Kuulda karjet

Ilona Martson

Ida-Preisimaalt põgenevad perekonnad 1940. aastate teises pooles.

Ida-Preisimaalt põgenevad perekonnad 1940. aastate teises pooles.

restoringfamilylinksblog.com

„Kas see tuleb lugu Tarzanist?“ küsisid noored Frankfurdi sakslased leedu näitlejalt ja filmirežissöörilt, kui kuulsid, et ta kirjutab hundilastest.

Ei, see polnud lugu Tarzanist. See oli lugu sõja üle elanud saksa lastest, kes pärast Ida-Preisimaa okupeerimist Nõukogude vägede poolt Leetu põgenesid ja seal ennast metsas varjasid. Kuid vahel on ka teadmatusel tähendus ja nii sai asjaolu, et sakslased ise ei teadnud midagi oma rahvuskaaslaste hirmsast saatusest, selle raamatu kirjutamise üheks ajendiks. Hundilaste, Wolfskinder’ite saatuse vastu oli Alvydas Šlepikas huvi tundnud varemgi. Oli ta ju üheksakümnendate aastate keskel plaaninud teha nende laste mälestusel põhineva dokumentaalfilmi, mis kahjuks rahastust ei saanud. Kuid materjal oli alles, ja lõppkokkuvõttes sündis sellest dokumentaalromaan, mis pärast ilmumist 2012. aastal on Leedus pälvinud mitmeid preemiaid.

Sellest, mis toimus Ida-Preisimaal pärast seda, kui Nõukogude väed 1945. aastal sinna jõudsid, on ametlike faktide tasandil teada üsna vähe. Venelased ise eelistavad sellel teemal mitte sõna võtta – tõtt-öelda pole ma selles keeles lugenud ühtegi erapooletut käsitlust, ei ilukirjanduslikku ega dokumentaalset, mis nendele sündmustele valgust heidaks –, näiteks eesti keeleski ilmunud tuntud vene kirjaniku Juri Buida „Preisi pruut“ (Loomingu Raamatukogu 2004) liigitub pigem maagilise realismi valda. Kuid ka sakslased ise, nagu selgub loo alguses olevast asjatundmatust kommentaarist, on sel teemal hoidnud madalat profiili. Teada on, et 1947. aastal alustati ellujäänud idapreislaste evakueerimist läbi Poola Saksamaale – soojakuks muudetud loomavagunis, nagu toona Venemaal kombeks – ning et ärasõitu venitati mitme aasta peale, kuna võimud ei tahtnud tasuta tööjõudu kaotada. On ka teada, et aastatel 1945–1947 vähenes Königsbergi jäänud 150 000 tsiviilisiku arv 25 000 peale. Kuhu jäid ülejäänud? Kindlaid andmeid hukkunute kohta ei teata tänapäevani. Nagu ka seda, kui palju hundilapsi – vanemad kaotanud orvukesi või ka teadlikult Leetu paremat elu otsima saadetud lapsi – ikkagi oli. Kuid elus on ikka nii, et seal, kus lõpeb asfalt, faktid ja dokumendid, algavad mälestuste rohtunud rajad ja kirjanduse natuke tahedamad kruusateed.

Mälestuste vallast tuleks siin­kohal kindlasti ära märkida 2012. aastal ilmunud raamatut „Königsbergi naised 1945–1948“, mis koosneb kolme naise autentsetest meenutustest. Erna Ewert tegi märkmeid juhuslikele paberitükikestele, Marga Pollmann jutustas oma loo kohe pärast Saksamaale jõudmist 1947 ning Hannelore Müller rääkis oma meenutused linti 50 aastat hiljem. Vähetähtis pole seegi, et memuaariraamatu tõlkinud Anne Rekkaro on teadaolevalt ainuke Eestis elav idapreislane – ta pääses surmasuust toona juba Kaliningradiks ümbernimetatud Königsbergist kolme ja poole aastasena tänu ühele vaprale eesti naisele, kes ta illegaalselt Eestisse tõi ja lapsendas. Intervjuudest selgub, et ka Anne üks vendadest oli hundilaps – jäi Leedus teadmata kadunuks. Anne ära andnud ema aga suri 1947. aasta kevadel nälga.

Tuleb kohe öelda, et „Minu nimi on Marytė“ – nagu ka eespool mainitud mälestusteraamatki – ei ole emotsionaalselt kerge lugemine. Enne dokumentaalromaani avaldamist oli Šlepikas tuntud eeskätt stsenaristi ja poeedina. Autori jõulised kujundid on kätketud nappidesse stseenidesse, tegevustik laotub lugeja ette otsekui mälupiltide kaardipakk. Kõiketeadva jutustaja hääl, mis lugejat saadab läbi kogu romaani, jääb kõrvu kõlama ka veel siis, kui viimane lehekülg on läbi loetud. Raamatu tõlkinud Tiina Kattelil on õnnestunud säilitada jutustuse sisemine ärevus ja pinge: on tunne, nagu juhtuks kohe-kohe midagi kohutavat, ja paraku juhtubki, kogu aeg.

Romaani keskmes on venelaste poolt alistatud Preisimaa väikelinnas elava nelja lapse ema Eva ja tema õe Lotta saatus aastal 1946. Nad on välja aetud oma kodust ning elutsevad puukuuris, süües toidujäätmeid. Ühelt toidu „organiseerimise“ retkelt tulles hakkavad Evat ja tema sõbratari Martat jälitama purjus Vene sõdurid, nad jooksevad Martale koju järele ja vägistavad ta oma laste silme all. Eva pääseb, kuid elu läheb sellegipoolest kiiresti allamäge. Pärast Nõukogude vägede sisetungi on idapreislastest nende omas kodus saanud lindpriid, kellel ei ole mingit sidet välismaailmaga. Neil pole mingit teavet maailmas toimuvast – isegi kellad on „vabastajad“ endale võtnud, rääkimata ajalehtedest või raadiost. Ja samuti ei tea ülejäänud maailm neist julmustest, mis Nõukogude Liidu koosseisu läinud Ida-Preisimaa alal sünnivad. Purjus sõdurid rabavad naisi ja tüdrukuid otse tänavalt, peksavad, röövivad ja vägistavad. Elanikud on välja aetud oma kodudest, nende vara röövitakse ja venelased lasevad ennast toidupalukeste eest teenida. Kuid töökohti ei jätku kõigile, ajapikku inimesed loomastuvad ja käivad alla. Süüakse rotte ja näritakse puukoort. Karistamatusest joobunud sõdurid lasevad inimesi nagu vareseid.

Raamatust tuleb välja ka memuaarides kirjeldatu: olukorras, kus puudub pidev sissetulek, on enamasti vanemad lapsed need, kes peret üleval peavad. Eva poeg, teismeline Heinz käib Leedust salaja süüa toomas ning võtab ühe eduka retke järel kaasa ka Marta poja Alberti. Ent ka Leedus ei ela üksnes head inimesed – leidub neidki, kes lapse üksi metsa jätavad või talle kurja koera kallale ässitavad. Ja kui Heinz ühel päeval pungil seljakotiga koju saabub, et leia ta kedagi eest …

Romaan, nagu juba öeldud, pole lineaarse joonena kujutatud peresaaga, vaid üksikutest stseenidest koosnev mosaiikjutustus. See tähendab, et paljude tegelaste saatus jääb lõpuni lahti rääkimata. Alguses jaotub lugeja tähelepanu paralleelselt kahe liini – Alberti ja Heinzi Leedu juhtumiste ja kodus Königsbergis toimuva õuduse vahel. Hiljem, pärast elutahte kaotanud Marta surma ja Heinzi perekonna küüditamist keskendutakse Eva koolieelikust tütrele Renatele, kes juhuslikult küüditamisest pääseb ja Leetu rändab. Renate on see, kellele leedulased õpetavad selgeks lause „Minu nimi on Marytė“ – toona loodeti, et see aitab umbusaldavaid venelasi eksitada.

Ometi juhtub see, mida alalhoidlikumad leedulased kogu aeg on kartnud – Renate, saksa laps, toobki õnnetust. Korvipunuja Rapolasel, kes Renate Leedusse toimetab, sureb naine ja tüdruk visatakse tänavale. Seejärel võtab ta enese juurde haleda südamega poemüüja Stasė, kelle poest tüdruk üritab saiakest varastada. Kui Stasė ja tema abikaasa saksa lapse varjamise tõttu arreteeritakse, jõuab too viimasel hetkel minema lipsata. Ta leiab peavarju katoliku kirikust ja pannakse Kaunasesse suunduvale autole, milles sõidavad vene istrebiteli’d, kuid metsa vahel ründavad autot metsavennad – ja taas on Renate see, kes ainsana eluga pääseb.

Nagu väike surmaingel toob Renate kõikjale hukku ja kadu. Võimalik on muidugi, et laps ei puutu asjasse, samad õnnetused toimuksid samal moel ka ilma Renateta.

Raamatu lõpp on helge, tunneli lõpus hakkab kumama valgus. Nii juhtub filmides ja raamatutes sageli, aga elus ilmselt mitte eriti. Või kui, siis vaid õige tsipake siiski – kellegi mälestustele tuginedes pidi see raamat ju sündima, keegi pidi sellest põrgust pääsema ja ellu jääma. Väidetavalt elab Leedus veel praegugi umbes 90 hundilast. See siin on nende lugu.

Lugesin selle raamatu läbi ühes Tallinna välikohvikus. Saksa turistid vadistasid kõrvallauas, oli soe, rahulik ja veidi tüüne suvepäev. Suuremat kontrasti selle vahel, mis toimub „Minu nimi on Marytė“ lehekülgedel, annab otsida. Millegipärast meenus – mitte Sofi Oksaneni „Puhastus“, sugugi mitte – meenus Ullo Paerand Krossi romaanist „Paigallend“, õigemini koht, kus Ullo loeb sakslaste taganedes ja Nõukogude vägede tulles, sel üürikesel hetkel, kui kõik on veel võimalik, Maapanga maja tornitoas kaitsevärvi sõjaväeraadiojaamas sisse Otto Tiefi valitsuse iseseisvusdeklaratsiooni ingliskeelset tõlget. Üritab meeleheitlikult teha midagi, teades, et seda ei pruugi keegi kuulda. Ega kuulegi. Maailm jääb kurdiks ühe väikeriigi teelesaadetud karjele.

„Minu nimi on Marytė“ on veel üks katse teha kuuldavaks karje 70 aasta tagant. Vahest on aeg küps selleks, et seda siiski kuuldaks. Ehkki kardetavasti ei suuda seda teha need, kelle jaoks püha isamaasõda ei ole ikka veel läbi saanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar