Küsimusi draakonite ja kalade kohta

Kas romaani „Kalad ja draakonid“ saladus peitub selles, mida lugeja teab, või peaks usaldama teksti ja mitte midagi teadma?

KAUR RIISMAA

Osaliselt või täielikult ajaloolisel ainesel põhinevate ilukirjanduslike teoste puhul tekib alati küsimus, millest hargneb hulk järgnevaid: kui palju peaks lugeja eelnevalt teadma. Kas alustada järelsõnast, kas veeta mõned sulnid tunnid raamatukogus ennast ainesega kurssi viies, kas lugema peaks sõnaraamatu ja entsüklopeedia seltsis?

On’s mõistlik lasta end kanda daatumite ja nimede rägal, aina hargneval rajastikul aja aias, riskida, et autori vaevad ja rõõmud tühjaks tööks muutuvad, kuna tema stiil ja materjalikäsitlus ei ammenda elu pakutud potentsiaali? Või usaldada vaistu, magada, ja undki näha? Mis siis, kui autor on öelnud täpselt nii palju kui on äärmiselt vajalik, ei midagi rohkem, ja kogu lugemisnauding sõltub tekstist enesest?

Kas „Kalade ja draakonite“ saladus peitub pigem selles, mida lugeja teab, või peaks usaldama teksti ja mitte midagi teadma – lugema puhta lehena, lähtudes ainult ja ainult autori loodust? Aga kui lugeja tõesti kohe mitte midagi ei tea ega mäleta kooliski õpitust? Olgu, jah, teab, et Hiina on olemas ja tõenäoliselt oli olemas ka enne lugejat ning on pärast, aga mil määral peaks ta tundma Hiina dünastiate lugu? On taustateadmisena vajalik tunda Mingi dünastia viimaste keisrite sõjakäike, maksu- ja haldusreforme, languse põhjuseid, mandžude sissetungi – kes üleüldse on mandžud ja kust ja miks nad sisse tungivad? –, Mingi dünastia kadumist ja Qingi keisrite lugu? Kui Leng Mei ütleb: „Qingi dünastia hindab eunuhhe sootuks teistmoodi kui need, kes varem võimul olnud. … Qingi dünastia keisrid ei pea eunuhhe enam tähtsateks meesteks“ – kas lugeja peaks võtma seda lauset lihtsalt nii, nagu ta on? Või hakkab Leng Mei viisakas lause sügavamalt kumama, kui mõtleme Wang Zheni ja teiste eunuhhidest n-ö diktaatorite peale mõne sajandi jooksul varem, kes Mingi dünastia ajal alaealise troonipärija kõrval ning teda ka hiljem, täisealisena aina enam võimust eraldades sisuliselt riiki juhtisid? Kas viited sellele, et keiser pole „päris hiinlane“, vaid mandžu, pigem häirib lugejat, irrutab teda tekstist, pelutab, või lisab see mingi salapära, paralleeli, ja kui, siis millega? Kas mandžust keiser on nagu … setust president? Kas tõsiasi, et mandžud pole „päris hiinlased“, aitab mõista nende avatust Euroopa kultuurile ja teadusele – on nad ju ise oma valitsetavas riigis külalised, nagu on itaallased ja portugallased? Ja jesuiidid?

Romaani „Kalad ja draakonid“ üks peategelasi on jesuiidi misjonär Giuseppe Castiglione (1688–1766), kellest sai Hiinas hinnatud maalikunstnik.

Wikimedia Commons

Mida peaks lääne lugeja teadma jesuiitidest peale selle, et neist Euroopa, ent ka Hiina kultuuriloos kuidagi ümber ei saa? Peaks ta oma pea langetama raamatu padjale ja lihtsalt kuulama, millest kõnelevad Matteo Ripa, Teodorico Pedrini ja Giuseppe Castiglione, eriti see viimane, kelle peas ja hinges romaani tegevus ning tegevusetus toimub ning toimib? Või aitaks lugejat pisikegi teadmine teiste, õieti esimeste Hiina suundunud jesuiidi misjonäride kohta, Schall ja Verbiest ja Ricci ja kes nad kõik olidki? Kas keisri(te) suhtumises Castiglionesse peegeldub kuidagi ka see, miks jesuiidi misjon kohe ning hooga üle Hiina ei levinud ja piirdus Macaoga? Või ei? Mil kombel puutuks peamiselt kunstiküsimustega tegelevasse romaani tõsiasi, et Macao kahuritega mandžude sissetungi ohjeldada püüti? Aitaks lugejal orienteeruda õukondlikes ja rahvusvahelistes diplomaatilistes küsimustes põhjalikum järelsõna? Miks ikkagi paavst jesuiite kimbutab, mis osa selles kõiges mängivad dominiiklased, kuidas on jesuiitide positsiooniga õukonnas seotud venelased ja mis asjus kaotavad jesuiidid oma tähtsuse Euroopas?

Ja ehk olulisim küsimus – tuleks enne lugema hakkamist visata pilk Castiglione maalidele? On Castiglione (Lang Shiningi) sadat hobust targem kujutleda ainult tekstist lähtuvalt või tuleks guugeldada ning suurendada, otsida nende omapära, vaadata neid püherdamas, pikutamas, kappamas ümber mäe? Tuleks nende kõrvale oma silme ette asetada ja silme taha manada mõned tema kaasaegsed, kuid hoopis võõra kultuuri hobused, näiteks James Seymouri, Tiepolo või Düreri omad?

On see kõik üleüldse oluline? Kas labürinti avastada on põnevam, kui liigud käigust käiku, toppad ja koperdad, vaatad iga lauset suuril silmil nagu vihjet mõistatuse lahendamiseks? Oleks sul huvitavam hoomates esmalt labürindi mõõtmeid, kui oled teda näinud ülalt, ja tead, et sulle avatakse ainult osa üle mitme sajandi ja kultuuri ulatuvast käigurägast? Õnneks pole küsimustel lõppu, ja pole ka lõplikke vastuseid, või kui, siis ainult üks – kägu on hakanud labürindi kohal kukkuma, ja isa Castiglione ei sõida enam kunagi koju tagasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming