti Kirjanduse Seltsi üha hoogustuvat tegevust pealinnas.