Kultuuripoliitika ja eesti kirjandus Eestis

Kultuuriministeeriumi dokumentatsioon ei pööra tähelepanu eesti kirjanduse „siseturule“.

JAN KAUS

1.

Kui heita pilk dokumendi „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ ning sellega seotud materjalide kirjandust käsitlevale osale, saab üsna kerge vaevaga teada hea uudise ja halva uudise: hea uudis on selge fookus ning halb uudis selle fookuse ebapiisav haardeulatus. Seda püüangi alljärgnevalt avada.

Kuigi ametlikes dokumentides pääseb sageli mõjule viksitud fassaadiga kantseliit, tuleb tunnustada kõnealuste dokumentide koostajaid laialivalguvuse vältimise eest. Prioriteetsed aspektid tulevad kiiresti esile ning neid järgitakse nii „Kultuuripoliitika põhialustes“ kui ka sellega seotud aruannetes, tööplaanides ja arengukavades. Vältimaks ümberjutustamist, mainin kolme sisulist dominanti: 1) lastekirjanduse ja laste lugemuse edendamine; 2) eesti kirjanduse tõlkimine ja rahvusvaheline turundamine ning 3) kultuuriajakirjanduse edendamine. Tõsi, viimane punkt asetub tegelikult valdkondade vahele, kuid ei tasu unustada, et mõjus osa eesti kultuuriajakirjandusest on täiel määral või osaliselt seotud kirjandusega. Selline asetus väljendub ka ministeeriumi dokumentides: „Kultuuripoliitika põhialustes“ kirjutatakse kultuuriajakirjandusest mitte seoses kirjandusega, vaid omaette alajaotuses „Kultuuriajakirjandus ja meedia“, seevastu 2014. aasta tööplaanis on kultuuriajakirjanduse arendamine seotud kirjandusnõuniku ülesannetega. Sellegipoolest tulevad jõujooned tööplaaniski esile, sest selle neljast põhipunktist kaks on suunatud eesti kirjanduse levikule välismaal (messid, tõlkimine, üldisem eksport). „Kultuuripoliitika põhialuste“ dokumendis keskenduvad aga viiest kirjandusega seotud punktist kaks lastekirjanduse edendamisele. Sestap tõusevad selgelt esile ka ministeeriumi olulisemad partnerid: Eesti Lastekirjanduse Keskus ja Eesti Kirjanduse Teabekeskus. Nende kõrval ka Eesti Kirjastuste Liit, kes suunab tegevust rahvusvahelistel messidel.

Tuleb avaldada tunnustust, et ministeerium keskendub sõnaselgelt kolmele kahtlemata olulisele tasandile – lastega seotud kirjandus, eesti kirjanduse rahvusvaheline kandepind ning kultuuriajakirjanduse hea käekäik. Esimest neist peaksin lausa eluoluliseks, nii et sellisest rõhuasetusest tulevad selged plusspunktid. Positiivset hinnangut võimendab tõsiasi, et retoorika on seotud praktikaga: näiteks Eesti Kirjanduse Teabekeskuse tegevustoetus tuleb kultuuriministeeriumi eelarvest.

Nii mõnigi nimekas kirjanik lihtsalt ei jõua põhitöö kõrvalt kirjutada, mistõttu jäävad loomata mitmed potentsiaalselt kaalukad romaanid.

Nii mõnigi nimekas kirjanik lihtsalt ei jõua põhitöö kõrvalt kirjutada, mistõttu jäävad loomata mitmed potentsiaalselt kaalukad romaanid.

Piia Ruber

2.

Paraku jääb ministeeriumi tähelepanu alt välja üks väga oluline ja lai tasand, millega on tegelikult seotud nii Eesti Lastekirjanduse Keskuse kui Eesti Kirjanduse Teabekeskuse idee ja konkreetne töö. Kõnealune dokumentatsioon ei pööra tähelepanu eesti kirjanduse „siseturule“, eesti kirjanduse üldisele levikule ja arengule Eestis. Tõsi, on mitmeid punkte, mis esmapilgul tunduvad mu väidet kummutavat, kuid kui neid lähemalt kaaluda, selgub, et probleem pole juhuslik, vaid struktuurne. Mõned konkreetsed näited.

Dokumendis „Kultuuriministeeriumi valitsemisala arengukava 2016–2019“ viidatakse eraldi punktina (1.16.2) taotlusvoorule „Eesti kirjandus“, mille eesmärk on „rahvuskultuurile oluliste teoste kättesaadavaks tegemine, lugemise ja kirjanduse populariseerimine“. Seni viimasest taotlusvoorust eraldati ühtekokku 112 000 eurot, mille jaotumine on üsna heterogeenne – ligi veerand toetustest on pälvinud näiteks kirjandussündmused, ennekõike festivalid. Kahtlemata tänuväärne kanal, mis ennekõike aitab osaliselt kergendada survet Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitalile. Siin ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et just kirjanduse sihtkapital võimaldab ilmuda lõviosal „rahvuskultuurile olulistest teostest“. Muide, soovimata kuidagi pisendada ministeeriumi ja kirjandusfestivalide koostööd, tuleb siiski vaadata fakte ja tunnistada, et näiteks „HeadReadi“ eelarvest moodustab ministeeriumi toetus (mis on teiste „Eesti kirjanduse“ toetustega võrreldes proportsionaalselt päris suur) alla 10%. Igati meeldiv, et kirjandusfestivalid leiavad ministeeriumi dokumentatsioonis mainimist (ülalmainitud arengukava punkt 1.16.4: „Eesti kirjanike ja kirjanduse rahvusvahelistumisele aitavad kaasa aina laiemat tuntust koguvad kirjandusfestivalid Prima Vista Tartus ja HeadRead Tallinnas“), kuid antud juhul ei tasu unustada, et kumbki festival pole tekkinud koostöös ministeeriumiga, vaid kodanikualgatuse korras ning vähemalt „HeadRead“ peab suuremas osas lootma Kultuurkapitali heatahtlikkusele. Kahetsusväärne mõtteviis, kus ministeerium näeb Kultuurkapitalis oma tegevuse käepikendust või suisa asendajat – kuigi kulka eelarve pole ministeeriumi eelarvega seotud ning tegu on kahe täiesti iseseisva organisatsiooniga –, kajastub ka kõnealustes dokumentides. „Kultuuri­poliitika põhialuste“ aruandes mainitakse, et „uute teoste loomisele aitavad kaasa Kultuurkapitali loomingulised stipendiumid kirjanikele, mis võimaldavad pühenduda loometööle …“. Sellele lisaks, et „loometööle pühendumine“ (500 euroga kuus) on liialdus, paistab silma, kuidas kulka praktika seotakse ministeeriumi tööga. Kirjakoha „süvakeel“ annab mõista, et ministeeriumil uute teoste loomisele kaasa aitavat meedet pole.

Ma ei taha praegu öelda muud, kui et aastas kord rakenduv „Eesti kirjanduse“ programm pole piisav vastus kesksele probleemiasetusele: ministeeriumil puudub süstemaatiline arusaam (rääkimata praktikast), mille järgi tegeleda üldisemalt eesti kirjanduse hea käekäigu arendamisega. Kahtlemata on tegu kihilise probleemiga – alates loomingulise tegevuse toetamisest, lõpetades selle leviku ja avaliku positsiooniga –, mida ei saa lihtsalt lahendada. Siiski ei leia praegusest dokumentatsioonist selle küsimuse struktuurset käsitlust, kuigi see on seotud eespool mainitud kolme kiiduväärt rõhuasetusega. Miks tegeleda laste lugemusega, kui seda ei jätkata täiskasvanutega? Miks võimendada eesti kirjanduse rahvusvahelist kaalu, kui ei võimendata selle kodumaist kaalu ja tähendust?

Jälle üks näide. Tean mitut nimekat kirjanikku, kes lihtsalt ei jõua põhitöö kõrvalt kirjutada, mistõttu jäävad loomata mitmed potentsiaalselt kaalukad romaanid. Just eepikat mõjutab korraliku riigipoolse tugivõrgustiku puudumine kõige tugevamalt, sest romaani kirjutamine on erakordselt ajamahukas töö. Rahvusvahelisel kirjastusturul otsitakse ja ostetakse ennekõike just romaane. Ainus võimalus romaani kirjutamiseks ressursse leida on ühekordne kirjanduse sihtkapitali toetus, mis ei ületa kunagi 2000 eurot. Jagage see summa näiteks kolme aasta peale. Sestap ei piisa ministeeriumi väitest, et „Eesti kirjanduse rahvusvahelistumise üheks suureks takistuseks on eesti kirjanduse tõlkimise vähesus“, vaid oluline on ka mahukamate kirjatööde loomist paremini võimaldava tugistruktuuri puudumine.

Kindlasti ei taha ma kallutada siinset sõnavõttu pikaldaseks versiooniks hüüatusest „andke raha!“. Tahan juhtida tähelepanu süsteemsele, struktuursele tühikule. Üks sümptomaatiline näide. Märkasin kõnealuses dokumentatsioonis vaid üht kirjakohta, kus mainitakse Eesti Kirjanike Liitu. Arengukava hetkeolukorra analüüsis on kirjas järgnev: „Eesti Kirjanike Liit kaitseb loomeliiduna kirjanike ja tõlkijate huve …“ Esiteks on see väide ebapiisav, EKL tegeleb samuti „oluliste teoste kättesaadavaks tegemisega ning lugemise ja kirjanduse populariseerimisega“, nagu seisab kõnealuse arengukava eesmärkide hulgas (ministeerium ju lausa toetab EKLi algatatud programmi „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes“!). Teiseks ja olulisemaks märgiks on see, et Eesti Kirjanike Liit (või mõni teine sellesarnaste eesmärkidega kolmanda sektori kooslus) ei ole kõnealuse dokumentatsiooni kohaselt käsitletav ministeeriumile olulise partnerina – hetkeolukorra analüüsis nimetatakse „valdkonna võtmetähtsusega organisatsioonideks“ Eesti Kirjastuste Liitu, Eesti Lastekirjanduse Keskust ja Eesti Kirjanduse Teabekeskust. Olgu rõhutatud, et tegu pole siin süüdistava näitega, konstateerin lihtsalt fakti. Fakt on ilmekas, kinnitades, et eesti kirjanduse laiem nähtavus ja roll kodumaal ei liigitu ministeeriumi kesksete teemade hulka.

Üks väike näide sellest struktuursest ebakohast veel. Hetkeolukorra analüüsist leiab mitmeid teemasid, mida käsitletakse dokumendis ohtude või nõrkustena. Mainin vaid üht: „Eesti laiatarbe meedia kultuurikäsitlused marginaliseeruvad, muutuvad pealiskaudseks, puudub edasiviiv kultuurikriitika …“ Väitega saab vaid nõustuda, aga ebakõla tekib siis, kui lugeda „Kultuuripoliitika põhialustest“, kuidas „Rahvusringhääling soodustab oma tegevusega eesti keele ja kultuuri arengut …“ Paraku on näha, kuidas kultuurikäsitlused marginaliseeruvad mitte ainult kommertskanalites, vaid ka näiteks avalik-õiguslikus Eesti Televisioonis, mis tundub üha enam keskenduvat võitlusele turuosa pärast. ETV kapitalistlik käitumine kajastub selgelt programmis, mis püüab ennekõike leida üha suuremat ühisosa kommertskanalite meelelahutuslikkusega – ERRi hoiakust paistab kätte, kuidas „Kirjandusministeerium“ jääb alles ainult tänu reitingule, mitte tõsiasjale, et ta toetab eesti keele ja kultuuri arengut. Sellises programmivalikus kajastuv mõtteviis aga on seotud mitmete hetkeolukorra analüüsis ohtudena käsitlevate tendentsidega: kirjanduse vähene kättesaadavus, potentsiaalsete ostjate halb majanduslik olukord, kirjanike vähene turundamine jne. Just avalik-õigusliku televisiooni potentsiaal eeldaks siin lisaks tutvustavatele saadetele ka tihedamat „edasiviivat kultuurikriitikat“, mis on ETVs minimaalne.

3.

Eesti Kirjanike Liit on korduvalt esitanud kultuuriministeeriumile ettepanekuid võimalike lahenduste osas algupärase Eesti kirjanduse loomise ja loojate toetamiseks, tuginedes Põhjamaades aastakümnete vältel end tõestanud süsteemidele. Selle taustal ei jää üle muud, kui teha järjekordne pakkumine: äkki võtaks partneriks need organisatsioonid, kelle keskne tegevus on suunatud siinse kirjanduse ja kirjanduselu edendamisele, ning püüaks koos mõelda, mida hetkeolukorra analüüsis mainitud kitsaskohtade asjus ette võtta? Ning teha seda mitte mõne jututunni kirjasaamiseks, vaid pikaajalise strateegilise tegevusplaani väljatöötamiseks, kuhu panustavad võrdselt kõik osalised. Mulle tundub, et suur osa probleeme on kaudsemalt või otsesemalt seotud kirjanduse üleüldise avaliku positsiooniga Eestis. Selle positsiooni strateegilist lahendamist näen kultuuriministeeriumi kirjanduspoliitika ühe kaalukeelena.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar