Kuidas tõlkida õigesti?

Ott Ojamets, Aliine Lotman

Julio Cortázari 1999. aasta novell „Kiri preilile Pariisi” („Carta a una señorita en Paris”) jutustab loo nimetust tõlkijast, kes asub elama ühe preili ajutiselt tühjalt seisvasse korterisse, et tõlkida Gide’i ja Troyad, kuid takerdub enda välja oksendatud jänkude tekitatud kaosesse. Nood pööravad kaugel Pariisis asuva preili harmoonilise ja tasakaaluka kodukorteri pea peale. Tõlkija üritab küll korteris sündinut varjata nii hästi kui võimalik, parandades purunenut ja liimides rebitud raamatuid, kuid üldpildi samasusest hoolimata on korteri tasakaal hävitatud. Palju analüüsitud novelli on lahatud ka kui jutukest tõlkija tööst: tõlkija asub tööle teosesse, mis on kellegi poolt looduna tasakaalus, harmooniline ja ideaalne. Iga väiksemagi nipsasjakese liigutamine tooks kaasa muutused kogu raamatu tasakaalus, iga detaili ja asjakese suhetesse teiste asjadega, muutuse kogu teose ja teose kauge autori hinges. Ja siis ilmuvad jänesed – algul väikesed ja soojad nagu luuletus oma sünnihetkel, hiljem kauged ja kontrollile allumatud. Jänesed on kui tõlkija iseenda loomingulised ideed, mida ta, hoolimata suurest pingutusest, tagasi ei suuda hoida ning laseb neil teose tükk tüki haaval lõhki kiskuda. Kuigi tõlkija liimib kõik kokku tagasi, on midagi lõplikult muutunud. Truudus või ilu? Küsimus tõlke ja algupärase teose omavahelisest suhtest on kirjasõna tundjaid kummitanud lääneliku tõlketraditsiooni algusaastatest peale. Parafraseerides prantsuse kirjandusteadlase Gilles Menage’i legendaarseks saanud lauset, võib väita, et tõlked, nagu naisedki, saavad olla vaid kas ilusad või truud. Mõlemat korraga lihtsalt ei ole võimalik. On igaühe maitse, kumba poolt tähtsamaks pidada ning mille järgi naist ja tõlget valida. Eelmisel aastal poleemikat tekitanud Julio Cortázari novelli „Ema kirjad” („Cartas de mama”) (teoses „Salarelvad”) Klaarika Kaldjärve tõlge on üks neist tõlgetest, kus on seatud esiplaanile truudus. Originaalitruu on tõlge tõesti ning vahest see ongi sulerüütel Holger Kaintsi niivõrd õnnetuks teinud, et kuigi tal on „tõlketeooriast aimu ainult üldjoontes, samuti ei oska [ta] hispaania keelt” („Tõlgete kvaliteedist ehk Õnnetu Cortázar”, Sirp 16. IX 2011), on ta võtnud vaevaks kirjutada terve artikli sellest, kuidas Kaldjärve tõlge on palju halvem kui Mart Tarmaku 1985. aastal ilmunud sama novelli esmakordne eesti keelde panek. Kui oma maitsest lähtuda, julgeme väita, et Kaldjärve tõlge on üsna lähedal nii originaalitruudusele kui ilule, kuigi tõepoolest, vigu leidub sealgi. Kaintsi maitse ütleb aga, et „Ema kirjad” on võõras ja eestlasele kohmakana mõjuv tekst, mis jääb aeg-ajalt üleüldse arusaamatuks. Kaldjärvel on õnnestunud säilitada originaali rütm ja mingil määral ka hispaania keele süntaks, mis ühele maitsele sobib, teisele mitte. Tõepoolest, rõhku on rohkem pandud truudusele, samas kui Tarmaku tõlge („Mamma kirjad”) lähtub rohkem ilust. Kuidas siis „õigesti” tõlkida? Lihtne oleks öelda, et ideaal asub kuskil kahe vahepeal: pooleldi truu ja pooleldi ilus.

Tõlketeaduses arvatakse, et niisugune kuldne kesktee on saavutatav. Selleks peab tõlkija alustuseks originaaltekstis ära tundma sellele iseloomulikud omadused, rütmispetsiifika ja muud aspektid, ning seejärel need tõlkes oma keele vahenditega edasi andma. See tähendab, et originaalteksti rütmistruktuur võib muutuda, sest loomulikult eesti keele ja hispaania keele rütmistruktuur ei ühti. Oluline on, et lugejale jääks tõlget ja originaali lugedes üks ja seesama tunne. Seejuures – ja siin on teooria üksmeelne – niisugune on vaid üks paljudest tõlkele lähenemise viisidest, mis ei välista ega nuhtle teisi kui pattu.

Viimane täheldus on mõeldud veel kord rõhutama asjaolu, et tõlkimine on läbinisti subjektiivne tegevus ning seejuures lähtub tõlkija enim intuitsioonist, mis tõlgitava tekstiga töötades tekib. Kui tõlke on aga teinud inimene, kes tõlgitava keele spetsiifikaga süvitsi tegeleb, nii nagu Klaarika Kaldjärv, siis lisandub sellisele intuitsioonile eeldatavasti veel teadlik võrdlusmoment ning teadlik tõlkesuuna valik.

Tõlke kodustamine

Kaints kirjutab Kaldjärve tõlget kritiseerides, et võrdles seda 1985. aasta Mart Tarmaku tõlkega ning võib sellest lähtuvalt tuua välja uue tõlke ebakohad. Siin tekib veider vastuolu, kuna kriitik valib talle sobiva tõlkesuuna, mis on nähtavasti kodustav tõlkesuund, ning toob järjepanu välja lauseid, mida eesti keeles „nii ei öelda”. Kui neidsamu lauseid, mida Holger Kaints välja on toonud, kõrvutada originaaliga, ilmneb selgelt, et Mart Tarmaku tõlge on selgitav ja seletav. Ta on lause lugejale hõlpsamalt arusaadavaks ja loetavaks teinud, kaotanud sõnu ja asendanud need teistega ning muutnud lause struktuuri. Kaldjärv on tõlkes seevastu säilitanud originaalteksti sõnad ja lauseehituse ning kopeerinud tõlkeski originaali kummastavaid fraase. See asjaolu viibki väljenditeni nagu „armastuse pööritus” või „lõhub pudeli põrandal kildudeks”, mis Kaintsi häirivad. „Laura vaikis endiselt Nico nime” – see ei ole küll tavarektsioon, aga kriipsutab alla nimme vaikimist; pealegi on niisugune akusatiivkonstruktsioon eesti keeles ennegi trükimusta näinud: neid on kasutatud eestikeelses „Aeneises” („sõja hirmsust laiub põld”, „nad laulsid koos tema au”, „laiskust lustib te hing”), mis isegi algab fraasiga „mõõku ma laulan ja meest”.

Hoolimata sellest, et tõlkija valik tööprotsessis võib olla teadlik ja põhineda üksikasjalikul uurimisel, on ikka mõni kriitiline lugeja, kes kurjustab kas originaalteosest kaugenemise või võõrapärase kirjastiili pärast. Just arusaamatuks ja võõrapäraseks võivad eesti lugejale jääda Ladina-Ameerika kirjanikud, keda on siiani üsna julgelt eestindatud (ilustatud-kodustatud). See on varasemalt Kaldjärve kirjutistega tuttavale lugejale teada probleem ning seega on „Ema kirjade” tõlkestiil üsna mõistetav ning isegi ootuspärane. Kel aga tõlkijaga varasemalt kontakt puudub (ning võib arvata, et enamik eesti ilukirjanduspublikust pole süvenenud ei tõlkeprobleemidesse ega Kaldjärve Borgeseteemalistesse kirjatöödesse), sellele võib novell üsna suure üllatuse valmistada.

Olukorda aitaks parandada n-ö kaaskiri tõlkele, kus lisaks Cortázari biograafia ja stiili käsitlemisele (mis on „Salarelvade” taga täiesti olemas) oleks lühike kommentaar ka tõlke ja tõlkija enda kohta. Peaaegu igas tõlkeraamatus on tavapäraselt olemas küll tõlkija järel- või eessõna autori elu ja loomingu põhiprobleemidega, ent tõlkija valikutest ja nägemusest eksplitsiitset kokkuvõtet ei näe. Sellegi kirjutamine võiks olla hea tava, mis aitaks märkimisväärselt kaasa tõlkeprotsessi mõtestamisele töö käigus ning annaks ka kõrvalseisjale võimaluse saada ülevaade tõlkija tööst ning tehtud valikutest. Lisaks vähendaks saatesõnale uue komponendi lisamine tõlkekriitika liigset stampidesse laskumist ning aitaks tõlget sisuliselt kritiseerida. Siinkohal rõhutame, et tegu ei oleks mitte tõlkija eneseupitusega ega tõlke ning originaalteose väärtuste võrdsustamisega, vaid pigem meeldetuletusega lugejale, et viimasel on käes just nimelt tõlge, mille pole temani toonud mitte objektiivne ja kõikvõimas tõlkejumal, vaid üks subjektiivne kirjandushuviline, kes on oma rohkem või vähem intuitiivsete otsustega jõudnud just sellise tõlkeni.

Keele proovilepanek

Mario Vargas Llosa kirjutab raamatus „Kirjad noorele romaanikirjanikule”, et Cortázar otsis pidevalt uusi väljendusvõimalusi, mis oleksid aina vähem allutatud kanoonilisele vormile. Tema eesmärgiks oli „panna keel proovile ning sundida talle peale rütme, reegleid, sõnavara ja moonutusi …” (lk 25). Cortázar mängib keelega, ent sellest tingitud muutused kõlavad tema tekstis siiski väga hästi ja sugugi mitte võõralt. Cortázari tekst on nagu kollaaž, mis koosneb paljudest eri registritest, stiilidest ning realistlikkuse tasanditest. Seejuures on tema lugudes kasutatud tihti erinevaid ajalisi vaatepunkte: lugu paisatakse vahetpidamata eri aega ning sellest tingituna tekib hetkeline segadus, mille lahendamiseks Cortázar loo osades juhtlõngu pakub. Tema tekste iseloomustavad „kummalise sisuga monoloogid, abstraktsed, metafüüsilised ja kohati raskesti mõistetavad mõtisklused, mille eesmärgiks on lisada „realistlikule” loole [—] müütiline dimensioon” (lk 89).

Tõlkimine kui selline pole Cortázarile endalegi võõras teema. Tema, keda on nii hispaaniakeelses kirjandusmaailmas kui väljaspool seda lõpmatuseni analüüsitud, oli viljakas tõlkija, kelle tõlkes ilmus näiteks nii Edgar Allan Poe’, Daniel Defoe’ kui G. K. Chestertoni tekste. Seda ei tasu unustada ei Cortázari tõlkimisel ega ka nendesamade tõlgete kritiseerimisel – kui kirjanikul endal on tõlkimisega isiklik seos, ei saa sellest tema teoste tõlgete üle arutamisel üle ega ümber. Nii peakski iga arvustaja leppima väljaoksendatavate jäneste paratamatusega ning kaaluma nende hävitustööd hinnates sellest sündinud mõju nii emakeelele kui tõlgitud tekstile.

Meie sõnavõtu mõte pole kedagi veel õnnetumaks teha ega ka väita, et igasugune kriitika on võimatu. Vastupidi. Kriitika ei ole mitte ainult võimalik, vaid hea ja edasiviiv jõud. Seda siis, kui suuta tõlkeviise adekvaatselt hinnata, neis autori(te)le iseloomulikku välja tuua. Kahju on, kui nii rikkalik valdkond, nagu seda on tõlkimine, jääks alati ainult selle vana ja ikestava kodustava või originaalitruu struktuuri varju. Siinkohal oleks paslik lõpetada ideega tõlkest kui originaali essentsi välja toovast vahendist. Iga tõlge näeb originaali uuest vaatepunktist ning on seeläbi väärtuslik vahend selle mõistmisel. Seejuures on edasiviivaks just rikastav erinevus, mis annab põhjust tõlgete üle arutleda ning neid mõista. Iseäranis, kui tõlke on teinud tõlkimisega süvitsi tegelev ja tõlkeprotsessi mõtestav inimene.