Kunsti bioloogia

Tiiu Speek

peotäis W. S. Merwini luulet

Saateks

New Yorgis sündinud Ameerika vanema põlve armastatuim poeet ja keskkonnakaitsja William Stanley Merwin (s 1927) on vaikuse ja kahtluse, äravõtmise ja ilmajätmise, kustutamise ja eitamise meister, ebamugavate küsimuste visionäär. Tema viimaste aastakümnete loomingu läbivaid teemasid on tarbimistsivilisatsiooni nihilism. Enne Iraagi sõja puhkemist kuulus ta haritlaste hulka, kes mõistsid otsustavalt hukka president Bushi kurjuse-demagoogia. Inimese ja luuletajana ei ole Merwin mitte niivõrd kodanik kui elanik; tema teed ja rajad viivad lähedaste inimeste, puude ja loomade juurde. Teemaks, mille juurde luuletaja ikka ja jälle tagasi pöördub, on omaseks saanud maastike, põliselanike keele ja kultuuri hävitamine ning inimese omanäolise kohakogemuse asendamine imporditud tarbimiskultuuriga. Elanud alates 1975. aastast Hawaiil Maui saarel, on ta olnud tunnistajaks vihmametsade maharaiumisele ja maa suretamisele ananassiistandike ja põllumajanduskeemiaga. Et päästa mõnigi kaduv puuliik, istutas luuletaja maja ümber väikese salu. Loomade valu on puudutanud teda sügavalt: ??loomad pole teadlikud sellest, et võib-olla homme laseb keegi nad vastu taevast eimiskiks või võtab neilt eluks vajaliku.?

Tihedalt kujundlike, isepäiste rütmidega, liikumist ja katkemisi tulvil luuletustega püüab Merwin tõlkida kirjasõnasse seda, mida ütlevad Hawaii põliselanike ununud sõnad: tuttavas kohas üle kivide voolava vee värv, neljajalgse naabri toimetused, need puud siin vihmas ja tuules. Ameerika suurlinlasele (ja mitte ainult talle) asendab ühest paigast ammutatud tajude ja mälestuste rikkust hulk elutühje üldsõnu. Samas annab väga tundliku sulega poeet endale aru, et kirjasõna sisaldab endas maastiku surma. Looduse hoidja kiirustab, ent jääb alati hiljaks ? maailm on habras ja ?sõnaraamatud on täis haudu?. Seltsi pakkunud loomad ei tule enam kunagi tagasi ? liikide nimed aga kestavad edasi.

Merwin on kirjutanud kokku üle 15 luulekogu, esimene kogu ?Mask Janusele? ilmus 1952, kõige viimane ?Häälte jõgi? 1999. Tema loomingut on pärjatud väga paljude auhindadega, sealhulgas Pulitzeri preemia ja Hawaii osariigi kuberneri kirjandusauhinnaga.

Luuletused on tõlgitud kogudest ?The Lice? (1967), ?The Rain in the Trees? (1988)  ja ?The Vixen? (1996).     

Tõlkija

Esimene päev

Kui sõnad olid kõik ära kasutatud

teiste asjade peale 

me nägime algamas esimest päeva

 

kutsuvast veest  

ja mustadest okstest

lehed ei suuremad kui su näpuotsad

puhkesid taeva puul

vastu vana plekilist müüri

nende roheline päikesevalgus

mis iial varem paistnud polnud

 

minnes koos olime meie esimesed

kes neid nägid

ja me tundsime neid siis  

 

kõik keeled olid võõrad ja esimene

tõusis aasta

 

Antud päev

 

Kui ma üles ärkan leian on hilissügis

 raske vihm on möödas ja päiksevalgus pole jõudnud veel

tippudeni mööda tumedaid lehti mis on nende omad liikumatud varjud

 ja ma olen kodus see meenub mulle olen

mäletan kuis kaunilt vähehaaval saabub hommik

 siin olla puhtal allikal kui tõuseb päev ükshaaval

vaikuses ja peatumata ja on see ainus

 siis üht korraga ma mäletan ilma mõistmata

mõnda mis on läinud ja tõuseb vaid et mitte olla siin

 üht pärastlõunat kui jalutasin sillal mõeldes sõbrast

kui veel elus oli ta kui üks uks ühelt majalt

 mida lammutati kui puri sõitis läbi linna kõigest mööda

mu ema poole nooremana minust aknal mis ammu võeti eest

 sõpru samades tubades ja sõnu und nägemas me vahel

loomade silmi minul nad kõik on siin

 selle hommiku selguses esimeses valguses

mis mäletab oma teed nüüd talve lilledeni

 

Loomad

 

Kõik need aastad akende taga

Ribikardinate ristid on pühkinud laudu

 

Ja mina ise otsinud tühja krundi pealt jälgi

Loomadest keda ma pole iial näinud

 

Mina hääletu

 

Mäletan nimesid mis tuleb neile leiutada

Tuleb keegi tagasi kas ükski

 

Öeldes jah

 

Öeldes otsige hoolega jah

me kohtume veel

 

Tühi vesi

 

tunnen puudust kärnkonnast

kes tuli terve suve

paekivist

veevaagna juurde

astelpuu varju

imporditud 1912

Brasiiliast kaunistuseks

siis umbrohuks muularajal

hääbuvas

ananassiistanduses

nüüd vana puu vanade

puude reas

kärnkonn tuli öösel

alguses ja istus vees

terve öö ja terve päeva

siis vahel öösel

tegi väikese jalutuskäigu

aga hommikul oli tagasi

okste all sõnajalgade

vahel rohelise mõõkja lehega

liilia all

istus vees

kõik need kuivad kuud

vaadates ainiti taevast

läbi silmade

mis tehtud

kalleimast väärismetallist

tule tagasi

varjudesse uskuja

vaikusesse ja elegantsi uskuja

sõnajalgadesse uskuja

kannatlikusse uskuja

vihma uskuja

 

Kirjatähtede jälg

 

Kui ma õpin lugema

saan teada kuidas kirjutada rohelist

kui see ei ole roheline

 

juba ongi kõikide

aastate roheliste jaoks

olemas vaid üksainuke sõna

isegi siis kui rohelist ei ole

ja nüüd on see sõna kirja pandud

ja mitte üksnes öeldud

 

nii saab selle sulgeda pimedusse

vastu tundmatut lehekülge

kuni järgmise korrani

 

ja siiski roheline tuleb ilma ühegi sõnata

aga kui ma seda näen

ütleb sõna mulle see on roheline

ja ma usun seda

isegi pimedas

 

ma olen rõõmus kui õpin lugema

ja suudan üles leida

lood kus on rohelist

ja ära tunda

need rohelised käed mis olid siin enne mind

need rohelised silmalaud ja silmadki

 

Ütlus

 

Istudes sõnade kohal

väga hilja olen ma kuulnud nagu keegi ohkaks tasa

ei kaugel

kui öötuul mändides või meri pimeduses

kõige kaja mis eales

öeldud

ikka veel korrutamas oma üht silpi

maa ja vaikuse vahel

 

Koht

 

Maailma viimasel päeval

tahaksin ma istutada puu

 

milleks

mitte viljade pärast

 

puu mis kannab vilja

ei ole see mis istutati

 

ma tahaksin puud mis seisaks

maa sees esimest korda

 

kui päike juba

laskub alla

 

ja vett mis

puudutaks ta juuri

 

surnuid täis maas

ja pilvi mis sõuaksid

 

ükshaaval

üle ta lehtede

 

Kunsti bioloogia

 

Ükskord öösel

see algab

ja sina oled ülejäänu

 

ükskõik kes sa oled sa näed esimest valgust

sa näed seda saabumas

nagu täht ja sina kes sa seda valvad

 

hommikul võid sa vaadata iga puud

ja näha tal pole iga

ja öelda seda

 

kaua hiljem vaatad sa alla

orgu millel pole nime

kaua hiljem kui vesi vaatad sa üles