Kus on lastekirjanduse piirid?

Ehkki lastekirjanduses ei saa uuenduslikkus olla eesmärk omaette, seavad autorid pidevalt küsimärgi alla konventsioone.

MARI NIITRA

Milles seisneb lastekirjanduse uuenduslikkus? Ja kas see saab olla omaette eesmärk? Küsimus on paratamatult seotud lastekirjanduse staatusega kirjanduspildis. Kui kirjanduses üldse on oluline kriteerium teose originaalsus, siis lastekirjanduses see nii pole ega saagi olla. Ometi leiab siitki valdkondi, mis võivad nn suurele kirjandusele teed näidata. Ühtlasi nihutatakse piire lastekirjanduse sees, olgu tabuteemade kaotamise, žanrilise mitmekesistamise, teinekord ka täiskasvanud lugeja õrritamisega.

Lastekirjanduse põhimõtteline erinevus muust kirjandusest seisneb asjaolus, et raamatute autorid on enamasti täiskasvanud, lugejad aga lapsed. See toob kaasa autoreile ülesande leida tasakaal: lugejat ei saa üle-, aga ei tohi ka alahinnata. Ühtlasi tuleb korraga silmas pidada nii esteetilisi kui ka pedagoogilisi kriteeriume. Lastekirjanduse teoreetik Zohar Shavit on märkinud, et lastekirjanik on õigupoolest ainus kirjanik, kellelt oodatakse ühe kindla adressaadiga arvestamist, kuid seejuures meeldimist kõigile.1

Sellest tuleneb seda kirjandusvaldkonda saatev teatav alaväärsus, mis väljendub sageli vajaduses tõestada samaväärsust nn suure kirjandusega. Tihtipeale (au)hinnatakse just neid lasteraamatuid, mis meeldivad eelkõige täiskasvanutele – ka lasteraamatute žüriides ja kriitikutena tegutsevad ju üldjuhul täiskasvanud. Mitmed lastekirjanduse teoreetikud on püüdnud tõsta valdkonna staatust, käsitledes lastekirjanduse ajaloolist kujunemislugu liikumisena lihtsamatelt vormidelt keerukamate ja väljatöötatumateni.

Lastekirjanduse iga hinna eest esteetiliselt keerukamaks muutmisega ei peaks siiski liiale minema. Suur osa lastekirjandusest kuulubki vähem ilukirjanduslike žanride hulka, mis on vajalikud nii lapse sotsialiseerimiseks kui ka kirjaoskuse omandamiseks. Seega oleks vale käsitleda lastekirjanduse arengut üksnes lineaarse liikumisena lihtsamalt keerukamale. Lastekirjanduse mitmed funktsioonid on ka edaspidi vajalikud, mistõttu ei tasu neid ignoreerida.2

Milles väljendub lastekirjanduse uuenduslikkus? Lastekirjanduse ajalugu saab alguse selle tekkimisega XVIII sajandi keskpaigas, kui lapsepõlves hakati nägema eraldi eluperioodi. Täheldada võib selle kirjandusliigi arengut žanrilise ja temaatilise mitmekesisuse suunas ning puhtpedagoogiliste taotluste juurest on jõutud tõepoolest ka keerukate esteetiliste nähtusteni. Juba XIX sajandil ilmus avangardset lastekirjandust, kas või Heinrich Hoffmanni „Kolumats“ (1845) ja Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ (1865), kus seati kahtluse alla nii täiskasvanute maailm kui ka senised lastekirjanduse konventsioonid.

Niinimetatud õõnestusliku lastekirjanduse (laste poolt ja täiskasvanute vastu) verstapostiks on kahtlemata „Pipi Pikksukk“ (1945) ja teisedki Astrid Lind­greni teosed, mis Vladimir Beekmani tõlgete kaudu juba viiekümnendate lõpust ka eesti lastekirjanduses resoneerima hakkasid. Kuuekümnendate eesti algupärastes lasteraamatutes avaldus uudne lapsekeskne lähenemine näiteks muinasjutulisuse taastuleku ning lapse vaate­punkti esilekerkimise kaudu, näiteks Eno Raua „Sipsikus“ ja Ellen Niidu „Pille-Riini lugudes“. Kui eesti lastekirjanduses aset leidnud muutused olid pigem hillitsetud, siis samal ajal läänemaailmas toimunu oli märksa radikaalsem: seal murti üks tabuteema (seksuaalsus, keerulised peresuhted, keelekasutus) teise järel.

Vormiuuendused ja keerulised narratiivsed tehnikad, nagu näiteks teadvuse vool või metafiktsioon, on lastekirjandusse jõudnud siiski ajalise nihke ning mööndustega. See on ka loomulik, sest adressaadi vastuvõtuvõime seab oma piirid. Eesti lastekirjanikest on metafiktsionaalsete elementidega mänginud näiteks Henno Käo ja Juhani Püttsepp.

Eesti lastekirjanduses hakati otsustavalt piire laiendama õigupoolest alles XXI sajandi hakul, kui oli toibutud üleminekuaja kriisist. Mõnikord on see seisnenud küll soovis teisi täiskasvanuid šokeerida. Ilona Martson on välja toonud, kui lihtne see on: pole vaja isegi ropendada, piisab sellistest sõnadest nagu „kaka“, „vanamutt“ või „pomm“.3 Paradoksaalsel kombel kõnetab sellegipoolest paljusid täiskasvanud lugejaid juba kevadest saadik müügiedetabelites trooniv Giulia Endersi „Võluv soolestik“.

Selle sajandi eesti lasteraamatutes on jõutud avardada ka teemade ringi. Kirjutatakse näiteks surmast, ka väikelastele (nt Aino Perviku „Isegi Max ei usu enam“, 2012), Peeter Sauter käib mitmel puhul üle piiride (tema „Wanradt-Koelli katekismust“ siiski lastekirjanduseks pidama ei kiputa), noorte- ja noorkirjandus esitab üsna n-ö lahtist teksti üsna ekstreemsetel teemadel (abordid, suitsiidid, narkomaania) jne. Autorid reageerivad teraselt kas või moodsa e-riigi ja digivaimustuse teemadel, nagu näiteks Ilmar Tomuski „Digipöörane kool“ (2015).

Pildiraamat kui avangardne žanr. Kui otsida lastekirjanduse sees valdkonda, mis on uuenduslik kogu muu kirjanduse kontekstis, siis on see kahtlemata pildiraamat. Pean silmas teoseid, kus verbaalne ja visuaalne tekst täiendavad teineteist, mitte lihtsalt illustratsioonidega raamatuid. Esiteks pakub pildi ja sõna dialoog rohkem tähendustasandeid. Teiseks annab pildiraamat lapsele ja täiskasvanule kooslugemise võimaluse, nii et mõlemad on kaasatud võrdsemalt, kui see on teiste narratiivi esitusviiside puhul. Eri vanuses lugejad loevad seda küll isemoodi, kuid lugemisnauding on samaväärne.4

Pildiraamat, nimelt El Lissitski „Suprematistlik muinasjutt“ lastele aastast 1922, on sattunud koguni avangardi keskmesse. Mitmel pool tekkis kuuekümnendatel omalaadne pildiraamatute buum. Eestis võib nende suuremast võidukäigust rääkida taas nullindatel, kui materiaalsed ja trükitehnilised võimalused olid paraneda jõudnud. Pildiraamatu õnnestumise võtmeküsimus on kirjaniku ja kunstniku koostöö. Uuenduslikkusega on silma paistnud ka nn autoriraamatud, kus teksti ja visuaali on loonud üks ja sama inimene, näiteks Piret Raua, Kertu Sillaste jt teosed.

El Lissitski „Suprematistlik muinasjutt“ lastele aastast 1922.

El Lissitski „Suprematistlik muinasjutt“ lastele aastast 1922. Wikimedia Commons

Iseküsimus on, kas pildiraamatut osatakse kirjandusena hinnata. Sageli kardetakse, et lasteraamatu tekst kuivab kokku, visuaali domineerimist on käsitletud aga mõnikord kirjakultuuri mandumisena.

Eestile iseloomuliku nähtusena tõid nullindatel lasteraamatuisse uusi tuuli mitmed animatsioonitaustaga autorid, näiteks Ülo Pikkov, Kaspar Jancis, Heiki Ernits ja Janno Põldma. Näiteks Jancise autoriraamatul „Seiklus Salamandril ehk Morten Viksi uskumatud juhtumised lollide laevas“ (2010) on kaasas helitaust CDna. Kohtab filmilikke elemente ja montaaživõtteid, mängulist ümberkäimist raamatu kuju ja formaadiga jm. Nii sõnalise (Peeter Sauteri „Laste raamat“, 2004) kui ka pildilise (Annika Tontsi „Meesteraamat“, 2009) narratiivi loomisse on kaasatud omaenda lapsi, tulemuseks pöörane pilguheit väikese inimese loogikasse ja maailmapilti.

Omaette teema on ristmeedia nähtused, kus üks lugu või tegelaskuju levib eri kanalites lõpmatult (tuntuim on ilmselt Lotte) ning mille puhul pole vähetähtis kommertseesmärk.

Laste-, suurte- või kõigi kirjandus? Veel üks huvitav tendents on cross­over literature (eesti keelde tõlgitud kui ristkirjutus) ehk kirjandus, mis sobib mitmele adressaadile. Mõnest lasteraamatust on saanud mingil põhjusel täiskasvanute lektüür (nt J. R. R. Tolkieni teosed, Jostein Gaarderi „Sophie maailm“, J. K. Rowlingu „Harry Potter“), samal ajal kui Daniel Defoe’ „Robinson Crusoe“ või Alexandre Dumas’ musketäridega on läinud vastupidi. Alati on lapsi, kes loevad täiskasvanutele mõeldud raamatuid, ja vastupidi. Teadlikult mitmele adressaadile kirjutamine on kasvav trend.5

Küsimus on selleski, kuidas autorid ise oma adressaati määratlevad ja kui tähtsaks nad seda eristust peavad. Lastekirjanduse klassik Carroll ei mõelnud kirjutades spetsiaalselt lastele, seevastu Eugène Ionesco, keda lastekirjandusega ei seostata, on kirjutanud peale näidendite ka mitu just nimelt lasteraamatut. Maailma tuntumaid pildi­raamatute autoreid Maurice Sendak on arvanud, et täiskasvanute ja lasteraamatute eristamine on meelevaldne.6 Suures plaanis ajab meie Andrus Kivirähk sama asja nii suurtele kui ka väikestele kirjutades, samad teemad leiavad tal väljundi kord ühe, kord teise auditooriumi puhul. Oma kogemuste pinnalt võin öelda, et kui lapsele meeldib Kiviräha „Kael­kirjak“, siis vaimustub ta varakult ka romaanist „Mees, kes teadis ussisõnu“. Ristkirjutuse fenomenina võib vaadelda ka Leelo Tungla „Seltsimees lapse“ lugusid, kust eri adressaadid samuti eri asju välja nopivad.

Juttu kokku võttes võib nentida, et eesti lastekirjanduses leidis viimane suurem uuenduste laine aset nullindatel. Praegu võib täheldada pigem teatavat madalseisu. Sellegipoolest on andekaid ja ka eksperimenteerivaid autoreid üksjagu. Loodan, et uuenduslikku vaimu jätkub, et ette võetakse nii ebaturvalisi kui ebasoliidseid teemasid, leitakse uusi vormilahendusi ning kasutatakse ära ristmeedia võimalused. Hea lasteraamat kasvatab publikut, nii lapsi kui ka nende vanemaid. Innovaatiline lasteraamat võib iseäranis kasu tuua lugemisharjumuse vähenemise korral. Küsimus on ainult selles, kuidas lugejani jõuda, eriti kui mõnikord on selleks vaja läbi murda lapsevanemate ja teiste täiskasvanute kaitsevallist.

Artikli aluseks on ettekanne kirjandusteaduse VI suvekoolis „Teedrajav kääne“ 2. juulil Liivi muuseumis.

1 Zohar Shavit, Poetics of Children’s Literature. University of Georgia Press, 1986, lk 37.

2 Emer O’Sullivan, Comparative Children’s Literature. Routledge, 2005, lk 27.

3 Vt Ilona Martson, Piiride kulgemine uuemas eesti lastekirjanduses. Lasteajakirja toimetaja märkmeid. – Looming 2016, nr 7, lk 1013–1020.

4 Sandra L. Beckett, Crossover Picturebooks. A Genre for All Ages. Routledge, 2012, lk 16.

5 Samas, lk 2.

6 Samas, lk 3.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar