Kuninglik klassika

Daniel Sävborg

„Memuaarid“ ehk „Vaevapäevade mälestus“ („Jammers Minde“) on üks tuntumaid töid taani kirjanduses. Tegemist on ühega vaid kümnest kirjandusteosest, mis valiti 2006. aastal Taani kultuuri­kaanonisse.* Mälestused on üles kirjutatud XVII sajandi teisel poolel, selle autor on Leonora Christina Ulfeldt ja raamat räägib tema 22 aasta pikkusest vangipõlvest. Autor langeb elu jooksul kõrgeimast ühiskonnakihist vaesusse ja sügavasse alandusse, „Memuaaride“ taust on seega dramaatiline.

Leonora Christina, taani kuninga Christian IV tütar, sündis 1621. aastal. Toona oli Taani Põhjala suurriik, võimsam, rikkam ja arenenuma kultuuriga kui tema naaber ja konkurent Rootsi. Taani kuningakoda oli abielude kaudu seotud Saksa keisrikoja ja inglise kuningakojaga – sellistest sidemetest ei saanud Rootsi isegi unistada. Taani kuningas Christian IV oli hiilgav renessansikuningas – ainus renessansikuningas, kes Skandinaavias kunagi on olnud. Tema õukonnas töötas paljudest riikidest pärit kunstnikke, heliloojaid, muusikuid ja luuletajaid. Taani ühe riigihümni esimene stroof kiidab teda ja tema sõjalisi võite veel siiamaani.

Leonora Christina abiellus ainsa mehega kogu Taanimaal, keda tema, kuninga lemmiktütre vääriliseks võis pidada: riigikantsleri krahv Corfitz Ulfeldtiga. Tänapäeval aga – tegelikult juba 1650. aastatest alates – on Ulfeldti nimi kõige suurema kurja sümbol, Taani Wikipedias kirjeldatakse teda kui „Taani suurimat reeturit“. Reetmisest saigi Leonora Christina traagilise saatuse põhjus. Enne 1650. aastaid kuulus Ulfeldt siiski päris kaua aega hoopis taani eliidi hulka, riigikantsler oli Taanis ametilt kuninga järel teine mees. Nii kaua, kuni kuningas Christian IV elas, oli Ulfeldt õnnega koos. Pärast kuningas Christiani surma 1648. aastal oli ta kaks kuud kestnud võimuvahetuse ajal isegi Taani tegelik valitseja. Kui aga kuningaks krooniti Frederik III, olukord muutus.

Frederik oli Christiani poeg, seega siis Leonora Christina vend ning Ulfeldti nääl. Mis puutub poliitilistesse eelistustesse, siis Ulfeldt toetas tugevat aadelkonda, samal ajal kui Frederik püüdles absoluutse monarhia poole. Sellele lisaks tajus kuninganna, Frederiki abikaasa, et konkureerib Leonora Christinaga, kes oli mõnda aega olnud Taani mitteametlik esileedi. Järgnevatel aastatel toimus suhetes küll keerdkäike, ent kuningapere käitus Ulfeldtide paari suhtes siiski üha vaenulikumalt. Kui lõpuks ähvardati Ulfeldti kohtuprotsessiga, põgenes ta 1651. aastal koos Leonora Christinaga riigist.

Leonora Christina jäi oma mehele truuks. Koos reisisid nad läbi Põhja-Euroopa riigist riiki, pidevalt Taani kuningakoja poolt tagakiusatuna. 1657. aastal kutsus Rootsi kuningas Karl X Gustav Ulfeldti Rootsi, kus too kuningale truudust vandus. Rootsi oli Taaniga sõjas ja Ulfeldt lubas Karli sõjas aidata tingimusel, et ta saab Rootsi võidu korral oma endised mõisad ja eesõigused Taanis tagasi. Sel hetkel reetis Ulfeldt ilmselgelt oma riigi. Leonora Christina ei olnud asjaga seotud, ent sellegipoolest on ta hiljem alati oma abikaasat kaitsnud.

Puhkenud sõda tõi endaga kaasa ühe suurematest traumadest kogu Taani ajaloos. Pärast üllatavat ja uskumatut jääületust Taani saarte vahel seisis Rootsi armee ühtäkki Kopenhaageni väravate ees. 1658. aasta kevadel kirjutas Taani paaniliselt alla rahulepingule, millega loobus kolmandikust oma territooriumist. Selle rahulepinguga kaotas Taani igaveseks oma positsiooni Põhjala võimsaima riigina.

Corfitz Ulfeldt oli selle sõjakäigu ajal kuningas Karli kõige tähtsam nõuandja. Tema oli see, kes veenis Jyllandi kõige tugevama linnuse juhte Rootsi kuningale alistuma. Tema oli see, kes veenis kuningas Karli Rootsi sõjaväega üle külmunud mere marssima. Tema oli Rootsi kõige tähtsam esindaja rahuläbirääkimistel, mis tõid kaasa Taani täieliku kaotuse ja alanduse. Kuidas iganes teda ka ei hinnata, oli ta oma riigi reetur.

Pärast Rootsi võitu sai Ulfeldt Karlilt suuri annetusi ja kõrgeid kohti. Ent nagu öeldud, Ulfeldt oli eelkõige tugeva aadlivõimu pooldaja. Ta sai kiiresti teadlikuks sellest, et Rootsis oli aadlil nõrgem positsioon kui Taanis, seda nii suhetes kuninga kui ka talurahvaga. Ulfeldt hakkas peagi oma uute isandate vastu plaani sepitsema: ta kavatses koos Malmö liidritega Skånes Rootsi võimu kukutada ja sellest taas Taani provintsi teha. Vandenõu paljastati ja nüüd oli Ulfeldt kahekordne reetur. Tema üle mõisteti kohut ja ta jäi süüdi riigireetmises, seekord juba Rootsi vastu. Leonora Christina jäi samuti süüdi, kuna leidus tõendeid, et ta teadis oma mehe sepitsustest. Nad jäid ellu ja said Rootsist lahkuda ainult tänu sellele, et kuningas Karl suri 1660. aastal.

Taani kuninga tütre Leonora Christina (1621–1698) vangikongis kirjutatud mälestused viivad XVII sajandi inimesele lähemale kui ükski teine sel ajal kirjutatud teos. Jacob Folkema pildil on Leonora Christina koos oma abikaasa Corfitz Ulfeldtiga, keda peetakse Taani suurimaks reeturiks.

Taani kuninga tütre Leonora Christina (1621–1698) vangikongis kirjutatud mälestused viivad XVII sajandi inimesele lähemale kui ükski teine sel ajal kirjutatud teos. Jacob Folkema pildil on Leonora Christina koos oma abikaasa Corfitz Ulfeldtiga, keda peetakse Taani suurimaks reeturiks.

Wikimedia

Üllataval kombel suundusid Ulfeldt ja Leonora Christina tagasi Taani – ilmselt lootsid nad nii Frederiki kui ka Taaniga ära leppida. Nad võeti aga vangi, põgenesid, nad võeti uuesti vangi ja põgenemine hakkas jälle pihta. Üks nende poegadest maksis oma vanemate karmi kohtlemise eest kätte, tappes selle eest vastutanud vanglakomandandi, ning ka see mõrv lisati Ulfeldtide kuritööde nimekirja. Leonora Christina põgenes Inglismaale, kus teda aga tüssati ja 1663. aastal Taani tagasi saadeti. Kuigi tema abikaasal õnnestus võõrsile jääda, suri too peagi Saksamaal. Leonora Christina vangistati ja ta jäi vanglasse 22 aastaks – kuninga tütar vabastati alles 1685. aastal. Oma viimased 13 eluaastat elas Leonora Christina Maribo kloostris. Ta ei saanud kunagi tagasi endist võimu.

„Memuaarid“ on kirjutatud peamiselt vanglasoleku ajal. Leonora Christina räägib lühidalt sellest, kuidas teda peteti ja vaenlased ta vahistasid. Kuid ennekõike kirjeldab ta elavalt ja detailirohkelt elu türmis. Ta meenutab sageli pikki kahekõnesid, vestlusi valvurite, ülekuulajate, tema juurde saadetud spioonide ja naistega, kes pidanuks teda teenima. Kui vestlused toimusid teistes keeltes, näiteks saksa, siis said need nendes keeltes ka edasi antud – asjaolu, mis tekstile veelgi autentsust lisab. Vahel visandab Leonora Christina peaaegu jantlikke, jämekoomilisi stseene, nagu siis, kui ta labast vangivalvurit prantsuse keeles kirub sõnadega „Dieu vous punisse!“ („Jumal karistab sind!“), mida too tõlgendab kui „Ma tahan pissile“ ning seetõttu teenijanna kutsub, millele järgneb segadusse ajav, kuid koomiline vestlus Leonora Christina ja teenijanna vahel. Vahel kirjeldab ta jälestusega, kuid sellest hoolimata üksikasjalikult, kuidas rotid kongis ringi jooksevad ja tema küünlaid söövad. See rõhutab veelgi enam tohutut kontrasti tema eelneva ja praeguse elu vahel. Vahel räägib ta lihtsatest igapäevastest mängudest, mida ta teenijannadega mängib.

Leonora Christina tekst on täis konkreetseid detaile ja suhteliselt triviaalset, elulähedast teavet, mis muudab kirjeldatava väga eredaks. Siin on tegemist kirjandusliku realismiga – kõik need igapäevaeludetailid loovad lausa visuaalse kujutluse. Me näeme Leonora Christina argipäeva enda ees, me tunneme selle lõhnu ja kirjutaja kannatusi. Just see teebki „Memuaaridest“ oma aja kohta unikaalse teose. „Memuaarid“ on ju kirjutatud ajal, mil tõsiste teemade loomupäraseks käsitlemise viisiks peeti prantsuse klassitsistlikke tragöödiaid, millel ei ole mingit seost kogetava igapäevaeluga. Kuid kindlasti on teos ka oma aja laps: selles on palju religioosseid mõtteteri ja viiteid piiblile. Tõtt-öelda tõlgendab Leonora Christina suurt osa oma elust piibli valguses, eriti Iiobi raamatu põhjal. Kuid need elemendid ei domineeri kunagi täielikult, nii et suuremas osas jõuame ehedale XVII sajandil elanud inimesele lähemale kui ühegi teise toona kirjutatud teose puhul. Ja see teebki „Memuaaridest“ tõelise klassika.

Inglise keelest tõlkinud Kadri Klaup

* Taani kultuurikaanonisse valiti 2006. aastal 108 teost, 12 igalt kunstialalt. Kultuurikaanon on mõeldud omamoodi sissejuhatusena taani kultuuripärandisse. Valiti teosed, mis on taani kultuuris kõige tähtsamad, seejuures silmapaistvalt kõrge kunstilise väärtusega ja ajaülesed. – Eva Velsker

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht