Kuidas rääkida sellest, mida ei taheta mäletada?

Heidi Iivari

Noor juuratudeng Antti Vallas on üks nendest 1400 soomlasest, kes sõdib Teise maailmasõja ajal (mai 1941 kuni detsember 1942) vabatahtlikuna Nõukogude Liidu vastu Saksa Relva-SSi diviisis Wiking otse Hitleri käe all. Stalingradini nad ei jõua. Antti viimane sõjastseen leiab aset väikeses Tsikola külas Tšetšeenias. Pärast seda võib terve tema elu võtta kokku ühe sõnaga: unustamine.

Kui Antti 79aastasena oma maja katuselt alla kukub, mängib tema meel talle vingerpussi. Mineviku mälestused ja oleviku sündmused lähevad omavahel sassi, surnud hakkavad rääkima elavate suuga ja Antti mälu võtab ette tuhandete kilomeetrite pikkuse teekonna Soomest Põhja-Kaukaasiasse ja tagasi. See tee pole lineaarne ja kõige vähem on see kangelaslik. Esimesel korral läks Antti teele vabatahtlikult, aga teisel korral tal valikut pole: teda piitsutab süütunne.

Soome naised kirjutavad sõdadest

Kui ilmus Jenni Linturi esikromaan „Isamaa nimel“ („Isänmaan tähden“, 2011), oli ta 32aastane. Kirjanduskriitik Antti Majander tõstab Linturi romaani juba oma arvustuse esimese lausega soome nüüdiskirjandusse tippu: „Iga kolmanda lehekülje serva tõmban pliiatsijoone: hästi öeldud!“* Nõus. Teoses on nii palju aforistlikke lauseid, et nendest saaks kokku panna eraldi tsitaadiraamatu. Seejärel avaldab Majander, et ei pea sellist kombinatsiooni – noor naiskirjanik kirjutab soome vabatahtlike kogemustest SS-vägedes Teises maailmasõjas – just kõige tõenäolisemaks. Tohoh! Just nimelt noor naiskirjanik, kes on valinud oma teoste teemaks sõja, on olnud soome nüüdiskirjanduses vägagi tavaline nähtus.

Teisest maailmasõjast on kirjutanud näiteks Sofi Oksanen, Katja Kettu, Riikka Ala-Harja, Mila Teräs ja Tanja Pohjola. Riikka Pelo rebib Marina Tsvetajeva häälega lahti Gulagi ajaloo romaanis „Meie igapäevane elu“ („Jokapäiväinen elämämme“, 2013), mis pälvis ka Finlandia auhinna. Anni Kytömäki süüvib Soome kodusõtta kui veelgi kaugemasse minevikku kiidetud romaanis „Kuldrind” („Kultarinta“, 2014). Sel teemal jätkab ka Linturi oma viimases romaanis „Malmi 1917“ (2013). Aastal 2011, mil „Isamaa nimel“ kandideeris Finlandia auhinnale, olid kõik kuus nominenti naiste kirjutatud romaanid ja nendest neli ajalooteemalised teosed. Asi pole aga auhinnas ühe aasta lõikes: kõige huvitavamad XXI sajandi soome sõjaromaanid on kirjutanud just naised.

Kellele pakub huvi Soome ja Natsi-Saksamaa pingeline sõjaline koostöö Lapimaal või lihtsalt üks verd tarretavalt hea romaan sõja ja moraali suhetest, võtku ette Katja Kettu „Ämmaemand“ („Kätilö“, 2011, e. k 2012) või Heidi Köngäse „Dora, Dora“ (2012, e. k 2015). Köngäs on sündinud Teise maailmasõja järgse beebibuumi ajal ning kuulub sõjas võidelnud meeste järeltulijate hulka, keda tuntakse Soomes kui suurt põlvkonda. Nende isad olid enamasti sõjas traumeeritud mehed. Oma kogemustest nad eriti midagi ei rääkinud või jutustasid kahtlaselt kangelaslikke lugusid suurtest lahingutest, kus „rüssad said otse pasunasse“. Köngäse põlvkonna naised on sõjast veelgi rohkem kirjutanud kui Linturi omad.

Sõda pole kunagi läbi

„Isamaa nimel“ on nagu sibul, mille iga kiht viib lugeja tema mugavustsoonist üha kaugemale ja aina lähedamale kibedatele saladustele. See on romaan ellujäämisest, mis on sama palju seotud moraali kui bioloogiaga. Romaani põhiküsimusteks on: kuidas rääkida sellest, mida ei taheta mäletada, ja kuidas säilitada inimlik väärikus?

Peategelane Antti Vallas ei räägi, sest pärast esimest lahingut ja esimest eluvõtmist 1942. aastal Lineinajas tundus talle, et „jutustamine, nagu ka sõnad üleüldse“ on oma mõtte kaotanud (lk 67). Ühtlasi tunneb Antti, et talt oodatakse uusi ja uusi seletusi ning moraalset kinnitust sellele, et mis tahes julmi tegusid SS-diviisis tehti, tehti neid isamaa nimel (soovida võib …). Mida kaugemale tema teekond Kaukasuse mägedele viib, seda rohkem asenduvad aated (moraal) puhta ellujäämisinstinktiga (bioloogia).

Antti sõjakaaslasteks on kolm Erkkit: Erkki Rajaperä, Erkki Luttinen ja Erkki Laitinen. Miks küll peab kõigil neil olema sama eesnimi? See tekitab hämmastust eriti romaani alguses, kus surnud Erkkid võivad ilmuda stseeni väga ootamatutel hetkedel ja tekst ei ole veel andnud piisavalt vihjeid selle kohta, milline on nende tegelaste funktsioon Antti elus. Erkkid esindavad kolme moraali­astet ja ellujäämisstrateegiat: Rajaperäl moraali pole, Luttinenil on seda sõjatingimustes liigagi palju. Erkki Laitinen, Anttile kõige lähedasem sõber, keda kutsutakse romaanis ainult eesnime pidi, ei lase kellelgi unustada, kui moraalitu oli kogu see sõda.

Antti hingehäda on eelkõige seotud Erkki Luttineni saatusega. Antti ei kannata silmaotsaski Luttineni, kelle empaatilisus ja õiglustunne asetavad peategelase mitmel korral liiga valusate eetiliste küsimuste ette. Antti ei ole ühenduses oma tunnetega ja seni on see toiminud ellujäämisstrateegiana. Kuid oma elu viimastel meetritel saab peategelane aru, et enam pole tal südame eest pääsu. Anttil on olnud küll võimalik vältida süümepiinu, kuid seejuures ei ole ta osa saanud ka muudest emotsioonidest. Antti ei ole osanud jagada ei hirmu ega armastust ning seetõttu on tema elu jäänud paljuski elamata. Kui surnud Luttinen tuleb teda jälle kummitama, palub Antti: „Las ma elan selle elu ära. Kui see on läbi, küll ma siis räägin tõtt“ (lk 123). Sellest aga ei jätku ning Antti surmahirm asendub suurema hirmuga – mäletamise hirmuga: „Luttinen ei tahtnud ta elu, vaid ta mälestust“ (lk 124). Luttinen on Antti südametunnistus, mitte ei esinda seda.

Õiged“ kangelased ja „õiged“ mälestused

Elu iroonia on see, et kangelasteks ei pruugi saada kõige julgemad. Antti onupoeg Kaarlo, romaani teine keskne tegelane, jääb Soome. Mõlemad mehed sõdivad isamaa nimel, Antti Kaukaasias ja Kaarlo Soome jätkusõjas (1941–1944), aga pärast sõda arvatakse ainult Kaarlo kangelaste hulka. Teise maailmasõja järgses Soomes nähti ju sõdurite SS-minevikku pigem häbiväärse kõrvalepõikena kui isamaa eest toodud ohvrina. Kaarlo saab tihti oma pidulikes sisemonoloogides ning veteranide kokkutulekutel sõjast kõneledes teatud rahulduse sellest, et tema narratiiv on „õigem“ kui Antti oma. Olgugi et ta ei tea, milline on Antti lugu – Antti ju vaikib! Kui Kaarlo avastab, et Antti on siiski oma sõjamälestusi märkmikusse kirjutanud, satub ta paanikasse: Antti märkmik kujutab potentsiaalset ohtu Kaarlo „õigetele“ mälestustele.

Tegelikult on Kaarlo oma vastuolulisuses romaani kõige köitvam tegelane. Vanamehe isepäisuses väidab ta, et teab, mis on tõde. Vajadusel ta ilustab seda ja püüab sellest kahe väriseva käega kinni hoida. Seejuures on Kaarlos paindlikku elutarkust ja elujaatavat realismi. „Viimastel aastatel oli ta aru saanud, et vanadus on halvem kui sõda. Sõjas oli ikkagi ellujäänuid“ (lk 37). Kaarlo on aga selgelt ellujääja, mitte nagu Antti, kes ei erista isegi enam minevikku olevikust või mälestust viirastusest. Üllataval viisil ei ühenda neid mehi kuulumine samasse põlvkonda või lähedased sugulussidemed, vaid fakt, et niikaua kui nad elavad, ei jäta sõda neid rahule. Ühel või teisel viisil. Nende tegelaste vahe pole selles, et üks räägib ja teine vaikib, vaid selles, kuidas nad tulevad toime sellega, mis on vaikimise ja rääkimise taga.

Soome rahvuskangelased

Väga asjakohaselt kajastab tõlkija raamatu saatesõnas ja kommentaarides Soome tollast keskkonda ja ideoloogiaid (nt Suur-Soome idee) ning Relva-SSi diviisi ajalugu. Tänu tõlkijale saab ka saksa keelt mitte oskav lugeja aru soomlaste ja sakslaste omavahelistest (mitte sugugi vennalikest) dialoogidest. Seevastu ei pruugi noorematele lugejatele olla tuttavad romaanis ainult perekonnanimede järgi mainitud Soome rahvusliku patriootilis-konservatiivse idee kujundajad rahvusluuletaja Johan Ludvig Runeberg, ajaloolane ja kirjanik Zacha­rias Topelius ning akadeemik ja luuletaja Veikko Antero Koskenniemi (lk 53) ning rahvuskangelased nagu soome parempoolsete hõimu- ja iseseisvusaktivist Hans Håkon Christian Bobi Sivén ja lapssõdur Onni Kokko (lk 113), kelle kohta oleks samuti võinud lisada allmärkuse.

„Isamaa nimel“ nõuab lugejalt vähemalt alguses keskendumist ja tähelepanelikkust, kuna Antti meel loob üha uusi hübriidtegelasi, kelles põimuvad mineviku viirastused ning tema eest olevikus hoolt kandvad lähedased. Romaani edenedes on lugejal üha lihtsam eristada surnud ja elavaid inimesi. Teose põhiteema ei ole siiski tegelikkusetaju kaotamine, vaid see, kui karmi tee peab inimmeel läbima, et jõuda nende tunnete juurde, mida on endale aastakümneid keelatud. Sest mis muu see üksindus on kui inimese võimetus oma tundeid jagada. Romaani sõnumi võtab kokku Antti avastus, et „lõppude lõpuks pole küsimus selles, mida mäletatakse ja mis on unustatud, vaid selles, mida jagatakse teistega ja millest vaikitakse“ (lk 222).

* Helsingin Sanomat 27. VIII 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming