Kuldaastad vaikimise ja nälgimise vahel

ANDRA TEEDE

Karikaturist ja poliitik Heinz Valk on oma kuulsuse tipul. Mõne aasta jooksul on valminud temast film („Heinz Valk“, režissöör Kristjan Svirgsden), tal on ilmunud mitu raamatut (nt „Kuidas Eesti NSV-st sai jälle Eesti“) ning, ei saa mainimata jätta, teda tsiteeris president Obama. Kaks korda, nagu Valk ise on viimase mälestusteraamatu puhul antud teleintervjuus täpsustanud.*

„KuKu klubi kuldsed aastad“ võib viimase aja elu- ja mälestusteloo raamatute laviinis kergelt kaotsi minna, kuid ometi paistab see paljudest omataolistest kõnekam. Teemavalik on lihtsalt väga hea. Kindlasti on Ku-Ku klubi just ja eriti Sirbi kultuurilähedasele lugejaskonnale ilma ühegi seletuseta tuttav, seda teavad ikka kõik, ehkki selle suletud uste taha kõik ei pääsenud. Mina sündisin aastal 1988, esimesi asju hakkasin avaldama aastal 2005 ja mäletan oma kirjandusnoorusest teravalt seda tunnet, et kui vaid saaks šveitserist mööda ja alla mustade seintega keldrisse, siis oleks suuremad probleemid oma loometee leidmisel ületatud. Valgu raamatu järgi olid aga selleks ajaks, kui mina kohale jõudsin, kuldsed aastad ammu läbi.

Liikmekaarti mul alguses muidugi ei olnud. Kui kunagi lõpuks oma kaardi sain, olid uksed nagunii juba pidevalt lahti ja siis enam polnud ka nii põnev ning kasutamata see jäigi. Aga neil esimestel talvedel ei olnud mingi probleem trolliga õhtul linna sõita ja vajadusel mitu tundi 20kraadise pakase käes Kunstihoone nii privilegeeritult kinnise uksesuu ees oma võimalust oodata. Vahel seisis ukse taga noori tropis, nii et vanad kliendid naersid juba kaugelt seda kampa nähes. Ku-Kusse saamine oli väga tähtis, sama tähtis kui lugemine või kirjutamine ise, sest seal all, klubis oli mingi … Mingi mis? Hea küsimus, eks, mis see oli siis, ilma milleta ei olnud elul väga palju mõtet. Miks on nii oluline algaja kirjutajana teiste kirjanike seltsi otsida ja miks üldse peavad kunstnikud kokku hoidma?

Valk on selle „millegi“ läbi mõelnud, ära sõnastanud ja kirja pannud ning see ongi tema viimase raamatu suurim trump. Ta analüüsib raamatus midagi, mida ju teadupärast isegi kõige andekamad poeedid tihti ei suuda tabada, mingit sellist universumi sooja keskpaiga tunnet, mida kutsutakse ühes teises geograafilises punktis ka Tartu vaimuks. Valgu raamatu hüplev tekst tekitab tõesti tunde, et oled mõnes Ku-Ku lauas, käib vali muusika, juuakse midagi ja räägitakse lugusid. Siin raamatus on nii palju pidusid, piltidel on nii palju kõrgendatud meeleolus inimesi, et nad sulavad kõik mingiks virr-varriks, mis tegelikult ei erine väga päriselt peolkäimisest.

„KuKu klubi kuldsed aastad“ algab õige mälestusteraamatuna mitte küll autori sünniga, aga üsna algusest küll: lahkelt kodumaiste humanitaarhiiglaste nimesid loetlevas raamatus on esimene mainitud isik nagu kord ja kohus Marie Under ühes oma sukkade ja neid hästi tundva Laikmaaga. Piisavalt asjaliku tempoga kujutatakse Pariisi-eeskujulise boheemluse jõudmist siia ääremaale, siis juba ehitatakse Kunstihoonet, omaaegses rahvasuus Kunstikummutit, avatakse modernselt sisustatud keldrikorrusel Kujutavate Kunstnike Klubi, peetakse maha esimesed peod, kirutakse vaikivat ajastut ja „siis saabus saatuslik 1940. aasta“ (lk 29). Tulevad okupatsioonid, eesti rahva kannatuste rada, aga ometi nimetab autor just seda aega kuld­ajaks. Seevastu kuldsete okupatsiooniaastate mõlemasse külge jäävad vabariigid saavad temalt Ku-Ku ja ka laiemalt kunstnike heaolu mõttes palju kriitikat. 1930ndatel juhatas kunstielu president Pätsu „purutagurlik“ (lk 26) vend Voldemar, kelle korralduste all ei pälvinud isegi Adamson-Eric kunstniku staatust, 1990ndatel pidid aga kunstnikud elama „kõhnaks kuivanud rahakotiga“ (lk 183). Ajalooliselt muidugi absoluutselt õige – 30ndatel vaikiti ja 90ndatel nälgiti –, aga emotsionaalses mõttes ikkagi kurioosne, et seda kõike võib lugeda mehe raamatust, keda kahtlemata peetakse laulva revolutsiooni üheks juhtfiguuriks.

Kuigi Valk on teinud küllaltki palju uurimustööd ja oskab kuulsate inimeste elu detaile nautivale lugejale pakkuda toredaid lookesi nagu too Adamson-Ericu Ku-Kusse veetud seapõrsast (lk 23), läheb käesolev raamat kõige elavamaks siis, kui autori isik ise piisavalt vanaks saab, et kuulsas kõrtsis käima hakata. Valgul on detailselt meeles, kes millises lauas istus, mis anekdoote räägiti ja kuidas muidu nalja sai. Eks see naljalugude jutustamine ole autorile ohtlik tee, teadupärast on lugejat naerma panna väga keeruline. Nii muutubki muidu päris nauditav ja tempokas raamat pigem tüütuks nendes kohtades, kus Valk ikka väga läbinähtavalt vanu nalju elustada tahab (nt lk 166). Jutustada uuesti sama ilmekalt ümber midagi, mis paarkümmend aastat tagasi laginal naerma pani, on trikk, millega saavad hakkama vähesed, ja neid seepärast kiidetaksegi.

Küll aga tulevad autoril ilusasti välja lood, milles ta visandab kiired, kuid paljuütlevad pildid nendest kümnetest ja kümnetest väga olulistest inimestest, kes tema ajal Ku-Kust läbi käisid: Lennart Merest, Voldemar Pansost, Enelin Meiusist, Jüri Järvetist, Leonhard Lapinist, legendaarsest kokast Jukust, šveitseritest või ettekandjatest, aga ka KGB-lasest Viktor Rausist ja muudest peolistest. Kahju kohe, et raamatus puudub isikunimede register. Ma ei ole küll kindel, et teos tekitab samasugust tänulikkust info eest põlvkondades, kes on algusest peale koos Valguga Kunstihoone keldris joomas käinud. Iseenesest ei ole siin raamatus väga palju luukeresid kapist välja toodud, mingit uut infot need inimesed ilmselt ei saaks ja samas pole pahandamiseks põhjust, hoitakse ikkagi viisakat ja poliitkorrektset joont. Ehk isegi liialt ja veidi pinnapealselt, sest kuigi ühest baarist raamatut kirjutades ei saa alkoholi teemast kuidagi mööda minna, mainib Valk enda ja kaaslaste reputatsioonil silma peal hoides vaid, et „napsitamine ei olnud toiming iseeneses, vaid huvitavama ja teravmeelsema vestluse abivahendiks“ (lk 63).

Terve Valgu mälestusteraamat on üles ehitatud kulmineeruma 80ndate lõpus. Kulminatsioon algab raamatus, nagu ta algas ka ajaloos, 1988. aasta loomeliitude ühispleenumiga, mida tähistati pärast Toompealt allatulemist ikka Ku-Kus, sest „need naised ja mehed, kes äsja olid oma mõtete ja sõnade jõul ühiskonna edasiliikumise tõkkeks olnud valede ning moonutuste hunniku eest ära lükanud ja pea kogu rahva võitlusvalmiduse seisundisse üles kihutanud, need olid valdavas osas põlised KuKus käijad. Osa suisa igapäevased“ (lk 176). Valk arvab, et selle julgustüki ja revolutsiooniks valmisoleku põhjuseks oli „meie ammune ja pidev hingeline valmisolek“, see vabadus, mis oli Kunstihoone keldris pummeldajatel olnud ka kõige rängema okupatsiooni ajal. Narr võib ju kuningale kõike näkku öelda, sellest on kirjutanud nii Kross kui Shakespeare, ja samamoodi boheemlased, kes ei kartnud isegi seda, kui nende lööklaused sealsamas KGB nuhkide märkmikesse jõudsid. Nõukogude ajal peeti kunstnikku au sees, sest võimul oli teda vaja, ja kui isegi kuiva seaduse päevil õnnestus kohvitassi sees viin kätte saada, siis oli võimalik ka hingeliselt suuremateks sammudeks valmistuda.

„KuKu klubi kuldsed aastad“ ei ole ses mõttes narratiiviga raamat, et ei liiguta millegi poole peale lõpu. On ühispleenum, unarusse jäävad Ku-Ku ballid, järgnevad kapitalistlikud omanikud koos kallima napsuga, mainitakse „ebaolulist minevikunähtust“ (lk 180) Karl Vainot, Signe Kivi ning saabubki lõpp. Valk minategelasena ei muutu ega arene, ta ei lase kordagi olukorda nii isiklikuks, et lugeja võiks mingeidki teda lähemalt puudutavaid sündmusi aimatagi. Olgu, tegemist ei olegi mingi arenguromaaniga, nii et ehk teen siinkohal autorile liiga, ainult et ka aimekirjandusest jääb natuke puudu, sest vähem kui 200 lehekülge on lihtsalt liiga vähe, et anda ammendav ülevaade ükskõik mille 50aastasest ajaloost. Eks pilte ja Valgu šarže on ka palju – ja need on toredad, aga teksti vähesuse tõttu jääb teose lõppedes selline tunne, et kõik ei ole veel öeldud, et midagi ei ole ammendatud, aga just ammendamine võiks korvata autori teatava distantsi.

Viimane külastus Ku-Kusse, mida Valk kirjeldab, on halvaendeline ja negatiivne aastavahetus. Koos abikaasa Marikaga lahkutakse juba pärast paari tundi, sest „oli selgemast selgem, et vana stiilset KuKut jätkub veel vaid mõneks aastaks, enne kui need uued barbarid KuKu okupeerivad“ (lk 184). Need on väga karmid sõnad, millest kõlab paratamatult läbi noorust igatsevat kibestumist, aga eks ole mõistetav, et Valk näeb Vabaduse väljaku keldribaari kuldaega iseenda elujõulisema vanuse aega jäävat. 1990ndate alguses muutusidki ajad ja kuigi Ku-Ku seltskond üheskoos Valgu endaga aitas sellele muutusele kaasa, ei tohi uues ühiskonnas kasvanud põlvkonnad pahaks panna, et inimesed läinud aegu hea sõnaga meenutavad.

Küll aga võin ma härra Valgu, kes ikkagi oli aastakümneid Ku-Ku klubi president, lohutuseks öelda, et mina sattusin esimest korda Ku-Kusse rohkem kui 15 aastat pärast toda nässuläinud uusaastaballi ja mulle oli too kelder ikkagi väga tähtis. Kui mul õnnestus sisse saada. See on lihtsalt paratamatu, et kunstnikud vajavad kohta, kus olla, kus koguda jõudu revolutsiooniks nagu selle loo lõpu puhul või lihtsalt elu üle aru pidada. Tänapäeval pole ka parata, et nagu ülejäänud maailmas hakkab ka see koosolemine, vahetu tagasiside, naermine ja niisama jauramine kolima internetti. Olen siiski kindel, et ka aastakümnete pärast räägitakse kultuuriajaloo seisukohast olulisi lugusid, mis algavad sõnadega: „Mäletate, ükskord Ku-Kus …“.

* „Ringvaade“, 15. IX 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming