Kurbmäng Euroopa ajalooteatri väikelaval: Arved Viirlaiu lugu soomepoistest

Jüri Talvet

„Põhjatähe pojad” kujutab endast romaanivormis autobiograafiat, kus jutustaja ei tõsta esile oma isikulugu, vaid Eesti uuema ajaloo kõige karmima katsumuse.30. aprilli Eesti Päevalehe artiklis Arved Viirlaiu menukaima romaani „Ristideta hauad” uusväljaande puhul tõstab Janika Kronberg meie pagulaskirjanike seast esile kolm, kes sõjajärgset eesti kirjandust kõige enam on rikastanud. Need on tema arvates Kalju Lepik, Karl Ristikivi ja Arved Viirlaid. Kuidas meie kirjanduskaanon tulevikus välja näeb, seda ei saa me praegu ette ennustada. Mis siis kui tänasel päeval ikka veel kaljukindel  tunduv eesti mehekultuslik riigi- ja kultuuriparadigma ühel hetkel otsa saab? Feminismi äärmuskujutlusi võib pidada utopistlikeks, ent enne kui keegi sõna „utopism” suhu võtab, kuluks tegelikult läbi lugeda Thomas More’i „Utoopia” – teos, kust see mõiste alguse sai. Siis selgub, et mõnigi asi, millest inglise humanist oma teoses pajatab, ei ole utoopiline, vaid täiesti reaalne.

Antud kontekstis: Utoopia saarel tegutsesid ka naised preestritena,  püha sõna valdajatena – miski, mis XX sajandi lõpust alates ei ole tõesti enam utopism, vaid tegelikkus. Kõik muutub. Utoopiline on järjest enam, aina tungivamalt reaalne, samas kui see, mida me peame realistlikuks, osutub pärast seda, kui pöörang on toimunud, tühiseks ühepäevatõeks. Kõige kirkamaid märke ühe suure ajalooparadigma kiirest vananemisest võib eesti lugeja leida näiteks Kärt Hellerma hiljutise pihtimusraamatu  „Sinine missa” (Tuum, 2008) kahest esimesest loost, kus traditsiooniline Eesti macho-ühiskond põhjalikult-kriitiliselt läbi valgustatakse. Selle pöörangu alguse laiemat tausta, sealhulgas seoseid postmodernismiga, selgitab Rosa María Rodríguez Magda raamatus „Simulaakrumi nauding” (TÜ Kirjastus, 2009).

Kuidas mõnedki mainekad kirjanikudmehed minevikus ja tänapäeval on oma  loominguga totalitaarsetele ideoloogiatele kaasa laulnud, sellest pakub näiteid Simona Škrabec esseeraamatus „Võitlustuhin. KeskEuroopa mõiste” (TÜ Kirjastus, 2009). See selleks. Ma ei kahtle, et praegusel hetkel välismaal elavaist eesti kirjanikest on tõesti auväärseim just Arved Viirlaid. Oletan, et Viirlaid peaks tulevasele möödapääsmatulegi paradigmamuutusele paremini vastu kui mõni teine, keda oleme seni meie tänapäevases kirjanduskaanonis kõrgele pulgale tõstnud. Miks? Sest Viirlaid on oma loomingus lähemal ühiskonna juurtele kui näiteks Jaan Kross. Suure sõnameistri Krossi ajalooromaanid kehastavad valgustatud mehe – selle, keda Aristoteles nimetas „poliitiliseks loomaks” – autoriprojekti. Lääs on selle lummuses elanud kaua, kuid nüüd hakkab naiste ja Kolmanda Maailma kannatus otsa saama. Mõrad mehekultuslikus projektis paistavad iga päevaga  ikka enam välja. Naine tõrgub edasi olemast kõiketeadva mehe vagur-kuulekas abilineteenija. Tõrgub ka teine ajalooline vägistatu – maailma hiiglaslik vaestekogu, millest lääne mehemõistus ülikavalate operatsioonide teel on sajandite jooksul kasumit välja pigistanud. Kokkuvõttes tõrgub loodus mehemõistuse vastu. Demokraatia (s.o rahvavõimu) sildi all kaua edukalt laienenud antropokraatia (sõnasõnalt: mehevõim) on end ammendamas.  Võib-olla on ümber saamas ka modernistlik paradigma.

Noor perifeerne eesti kultuur on aina liikunud lääne peasuundade järellaines. Ei ole vähimaidki eeldusi soovil, et eesti kirjanduses modernism kuidagi loomuomaseks võinuks saada või et postmodernistliku teooria valguses sünniks siinses kirjanduses riburada suurteoseid. Ja laiemaltki. Näiteks hiljutine Nobeli preemia laureaat Orhan Pamuk kasutab oma võtmeromaanis „Lumi”  (Pegasus, 2007) küllap n-ö stiililise retroelemendina XIX sajandi esimese pooleni Euroopa romaanis veel laialt kasutatud (ette)seletavaid peatükipealkirju. Viirlaiu peatükipealkirjad on samalaadsed („Tõus jupijumalaks”, „Tagasi Eestisse!” jne) – ilma et selle taga kahtlustaks keegi mingeid vormilisi eritaotlusi. Tulemus on aga üks ja sama: Pamuk ja Viirlaid on kirjanikud, kelle peasiht on edasi anda üht kindlat dramaatilist ajaloohetke oma kodumaa saatuses.  Pole tõesti mõtet vedada sel pinnal teose „headuse” või „halbuse” tunnusena modernismi ja realismi vahele eristusjooni. Nii tundubki mulle sümpaatne rahulik-realistlik viis, millega Arved Viirlaid taastab omaenda elukäigu ühe kõige pöördelisema episoodi, osavõtu ühena enam kui 3000st eesti soomepoisist hõimuvendade kangelaslikus vastupanus NõukogudeVene sissetungijatele. „Põhjatähe pojad” kujutab endast romaanivormis autobiograafiat, kus jutustaja Arved Viirlaid aga ei tõsta niivõrd esile oma isikulugu, vaid Eesti uuema ajaloo kõige karmimat katsumuse. Ta ei ole see kroonik, kes tegutseks (olgu või mõttes) juhtide ja võimu läheduses, üritaks saada ülevaadet kogu sõjateatrist, annaks edasi „ekstra-ajalugu”. Nii kaldub see  olema Jaan Krossil, paraku. Tema samaaineline „Paigallend” võrdluses Viirlaiu „Põhjatähe poegadega” peaks tooma põhimõttelise erinevuse selgesti esile. Viirlaid on lihtsõdur, ta annab edasi varjatumat ajalugu, mis ei jõua teatmeteostesse ning mida parimadki ajaloolased ei suudaks eales kätkeda oma (mõistagi samuti hädavajalikesse) ülevaatenarratiividesse. Soome gümnaasiumineiu Irja, kellesse Arved armub,  osutub Soome peaministri sugulaseks, kuuludes klassi, nagu jutustaja Viirlaid tõdeb, „kuhu minu jalg vaevalt astus”. Arvedi enda elu ei satu surmaohtu mitte rinde eesliinil (kuhu tema, nagu paljud teised soomepoisid, ei jõudnudki), vaid sõjarusudes Käkisalme äärelinnas tantsupeo järel, kui üks kiivusetuhinas hõimuveli teda äärepealt pussiga oleks susanud.

Samas ei muuda Viirlaid oma teost sugugi lihtsalt ajalooliseks seiklusromaaniks – eeskätt  sellena tuleks käsitleda näiteks Ilmar Talve „Juhansoni reise” (Lund 1959, kordustrükk Eesti Päevaleht, 2009), mille lähtekoht on samuti soomepoiste sõjaseiklus. „Põhjatähe poegade” tegelaste vestlused on põhiliselt Viirlaiu kirjanikufantaasia vili, ent tegelased ise on reaalsed ajaloolised isikud. Raamatu lõpus leidub koguni nimeindeks, lisaks sellele talletab teos hulganisti faktimaterjali. Soomepoiste saatusediasporaad iseloomustavad siiasinna  vahele põimitud väljavõtted „Soomepoiste lühielulugudest” (Tallinn, 1997). Rinde eesliini tõsisemat plaani – kus on kohal sõjasurm, mida Talve oma humoristlikus võtmes kirjutatud romaanis juba valitud žanri sunnil peab vältima – annab Viirlaid edasi sõjakaaslaselt Hans Lebertilt saadud kirjade vahendusel. Miguel de Unamuno nimetas seda „intraajalooks” – see on lihtsate inimeste igapäevane armastuse otsing, üleelamise iha, hinge valukarjatus olemise kõrbes. „All”, nagu Viirlaiu narratiivis, ei samastu rahvus ja selle vabadus võimulähedase mõistuse konstruktsiooniga, vaid on tunne, äratundmine hingele kõige lähedasemast valikust. See on ebamäärasem kui mõte, seda enam kinnismõte, ent küllap ausam, avatum erinevatele vastustele. Armastust ei saa koolitadakoolutada mõistuse käskude järgi, nii ka isamaa-armastust. Kui see aga kelleski on, nagu  oli suuremalt jaolt soomepoistes, sealhulgas Arvedi südames, siis on see seal sügavamalt kui mõistuse istutatud, ülaltpoolt projitseeritud – ja tihti paraku mehevõimu poolt käänutatud (või manipuleeritud) – patriotism. Janika Kronberg püüab oma tähelepanelikus artiklis iseloomustada nn reedetud põlvkonda ja hinnata, keda rohkem reedeti, kas soomepoisse või siis neid, kes pidid värvatuina minema kas Saksa või Vene sõjaväkke. Ta oletab,  et soomepoisse peteti vähem kui neid teisi noori mehi. Minu meelest ei ole suuremat mõtet arutada reetmiste ja petmiste üle ajaloo-olus, kus vägevate meeste välja mõeldud sõjaplaanid ei jätnud lihtsatele noortele meestele tegelikult mingeid valikuvõimalusi. Kogu ajastu oli tulvil jäledaid reetmisi, koletuid roimasid. Selle üle arutada oleks sama, mis milligrammikaaluga järele proovida ja üritada tõestada, missugune  kahest totalitaarsusest, hitlerism või stalinism, oli kuritegelikum. Ei saa ka oletada, et kõik eesti noored mehed käitunuks selles piirolus nagu üks mees. Viirlaid peegeldab oma teoses neid ebalusi, vihjates siin-seal üksikvalikute võimalikele taustadele, ent minemata selle uurimistööga nii põhjadeni, nagu näiteks Ene Mihkelson oma „Katkuhauas”. 

Vähestel õnnestus see katsumus sügavamate haavadeta üle elada. Eestisse naasnuist langes suurem osa kas venelaste kätte vangi või siiski pääses (nagu Viirlaid ise) Rootsi pagemise teel. Väiksem osa hukkus Saksa väe taandumislahinguis, mõned ka metsavendadena. Mida me teame „teisest”? Lääne peamine vaimne tung uusajast ja rahvuste tekkest peale on olnud „oma” kehtestamine ja kindlustamine. 

Teine maailmasõda oli jälk veretöö, milles kellegi käed ei jäänud päris puhtaks. Oma nahk oli kõigile kõige kallim. Vaevalt oleks Lääs saanud Hitleri-Saksamaast jagu ilma Venemaata. Midagi pidi ju jääma Venemaale kui liitlasele ja võitjale, tohutute ohvrite kandjale. Mida saanuks Soomegi teha? Soomlased võisid ju eestlasi hinnata, kuid, nagu vihjab Viirlaid, neil polnud siiski täit usaldust lõuna poolt, HitleriStalini õelate mängude platsilt välja ilmunud  abistajasalga vastu. Pealegi polnud Soome ise sugugi oma otsustes nii vaba. Noored eesti mehed võisid ju sakslaste okupeeritud Eestist Soome pageda, et seal suguvendadega kõrvuti ausamat lahingut pidada. Ent Soome ei olnud selles sõjas liitlaste poolel, eestlaste tagasisuunamine kodumaale käis Saksamaaga kokkulepete alusel. See, et sakslased, kelle enda jalgealune sel ajal juba põles, kokkuleppest kinni ei pidanud, on sõjaolus tühine pettus.  Ei ole üldse mõtet arutada ka selle üle, kes armastasid Eesti isamaad rohkem, kas need, kes varjasid end metsas, need, kes tegid kaasa Nõukogude Eesti ülesehitamise, või need, kes pagulusest kodumaa poole õhkasid. See oli ränga sundvaliku aeg. Ainsana omab kaalu see, kui vaba keegi oma sisimas oli ja kuidas keegi armastas oma hinges ja südames. Seda aga ei tõesta truudusvanded isamaale ega isamaasildi rindariputamine. See armastus on sügavamal,  nähtamatu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming