Kus on see aed, mida Jumal käskis harida?

MARI NIITRA

Urmas Vadi jutukogu „Kirjad tädi Annele“ (2010) avaloos on püstitatud retooriline küsimus: „Urmas, mis sinust kui prosaistist on saanud? Peale kahte jutukogu me kõik ootasime, et alles nüüd see kõik algab, sa kirjutad romaani, siis teise, lihvid oma kompositsiooni, lauset, karaktereid, arened inimesena ja siis sa kirjutad juba kolmanda romaani, mis on küps, sest meie kaasaja kirjandus väga vajab midagi, mis räägiks meist enestest ja annaks meie sügavast ja miks mitte ka tumedast ja raskest olemisest pildi ka muule maailmale, sest vaata, mis siin toimub!“1 Ja ära sa ütle, laias laastus just selle eesmärgini Vadi oma teise (päris)romaaniga „Neverland“ jõudnud ongi. Ses raamatus on astunud Vadi dialoogi nii oma varasema loomingu kui ka kirjandusklassikaga, pildudes justkui muuseas õhku lugematuid seoseid ja tähenduskihte.

Teadlikult on kõrvale jäetud Urmas Vadi nimeline tegelane ja rabeletud lahti omaeluloolistest spekulatsioonidest. Stiil on endiselt ladus koos autorile omase suulisuse, kinniskujundite, groteski ning eluabsurdiga. Tegevus toimub paari aasta taguses Eestis, kus tuntakse ärevust Ukraina sõja ja Süüria eskaleeruvate sündmuste pärast, kuid Eesti olustik pole siin ainutähtis. Nagu eelmises romaanis „Tagasi Eestisse“ (2012), defineeritakse ja/või diagnoositakse siingi, mida tähendab olla eestlane, ent peamine on mingi üldinimlik saamatus, suutmatus, kommunikatsioonihäire. „Neverland“ on pealispinnal tragikoomiline või lausa jantlik, lähemalt vaadates lõikub aga pelutavalt täpselt meie aja ja inimeste probleemidesse.

Äpardunud dialoogid

„Neverland“ on romaan inimestevahelistest suhetest. Nii ühemõtteliselt on deklareeritud raamatu kaanel. Need suhted on igapidi lootusetult puntras. Üksteist ei suuda mõista ei mees ega naine, ema ega poeg, eestlane ega venelane. Kõigil on kogu aeg seletamatu millestki ilma jäetuse tunne, kõik on omal viisil õnnetud. Kui omaenda lähedastega on keeruline hakkama saada, siis võõrastega on asi päris hull. Kõigi mehelikult ebameeldivate omaduste kvintessentsi kehastavad naistegelaste silmis nahkvestides taksojuhid. Elinale ei meeldi ka võõrad lapsed, Leenale vist isegi mitte lihane lapselaps.

Vadi suunab oma tegelased küll äärmiselt jaburatesse olukordadesse, kuid seisab igas situatsioonis empaatiliselt nende kõrval. Tegelased ei ole seejuures ka kuidagi karikatuursed – need on inimesed meie seast, me ise. Neid kiusab mingi armastuspuue, mis kipub nende tunnete objekte lämmatama, olgu siis tegemist inimese või kodumaaga. Poolvenelasest Romani kujutlustes sulavad ühte kirglik patriotism ning vajadus kaitsta ja armastada oma perekonda, kuid tema obsessiivne käitumine viib ikka ja jälle reetmiseni.

Enim arusaamatusi põhjustab meeste ja naiste vahelises suhtluses mõistagi seksuaalne tasand. Naised on kas liiga külmad või liiga kirglikud, mehed aga ei suuda oma genitaalide küljes üldse kainelt tegutseda. Margole, kelle voodikostüümiks on „väljaveninud T-särk ja munad selle ääre alt välja lipendamas“ (lk 42), tundub voodielu Elinaga, „nagu üritaks ta üles sulatada sügavkülmast võetud hakklihanutsakut“ (lk 164).

Genitaalid, just meeste omad, on ses romaanis õigupoolest üks põletavamaid probleeme. Meestel tolknevad nad igal pool ees, segavad kainet mõtlemist ja otsustavad nende saatuse üle. Teiselt poolt on mehed kõikjal ja igal ajal hulluks minemas naiste nõudmiste tõttu, „nad lihtsalt enam ei jõua, ei suuda, pigem rebivad endal peenised küljest, mädanevad metsas“ (lk 321). Fallilised kujundid väänduvad kord küljest löödud suguelunditeks, kord leivast voolitud seeneks, kord lillaks dildoks. Mõnel juhul on fallos puudu, siis jälle üle, tõstatades naistes küsimuse, kas mees ongi tema genitaalid või midagi veel. Ja mida naised siis vajavad? Kas saamata jäänud orgasme või lähedust teise inimesega? Kas naisele on mees dildo eest või võimalus kontoseisu pärast mitte muretseda? Probleeme tekitavad nii kaduma läinud kui ka paigale jäänud mehed, ikka on kõik valesti.

Keelatud, üle piiri ja ebakonventsionaalne seksuaalsus võib hukutada terve suguvõsa. Margo pere meesliinil lasuva needuse taga on kunagine naise keelatud kirg võõra vastu, nagu ka Vadi novellis „Revident“ tõi naise deemonlik seksuaalsus häda kaela tervele külale.

Soorollid on „käest ära“: traditsioonilised ei taha enam hästi kehtida, uued aga pole veel paika saanud. Meestel on keeruline leida oma kohta emantsipeerunud naiste maailmas. Mis võiks ülepea olla see valdkond, kus mees on tänapäeva pereelus asendamatu? Elina lööb lahku minnes oma tulud-kulud Exceli tabelisse, tõdeb, et tuleb ots otsaga välja küll, ning tunneb Margo järele puudust peamiselt hetkedel, kui on vaja poega kukil vedada. Romanile öeldakse aga otse, et temalt tahetakse vaid last saada „ja muud ei midagi, ei mingit abielu, ei mingeid alimente, ei mingeid kohustusi“ (lk 74). Romani mõtisklus sellest, miks ainult naised saavad imetada ning mehed peavad end kohe algusest peale tundma kasutute ja kõrvalejäetutena, kõlab kui Margaret Meadi krestomaatilisest käsitlusest „Meessugu ja naissugu“ („Male and Female“, 1949).

Isadus on Vadi teoses midagi väga haavatavat: isa on lapsest väga lihtne isoleerida ja eemale tõrjuda. Tõrjujad pole mitte üksnes laste emad, vaid kogu naissootsium, alates lasteaiakasvatajatest kuni perekeskuse töötajateni. Naiste maailm ei võta isasid tõsiselt. Mõne tegelase isa on kadunud või surnud, mõni teisest rahvusest – igal juhul problemaatiline. Isad ei oska oma rollis olla, sest põlvkondade kaupa on nad olnud puudu, kadunud, maha löödud või ära pagenud. Isa puuduolek on Vadi üks kinnisteemasid ning „Neverlandis“ on meeste ja isade hääl iseäranis valusalt kõlavaks tehtud. Seejuures antakse naistegelaste probleeme edasi samavõrd suure sisseelamisega. Kuidas näiteks saab võtta tõsiselt meest, kes ootamatult üleni mudases univormis sünnitusele ilmub, küsib, kuidas läheb, ning sööb seejärel ära sünnitajale mõeldud jogurti?

Kas kõik need kaduma läinud või surnud isad ongi Peeter Paani kadunud poiste kambast, kes ei tahtnud kunagi suureks kasvada? Kaader Joe Wrighti filmist „Paan. Reis Eikunagimaale“ („Pan“, 2015). Filmis mängib peaosa Levi Miller.

Kirjandusloolised kahekõned

„Neverland“ kubiseb kõikvõimalikest inter- ja metatekstuaalsetest viidetest. Vadi suhe kirjanduskaanoniga on ambivalentne, ühtaegu irooniline ja siiras. Seoseid tekib piiblist ja maailmaklassikast kuni uuema eesti kirjanduse ja popkultuurini (lugematud bändinimedega särgid!). Eesti rahvast ikka veel kummitavate sõjaaegsete traumade käsitlemisel mängib autor siingi sellest endale leivanumbri teinud menuautori Sofi Oksasega, põrgatades mõneti karikatuurselt tagasi viimase melodramaatilise vaatenurga. „Neverlandis“ on sõjaaegse rõvedavõitu saladuse hoidjaks vanatädi Aliide. Kõnelev loom, sedakorda mäger, seostub ühtpidi Kalevipoega nõustava siili ja teistpidi Andrus Kiviräha „Ussisõnade“ rästik Intsuga, tekitades kommentaare eestlastele olulistele tüvitekstidele.

Kõige enam mängivad taustal kaasa piibel, Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ ja muidugi J. M. Barrie’ „Peeter Paan“. Kas kõik need kaduma läinud või surnud isad ongi Peeter Paani kadunud poiste kambast, kes ei tahtnud kunagi suureks kasvada? Kannatasid nad ehk Peeter Paani sündroomi all ja seetõttu ei saanud nende suhetest vastassugupoolega kunagi päriselt asja?

Neverland, Eikunagimaa kui pelgu­paik resoneerub arvukate piibliviidete kaudu ka paradiisiaiaga. Oma aia harimise kujund ja selle kujundi vääritimõistmine on võti, et muukida lahti tegelaste ebaõnnestumised. Ka eestlased ise pelgavad siin peeterpaanilikult suurekssaamist, suurelt mõtlemist. Eestigi on sel juhul nagu omamoodi Neverland, maa, kus ei kasvata suureks, ei saada küpseks, vaid eelistatakse oma aia harimise asemel urgu, garaaži või kaevikusse rettu minna, sest „[s]iit ei saa sind ükski kurat kätte, ei venelane ega sakslane ega jänkid“ (lk 114). Jah, isegi mitte naised.

„Kuritööst ja karistusest“ jääb eesti kultuuriruumis järele kirvega ära raiutud peenis, rotilõksu takerdunud jalg ning salaoperatsioon „Noti Putini Ema“. Dostojevski kaudu ristuvad Vadi tekstis ka kirjandus ja elu, tegelikkus ja fiktsioon. Fantastiline plaan kasvab „Neverlandis“ orgaaniliselt välja tegelaste vaimuseisundist. Kas Margo Hakklihamaa-nägemused, Leena luulud ja Romani veidrad kompanjonid on objektiivne või vaimureaalsus? Vägisi kipuvad pähe paralleelid tõejärgsuse ajastu saabumisega. Reaalsus, mida jagame, ei ole kunagi objektiivne: igaüks näeb seda ja tegutseb seal omamoodi, vastavalt oma taustale, traumadele ja kinnismõtetele.

Jõuliselt korduvat hakkliha kujundit saab seostada nii armu- kui ka surmatungiga. Suure hakklihasõbra Margo elu väljakutseks kujuneb seks ja selle kaudu ligimesteni jõudmine. Just hakkliha, vormitu, puruks jahvatatu, mitte aga seakoot või lambakints. „Siit jääb üks kondipuder järele,“ (lk 81) kuulutab kaitseliidu pealik illustreerimaks õhus hõljuvat sõjaähvardust. Roman esitab jõudemonstratsiooni lihahaamriga, soovib mõttes naabrist hakkšnitsli teha ning siis selle talle endale sisse sööta (lk 197). Kujundid on niivõrd lopsakad ja neid kuhjub teksti jooksul nii palju, et kipub tekkima lausa küllastus.

Mati Undi „Sügisball“ algab muuseas lausega „Midagi pidi ju juhtuma“, „Neverland“ fraasiga „Miski ajab nad jalule“. Nende kahe romaani vahel võib näha ohtralt struktuuriseoseid. Mõlemas romaanis liigutatakse tegelasi otsekui nuppe elu malelaual: neil võivad olla suured sihid, kuid suubuvad need ikka elu arusaamatusse absurdi. Kui „Sügisball“ mõjub üldistusjõulise sotsioloogilise portreena, milles tegelasi kujutatakse võõritavalt, siis „Neverlandis“ ollakse nende suhtes soojem ja empaatilisem, tuhnitakse nende hinges ning elatakse läbi nende ängi.

„Neverland“ kõnetab siin ja praegu. Vadi kirjutab asjadest, mida teab ja tunneb, ning on selle juures usutav. Ühtviisi veenvalt kirjutab ta nii intelligentsist, väikekodanlike kalduvustega keskklassist kui ka nõndanimetatud lihtsatest inimestest, joonistab pisikese nüansi kaudu välja terviklikud karakterid. Vadile omased „kerguse vaim ja osav näputöö“2 on seekord avaldunud eesti nüüdiskirjanduses mitte väga sagedase polüfoonilise romaanina.

1 Urmas Vadi, Kirjad tädi Annele. Jumalikud Ilmutused, 2010, lk 6.

2 Märt Väljataga, Hästitehtud masinavärk. – Vikerkaar 2013, nr 6. http://www.vikerkaar.ee/archives/211

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming