Kultuur, raha ja olematus

Tiit Hennoste

Sellist raamatut ei ole võimalik arvustada. Selles on materjali ja mõtteid liiga palju. Tuhat lehekülge tihedat teksti ja kaks tuhat viidatud allikat äratab iseenesest sügavat aukartust. Ja kui autor suudab asja ka koos hoida, säilitades põhilised niidid ja loogika, siis on väga hea hinne tagatud. Aga mõni katkendlik sõna siiski. Viimase paari sajandi kultuuriliigenduste all on ikka olnud kaks vastandust. XIX sajandi alguses sai väga oluliseks vastandus  kõrge ja madala kultuuri vahel.

Kõrge kannab tõelise kunsti, kunst kunsti pärast, modernismi, avangardi jms nime, madal on meelelahutus, kommerts, kitš, rahvakultuur, propaganda jms. Kõrge kultuur on originaalne, autentne, tõsine, madal on koopia, tõlge, jäljendus, laen, nali jne. Ajaloo paradoksina aga toimus samal ajal muudatus kunstniku saatuses ja staatuses, nii et senisest metseenide armualusest sai oma töid müüv ja sellest elatuv ettevõtja. Tekkis kultuuritööstus. See vastuolu kõrge kunsti kui ideaali ja rahateenimise kui vajaduse vahel on määranud suurt osa kunsti muutumisest ja arengust läbi kahe  sajandi. Sealjuures pole piirid kahe poole vahel alguses eriti aredad.

Aga mida edasi modernismi ja avangardi poole, seda teravamalt eraldab kõrgkultuur ennast rahast ja levikultuurist. Suur vastasseis püsib, kuni postmodernism toob pöörde ja hakkab kahte poolt uuesti kokku panema või vähemalt vastanduste asemele mitmekesisemaid malle pakkuma. See on toonud kaasa vastanduse asendamise keerukamate mudelitega. Mõned autorid on välja toonud kuus kunstikultuuri: kõrgkunst, modernistlik kunst, avangard, rahvakunst (folk), populaarkunst, massikunst.  Mõned autorid on teinud nelikmudeli, mille aluseks teljed kõrge ja madal ning tõsine ja kerge. Neid kombineerides saame neli rühma: tõsine-kõrge ehk kõrgkultuur, kõrge-kerge ehk nn hea meelelahutus, madal-tõsine ehk udune ala didaktika, rahvakunsti jms ning madal-kerge ehk suurem osa massikultuurist. Aga ka need lähenemised näitavad kultuuri arengut ja muutumist eeskätt kõrge ja madala pingeväljas. Selles raamatus on tegu teistmoodi asjaga: kultuuri arengut on vaadatud müügi ja tarbimise kaudu. Eesmärk on näidata,  kui tugevalt ja otsustavalt mõjutavad kultuuri muutused turul.

Autori põhiteesid on lihtsad ja selged. Kunstnik ei loo kunagi omaette, vaid alati publikule. Viis, kuidas töid levitatakse, ja publik, kellele see on määratud, mõjutab ka nende sisu ja vormi. Kultuuritoodangul on oma kontekst, levik ja suhete komplekt. See, mis ühel ajal on kõrgkultuur, võib teisel ajastul olla popkultuur ja vastupidi. Edu teeb teosest kommertssüsteemi osa. Kultuuritööstus on naudingut tootev tööstusharu. Jne. Autor pole koormanud neid sissejuhatuses kirja pandud lauseid pehmendavate adjektiividega, pigem vastupidi, ja nii mõjuvad need ehk filosoofilisema analüüsi harrastajatele labaselt. Aga autor pole filosoof, vaid sotsioloog. Tema lähenemine on ilus briti klassikeskse kultuurisotsioloogia näide. Raamatu ülesandeks on neid teese faktidega kinnitada, lisaks näidata, kuidas kultuurivaldkonnad liiguvad turul keskme ja perifeeria vahel. Ja üldiselt tuleb autor sellega väga hästi toime. Muidugi, võib leida vigu ja nende juures rõõmust hüpata, aga see paistab mulle tulutu tegevusena. Igas raamatus on vigu, ammugi paljusid valdkondi sünteesivas üldkäsitluses, mille autor peab alatasa toetuma sekundaarsetele allikatele ja  tihti neid lihtsalt uskuma. Muidugi pole kõik raamatus võrdselt hea. On näha, kuidas autori teadmised Euroopa servade kohta on udusemad või killulisemad.

Samas on oluline, et raamat ei piirdu ainult nelja-viie keskse kultuurimaaga. On näha, kuidas lugu läheb seda fragmentaarsemaks, mida lähemale tuleb kaasaeg, sest materjal üha kasvab ja üldistavad eeltööd üha vähenevad. Aga tuum on hästi edasi antud. Autor on kokku seganud väga erinevate uurijate ja lähenemiste kilde, Bourdieu’ sotsioloogiast muinasjutu morfoloogiani. Mõnikord hakkab see häirima, eriti siis, kui ta  hakkab äkki kasutama spetsiifilisi strukturalistlikke mudeleid, nt muinasjutu süvastruktuuri, mis viib arutluse raamatu tavatasandist mitu korda spetsiifilisemate küsimuste juurde. Aga raamatu kindlaks lisavooruseks on pidev vaikne iroonia kõrgkultuursete ja natsionalistlike klišeede suhtes ja nende lammutamine sellesama turuterminoloogia iroonilise kasutuse abil. Nii alustab Sassoon juttu rahvuspoeetidest sõnadega „Rahvuspoeetidest tõuseb tulugi. Enamikul rahvastel on oma rahvuspoeet, kellest võib kasu olla rahvuse ülesehitamises”. Ja seejärel räägib rahvuspoeetide enda rahvuskuuluvuse kahtlusest. 

Mida ma sellest raamatust olulist sain? Ma leidsin üsna palju kultuurifakte, mida lihtsalt varem ei teadnud ja mis loovad uut konteksti, mille taustal mõelda selle üle, mis võiks olla meile oma ja mis vaid vari Euroopa koopa seinal. Raamat ärgitas mõtlema eesti kirjandusest teistmoodi. Näiteks sellest, kuidas on eesti kirjanduse areng sõltunud raamatute levimisviisist, lugejate kirjaoskusest, rahast, laenutusvõimalustest jms. Kuidas tänapäeval kõrgesse kultuurikihti arvatud kirjanikud tegid koostööd kirjastajatega ja muutsid oma teoseid, et need sobiksid paremini müümise mudelisse. Jne.  See raamat astub üsna ühte sammu modernismi ja avangardi uurimise viimase aja suundadega. Pikka aega üha originaalsust ja kommertsivastasust otsinud avangardiuurijad on hakanud üha enam kõnelema avangardi varjatud laenudest, uurima avangardi madalat poolt nagu kabareed ja music hall’i, küsima selle järele, kes rahastas avangardi ja kuidas see mõjutas kunsti loomust. Ja kõnelema sellest, et kogu moderniseerumine on kõrge ja madala poole kujunemine ühteaegu, teineteisest sõltuvalt. Üht pole olemas ilma teiseta. See raamat aitab mu arust küsida samu asju, sealhulgas eesti avangardi kohta, ja samas toob välja ka eesti kultuuri olulised erinevused Euroopa keskmest. Aga kaudselt näitas see raamat mu arust ka seda, et kõrge ja madala erinevust pole võimalik kaotada. Mõnikord saab madalast kõrge või kõrgest madal, mõnikord jaguneb kunagine madal pooleks ja osa sellest tõstetakse kõrgeks, aga vastanduse enda kaotamine käib vastu inimese soovile hierarhiseerida ja väärtustada, käib vastu kaupmehe soovile müüa kaupa, mida saab kiita heaks ja eriliseks, käib vastu tarbija soovile kuuluda privilegeeritud seltskonda teatud kauba tarbimise läbi. 

Ja lõpuks sain järjekordselt teada, et Eestit ei ole olemas. Lihtsalt ei ole. Me saame eesti kultuuri kohta teada kaks fakti. Et Eduard Vilde oli Eesti Balzac (lk 501) ja et 1910. aastate alguses pakuti isegi Islandi, Eesti ja Bretagne’i heliplaadihuvilistele oma muusikat (lk 613), lisaks lause selle kohta, et Eesti riik tekkis. Ja asi pole selles, et eesti kultuur on väike ja noor. Raamatus on juttu sama väikestest ja veel noorematest kultuuridest (nagu Albaania). Asi pole selles, et Eesti oli pikalt Vene impeeriumi osa. XIX sajandil oli pea kogu Ida-Euroopa mingite impeeriumide osa. Asi pole selles, et eesti kultuuri kohta poleks suurtes  keeltes materjale. On küll, ülevaate jaoks piisavalt. Mullu kevadel käisin suurel Euroopa avangardismi ja modernismi konverentsil Belgias. Selle konverentsi ettekannetest tehtud järeldus oli lihtne ja kibe: Euroopa modernism lõpeb lõuna poolt tulles Poolas või Leedu serval ja algab uuesti Soomes. Vahepealset ala lihtsalt ei ole olemas. Selles kohas valitses vaikus, mida häirisid vaid mõne eestlase ja lätlase sõnavõtud. Nii on tulemus ikka sama, olenemata sellest, kas vaatajad istuvad raha või kõrge kultuuri mätta otsas. Aga olematus võiks ju olemas olla.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming