Kuidas reformida imet?

Jüri Uljas

1. VII 2014 möödus 20 aastat kultuurkapitali taasasutamisest. Keegi seda tähtpäeva ei tähistanud, keegi ei kiitnud, keegi ei laitnud. On see märk sellest, et kultuurkapital on taandatud tavalise rahakassa tasemele? Ometi on Karl Martin Sinijärv nimetanud seda Eesti imeks.1 Kas ime on selle taasasutamine või on kultuurkapitali näol tegemist millegagi, mis aitab korda saata imet? Millised on praeguse kulka tugevused ja nõrkused?

Kultuurkapitali nõukogu

Praeguse kultuurkapitali kõige suurem nõrkus on selle nõukogu. Probleeme on mitmeid. Esmalt avaldub see juba juhtide valikus. Esimeseks kultuurkapitali juhiks valiti Avo Viiol. Nõukogule esitatud materjalides oli kõik järgnev kirja pandud. Tegemist oli raha ja pahanduse (just selline on kirjapilt kultuurkapitali nõukogu koosoleku protokollis toodud CVs – autor) spetsialistiga, kes soovis leida oma võimetele ja oskustele sobivat ametit ning ennast nähtavaks teha. Täpselt nii kõik ka läks.

Kultuurkapital sai raha, palju raha. Tõenäoliselt tekitas kergelt tulnud raha teatava peapöörituse edusammudest. See aga viis suurema riski võtmiseni, mis mingil hetkel tõi endaga kaasa tagasilööke. Jälgede peitmiseks, võimalik, et ka lootuses raha tagasi saada, hakkas ta kasiinodes mängima. Priit Uring2 on analüüsinud põhjalikult nõukogu protokolle ning leidnud, et Viioli tekitatud kahju on olnud palju suurem kui see, mis talle lõpuks süüks pandi. Jälgede segamises oli ta tõesti osav, nagu ta seda ka ise on tunnistanud. Kuid pettuse teele minemist võimaldas kontrolli puudumise tajumine ning arusaam, kui lihtne on nõukogu petta. Piisas vaid pikkade ja igavate aruannete esitamisest. Kultuurkapital sai nii raha kui pahandust, Viiolil õnnestus end nähtavaks teha. Viimati osutus valituks aga täielikult otsustusvõimetu tegelane. Ometi on otsustamise julgus juhi töös esmase tähtsusega. Seni on ainus vääriline juht olnud Raul Altmäe, kes suutis kultuurkapitali maine parandamise ning tegevuse korrastamise nimel üsna palju ära teha.3

Nõukogu põhiprobleemiks pean ma aga innovaatilisuse ja omapoolsete algatuste ja ettepanekute puudumist. Seaduse kohaselt peaks nõukogu analüüsima kultuurkapitali tegevuse tulemusi, avaldama arvamust ning tegema ettepanekuid kunstide ja rahvakultuuri ning kehakultuuri ja spordi arendamist puudutavates küsimustes. Seda nõukogu aga ei tee. Seejuures on tegemist meie kultuuritegelaste esindusorganiga, kellel sisuliselt ainsana selleks ideaalsed võimalused. Mida siis ette võtta?

Kultuurkapitali nõukogu moodustamisel lähtuti 1925. aastal vastu võetud seadusest, mille alusel kuulusid sinna eelkõige sihtkapitalide esindajad. Kõige viljakam ja tulemuslikum on aga olnud nõukogu tegevus pärast 1927. aastal tehtud seaduseparandusi. Tollal muudeti nõukogu koosseisu nii, et sinna kuulusid peale haridusministri veel riigikogu ja valitsuse esindajad ning neli tuntud kultuuritegelast, kes ei tohtinud olla sihtkapitalide valitsuste liikmed. Seadusemuudatuste negatiivseteks külgedeks oli see, et nii suurenes nõukogu kontroll sihtkapitalide tegevuse üle ning kasvatati ka valitsuse käsutusse minevaid summasid seniselt kahekümnelt protsendilt pooleni kultuurkapitali summadest. Kuid nii avanes võimalus hakata lahendama olulisi kultuuripoliitilisi küsimusi. Selleks moodustati lisaks eelarvekomisjonile ka kultuuripoliitiline komisjon. Suuresti tänu selle komisjoni aktiivsele tegutsemisele algasid kultuurkapitali tegevuse viljakaimad aastad, mil kultuurkapitali nõukogust lähtusid mitmed olulised kultuuripoliitilised algatused. Nendest muudatustest oleks tänapäevalgi palju õppida. Ühest küljest tuleks vältida nõukogu kujunemist sihtkapitalide-üleseks, teisest küljest tuleks aga suurendada nõukogu mõjukust.

Ilmselt suureneks nõukogu mõjukus märgatavalt, kui sinna kuuluks lisaks praegusele koosseisule veel ka neli riigikogu liiget. Mõistlik oleks kaasata ka omavalitsusliitude esindajaid. Nõukogu suurendamine lahendaks ka selle senisest koosseisust tulenevad probleemid: võitlus eelkõige oma sihtkapitali huvide eest, laiema strateegilise nägemuse ja innovaatiliste algatuste puudumine. Ilmselt väheneks ka poliitikute umbusk kultuurkapitali suhtes ning soov iga hinna eest selle tulusid enda kontrolli alla saada. Nõukokku kuuludes saaksid ka meie tulevased võimalikud kultuuriministrid väga korraliku kogemuse. Eelkõige on oluline suurendada nõukogu esinduslikkust ja mõjukust ning liikmete vastutust oma tegevuse eest.

Eeskuju tasuks võtta Norra kultuurinõukogult, kelle tegevusvaldkond jaguneb kaheks: hallata kultuurifondi, mis sarnaneb paljuski meie kultuurkapitaliga, ning nõustada riiki kultuuripoliitilistes küsimustes. Kultuurinõukogu kohustuste hulka kuulub kultuuriministeeriumi ja teiste riigiorganite tõstatatud kultuuriküsimuste arutamine ning vajadusel ka omal algatusel seisukohavõtt kultuuris oluliste küsimuste suhtes. Igal aastal tellitakse ka mitu kindla teemaga uuringut, et paremini tajuda ühiskonnas toimivaid protsesse ning välja pakkuda soovitusi kultuuripoliitika muutmiseks. Nii tagatakse innovatiivsus ja olukorra mõtestamine.

1990. aastate alguses oli seal 13 liiget, neist kaks oli nimetatud Norra kohalike omavalitsuste liidu ja neli parlamendi poolt.

Kultuurkapitali tugevus

Kultuurkapitali kõige tugevam külg on selle tulude sõltumatus riigieelarvest. See põhimõte pandi paika juba 1924. aastal. Riigikogu arutlustel sooviti kultuurkapitali tulude osas piirduda ainult riigieelarvest selleks määratavate summadega, kuid sellele vaidles kõige enam vastu Konstantin Päts, kes leidis, et „paar marka pudelilt kultuuri heaks juurde panna on kergem kui 30-40 miljonit marka selleks riigikassast võtta“.4 See seisukoht on ka praegu kultuurkapitali puhul väga oluline, ning annab suurema stabiilsuse ja kindluse, kui seda võimaldaks iga-aastane kemplemine parlamendis, kus kultuur võiks jääda vaeslapse ossa.

Ehkki kultuurkapitali seadust on muudetud korduvalt, pole kunagi mindud selle tulude kallale. Küll on mõjutanud seda üldine majanduslik olukord ja muudatused maksuseadustes. On otsitud uute tulude võimalusi. Nii oli Kultuurkapitali nõukogus tõsiselt arutlusel õllemaksu küsimus. Päästjaks osutus aga asjaolu, et 1938. aastal tõsteti piirituse ja viina hinda.

Praegu loodetakse kasvatada tulusid annetuste-päranduste abil, kuid nende osakaal on väga väike. Põhjuseks ei pruugi olla ainult mineviku varjud. Eraraha ja riigiraha eraldamise vahel valitseb teatud vastuolu. Eraraha ulatusliku kaasamise üks näiteid on Soome Kultuurkapitali (Suomen Kulttuurirahasto) killustamine allfondideks (1993–1994 oli neid kokku 535).5 Iga pärandaja sooviks on toetada mingit oma nišši. Nii kaob küll ära vajadus võrdlemisi jäiga struktuuri (sihtkapitalide) järele, kuid osa valdkondi jääb toetuseta. Kultuurkapitalis oleks võimalik ka praegu teha ümberkorraldusi, mis aitaksid suurendada sihtkapitalide kasutada rahasummasid.

1993. aastal ringles kultuurkapitali seaduseelnõu, kus lisaks sihtkapitalidele oli kirjas ka Kultuuritegelaste Pensionikassa, mille pidi asutama valitsus, määrates sellele 10% kultuurkapitali tuludest. Eeskujuks olnud Eesti Kultuuritegelaste Pensionikassa asutati vabariigi valitsuse määrusega 16. jaanuarist 1935. Aastail 1935–1940 läks kümnendik kultuurkapitali eelarvest pensionikassa käsutusse. Kassa liikmeks võisid saada isikud, kes töötasid kultuurialal elukutseliselt ja said sellest oma põhisissetuleku. Pensionikassa loomise põhjus oli asjaolu, et seni oli väga suur osa sihtkapitalide kuludest läinud pensionide peale. Kui kehakultuuri sihtkapital pensione ei maksnud, siis kujutava kunsti sihtkapitalis moodustasid pensionid 12% kulutustest ning ajakirjanduse sihtkapitalis koguni 46%. Sellisel juhul oli aga raske maksta loomingulisi stipendiume ning areng jäi tagaplaanile. Pensionikassa asutamisega muudeti pensionikindlustus vabatahtlikuks. Kultuuritegelased, kes tahtsid hakata tulevikus pensioni saama, olid selle kassa tegevuses aktiivsed osalised. Selleks pidid nad maksma liikmemaksu 3% kutsealasest sissetulekust kuus, minimaalselt üks kroon kuus. 1940. aasta alguses oli kassal pensionäre 85 ja liikmemaksu maksjaid 369.

Põhikirja järgi oli kassa vabatahtlik organisatsioon, mis maksis oma liikmetele töövõimetus- ja vanaduspensioni, liikme surma korral aga jätkas pensioni maksmist tema perekonnale. See ettevõtmine oli ka majanduslikult edukas, pensionikassa tulud kasvasid pidevalt. Neljanda tegevusaasta ülejääkidena kogunes juba umbes 50 000 krooni omakapitali. Tänapäeval on sellest ettevõtmisest kahjuks vähe räägitud, kuigi need ideed sobituvad suurepäraselt vabatahtliku pensionikindlustuse süsteemiga. Selle struktuuri taasloomine aitaks lahendada vabakutseliste loovisikute ravi- ja pensionikindlustusega seotud probleeme. Kui 1994. aastal oli pensionikassa taasasutamine liialt uuenduslik mõte, siis praegu aitaks selle taastamine lahendada üsna palju probleeme. Teatud üleminekuperioodi järel võiksid sinna üle kanduda ka tänutoetused. Pealegi saaks nende summade suunamine loomemajanduslikesse projektidesse tuua ka mõistlikku tulu.

Vajadusest suurendada sihtkapitalide arvu on palju räägitud. Sihtkapitale on välja pakutud palju – kõige kentsakam ehk sihtkapital põllumajanduse heaks. Selle pakkus välja põllutööminister Oskar Köster, tuues põhjenduseks asjaolu, et piiritus, mille müügist laekub summasid kultuurkapitali tuludesse, aetakse kartulist. Kartuleid aga kasvatavad põllumehed. Kõige sagedamini on viimasel ajal räägitud ajakirjanduse sihtkapitalist, tantsukunstist, disainist. Kunagi on Leelo Tungal rääkinud kultuurkapitali kontekstis vajadusest toetada rohkem laste haridust.6 See on neist kõige sümpaatsem mõte: luua lastekultuuri sihtkapital, mis on selgelt tulevikku suunatud järelkasvu projekt ja tänu sellele võiks meil ehk tulevikus olla loovinimesi palju enam. Sihtkapitalide liigne arvukus tooks aga kaasa vajaduse viia kogu süsteem teistsugustele alustele.

Ajaloolisest kogemusest tasuks ehk kaaluda ka 1929. aasta välisministeeriumi ettepanekul loodud kultuurpropaganda fondi taastamist. Selle kodukord võeti kultuuripoliitilises komisjonis vastu 9. veebruaril 1929. Fondi ülesandeks seati Eesti kultuuri tutvustamine välismaal. Seda tööd oli plaanis teha propagandafilmidega, kirjastamisega, kontsertide, kunstinäituste ja kultuuritegelaste loengute korraldamisega välismaal ning välismaa kultuuritegelaste kutsumisega uurimisreisideks ja loengute pidamiseks Eestis. Tegevust saatis edu, nii oli 1930. aastate lõpul täheldatav nihe eesti kirjanduse tõlkimisel väliskeeltesse.

Rohkem imesid

Kultuurkapitali kujundamisel kasutati ära lähinaabrite kogemused, nii lahendati edukalt tegevuse käigus ilmnenud probleemid. Nendega toimetulek näitas ka seda, kuivõrd edukalt oli tollane kultuurkapital „riigikehasse sulandunud“. Tänu pidevale ajakohastamisele muudeti seadust korduvalt (muudatusi tehti aastatel 1925, 1927, 1928, 1929, 1934, 1935 ja 1938). See tagas kultuurkapitali edukuse ja elujõulisuse.

Kultuurkapitali taastamisel toetuti eelkõige varasemale kogemusele, seetõttu jäeti kasutamata võimalus seaduse ajakohastamiseks tänapäeva nõuetest ja arusaamadest lähtudes. Tundub, et ministeeriumil puudus kultuurkapitali prognoositava tegevuse eelnev analüüs, ka hinnati kultuurkapitali laekuv tulu väiksemaks, kui see tegelikult oli. Olulisemaks peeti seaduse vastuvõtmist kui loodava institutsiooni tegevuse analüüsimist. Kuna kõiki tollaseid kultuurkapitali struktuuriosiseid ei taastatud, jäi see paratamatult oma tegevuses lonkama. Ometi oli kultuurkapitali loomise näol tegu äärmiselt olulise sammuga, kultuuri finantseerimises toimus lausa põhimõtteline muutus: riik andis otsustamise loovisikute töö kvaliteedi üle sihtkapitalidesse valitud vastavate kunstialade esindajate kätte. Sellega jõuti Eesti kultuuripoliitikas kvalitatiivselt uuele tasemele.

Praegune kultuurkapital on oma osatähtsuse poolest kultuuri finantseerimisel palju tagasihoidlikum kui 1925. aastal asutatu. Ühest küljest on meil tegemist tugeva ja valitsusest suhteliselt sõltumatu institutsiooniga, samal ajal on selles peidus palju enam võimalusi, kui osatakse ära kasutada. Olukorras, kus ministeerium tegeleb peamiselt kultuuri n-ö institutsionaalse finantseerimisega ja kultuurkapital on killustunud projektipõhiseks finantseerijaks, jääb kogu süsteemi juures puudu olukorra mõtestamisest ja muudatuste algatamisest kultuuripoliitikas. Kultuurkapitali nõukogu näol on tegemist soliidse ja esindusliku koguga, millelt eeldaks vajadusel ka kriitilist suhtumist riigi kultuuripoliitikasse. Kultuurkapital peaks olema see institutsioon, mis aitab teadvustada probleeme ning algatab muudatusi kultuuripoliitikas. Innovaatilisus ja muutustega kohanemine tagavad muutuvas maailmas edu. Selle kõige ilmekam näide on kultuurkapitali enda ajalugu, sest pidevalt muutudes ja eeskujusid rakendades on suudetud edukalt kohaneda. Selles peitubki kultuurkapitali tugevus. Tänu sellele võime tõdeda, et tegemist on palju tugevama institutsiooni ja võimekama kultuuripoliitilise institutsiooniga, kui seda suutsid ette kujutada kultuurkapitali taastamisel osalenud. Erinevalt 20 aastat tagasi vastu võetud seadusest tasub seekord teha põhjalik analüüs ja seejärel seadusesse sisse viia kõik vajalikud muudatused korraga. Nii saaksime lõpuks kultuurkapitali, mis oleks võimeline rakendama kogu oma potentsiaali, olles ühtlasi eeskujuks ja abiks uute imede sünnile meie kultuuris.

1 Alo Raun, Sinijärv: Eesti ime on kultuurkapital. – Postimees 18. VIII 2011.

2 Avastus: õiguskirjanik Priit Uring tudeeris Kulka varasemaid aruandeid ja protokolle. Kadunud on 10 milli rohkem, kui Viiolile süüks pandi. Uring hakkas ahjualust otsima. – KesKus 31. III 2005.

3 Kaarel Tarand, Suur ja usaldusväärne ristluslaev. – Sirp 23. VIII 2012.

4 Julius Põldmäe, Võitlus kultuurkapitali ümber. – Rahva Hääl 4. V 1993.

5 Suomen Kulttuurirahasto. Vuosikatsaus 1. X 1993–30. IX 1994, lk 174.

6 Tambet Kaugema, Kultuuriinimesed kardavad rahata jäämist. – Postimees 6. VIII 1999.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming