Kuidas teha Jürgen Rooste selg prügiseks?

(:)kivisildnik on kirjutanud funktsionaalse luuletamise käsiraamatu.

PILLE-RIIN LARM

Neil päevil tuleb (:)kivisildnikult trükist õige pretensioonika pealkirjaga teos, „(:)see õige luuleõpik“. Uurisin autorilt, millega tegu.

(:)kivisildnik: „Meie halastamatul luuleskeenel ellujäämiseks tuleb teha meeleheitlikke pingutusi ja siin on õpikust palju abi.” Amadvr, Wikimedia

(:)kivisildnik: „Meie halastamatul luuleskeenel ellujäämiseks tuleb teha meeleheitlikke pingutusi ja siin on õpikust palju abi.” Amadvr, Wikimedia

Kõik kõvemad kirjamehed avaldavad viimasel ajal kirjandusõpikuid. Mis oli sinu „(:)selle õige luuleõpik“ impulss?
(:)kivisildnik: Ma olen väsinud inimestest, kes ei oska luulet kirjutada ega lugeda, sealhulgas auväärsetest luuletajatest, luuleekspertidest ja kriitikutest. Kirjutasin õpiku, et lugupeetavad ei saaks öelda, et neile ei selgitatud, et neid ei teavitatud, et polnud kusagilt õppida. Ühtlasi teen oma elu lihtsamaks, liiga tihti tuleb toimetaja või koolitajana üht ja sama juttu korrata, mugavam on viidata õpikule, peatükk see ja see, lõik see ja see.
Ja mis põhiline, saanud ise luuletamise kunsti kätte, usaldan ainult klassikalist luuleharidust – õpetavad meistrid, need, kes ise väga hästi oskavad. On ka muid variante, nagu näiteks kuulata uduste hirvesilmadega hülgemöla – eks igaüks ise otsustab, mida ja kellelt ta õpib, funktsionaalse luuletamise kohustust ei ole.
Paraku on eesti luules konkurents väga kõva ja tuima tunde pealt Jürgen Roostel selga prügiseks ei tee, on vaja dopingut. On vaja kasutada kõiki alatuid nõkse, rakendada kõiki aju poolkerasid, tuleb ennast teadlikult ja õige tehnikaga treenida. Meie halastamatul luuleskeenel ellujäämiseks tuleb teha meeleheitlikke pingutusi ja siin on õpikust palju abi. Viimane praktiline värsiõpik, mida mäletan, oli meil „Luule sinus eneses” aastast 1994, autoriks Valev Mirtem.

Mille poolest erineb aga „(:)see õige luuleõpik“ eelkäijatest, näiteks Epp Annuse, Arne Merilai ja Anneli Saro „Poeetikast“?
„(:)selle õige luuleõpiku” autori kogemus on midagi muud. Olen kirjutanud kümneid korralikke luuleraamatuid, olen toimetanud ja kirjastanud sadu, ma näen poeesia praktilist külge ja selle probleeme iga päev – see on see põhi, millele õpik toetub.
Erinevalt Merilai jt ülevaatlikust kooliõpikust on tegemist väga praktilise käsiraamatuga, mis keskendub olulisele – kujundile ja kompositsioonile. Algajat luulekirjutajat ja -lugejat ei ole vaja teisejärgulise informatsiooniga segadusse ajada. Tal on niigi raske.
Õpikus on piisavalt analüüsinäiteid, samuti antakse ülevaade kõige levinumatest tekstipuuetest, mis algajale või kogenud, ent kinnismõttelisele luulekirjutajale saatuslikuks saavad. Nii et kui keegi tahab teadlikult halvasti kirjutada, siis leiab ta ka selleks piisavalt näpunäiteid. Kirjastajana ei põlga ma ühtki turusegmenti ära. Ise soovitan funktsionaalset lähenemist, aga kui on erisoove, olge lahked, kes pole minuga nõus, tehku kõike lihtsalt vastupidi.

Kas „(:)see õige luuleõpik“ on iseseisev teos või jätkab mõnd eelnevat, nt luulekogu „(:)õpetaja ütles“? Kas võime ühtekokku rääkida (:)kivisildniku luulekoolist?
„(:)see õige luuleõpik” on iseseisev teos, lugemist tuleks alustada sellest. „(:)õpetaja ütles” on vajalik õpiku kujundiköitena, õpik ei korda kujundianalüüsi maratoni materjali. Õpik lähtub eeldusest, et luuletamine on tehniline ala ja see, kes tehnikat ei valda, ei saa ka luulet kirjutada ega lugeda.
Kui on tehnika, siis on tegemist luulega, kui tehnikat ei ole, siis on tegemist millegi muuga. Luule on teksti tihendamise kunst ja tekst ei tihene iseenesest. See, kas auto sõidab või ei sõida, ei ole maitseküsimus – mootoririke on tehniline probleem.
Nõustun nende kognitiivse koolkonna kirjandusteadlastega, kes väidavad, et keskmine sektijutlustaja teab tekstitehnikast rohkem kui keskmine poeet. Luuleõpikute sari kindlasti jätkub, aga kusagilt tuleb alustada ja alustatud on tähtsamast ja lihtsamast.
Et kordamine on tarkuse ema, meenutagem veel kord, mis on need tehnilised tunnused, mille järgi lugeja peaks aru saama, et tegu on luulega.
Kujund ja kompositsioon. Kujundiloome on nagu pinnal püsimine ujumise juures, kompositsioon on nagu veepinnal soovitud suunas liikumine. Kompositsioon ilma kujundita on absurd ja kujund ilma kompositsioonita ei vii mitte kuskile.
Palun nimeta üks täiuslik luuletus.
„(:)kleeriku hommik“, „(:)see õige luuleõpik“ (lk 88).
Vikerraadios läks pühapäeval käima uus saatesari „Luuleatlas“, mille jaoks oled läbi lugenud vist kogu tänavuse eesti luule. Missugune on üldpilt?
Nende 40 luuleraamatu lugemine pole just asi, millega hoobelda, see peaks olema jõukohane igale kirjandusmagistrile. Pilt on selline, et erinevalt proosast jätkub eesti poeesia kuldaeg, juba on ilmunud 4–5 väga head raamatut ja teist sama palju ilmub kindlasti veel. Siiani on teinud väga head tööd Vahur Afanasjev, Marko Mägi ja Peeter Sauter, debüütidest on tugevaim Billeneeve. Mõistagi laiutavad tippude ümber mudaliigad, aga nende eest ma hoiatan. Vabal maal võib igasugust jama kirjutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht