Kuidas põigelda töölise löögi eest?

Jaak Tomberg

Inimestele osutatakse Aleksei Gastevi utoopias enamasti üksnes nende arvu kaudu ning harva on see arv väiksem kui sada tuhat. 1 „Avada lahing. / Kätega, rinnaga. / Jätta. / Hüpnoosilahing. / Taganemismanööver. / Mobiliseerida neljale magistraalile. / Süllogismide lahing. / Manomeetrinäidud. / Süüdata Y-kiirtega. / Tugevalt hapnikustada tagalad. / Lämmastikustada vastased. / Pesta läbi ajud. / Paus. / Maha lüüa ruumis orienteerumine. / Välja lülitada ajataju. / Pillata hulkade peale pimedus. / Inimpais inimpaisu alla. / Meeletud  naised, sünnitage. / Sünnitage kiiresti, kohe.”      Näiteks niisuguse koha peal – ning olleski võibolla lugenud üksnes niipalju – tasuks hinge tõmmata ja mingigi hingamine tagasi saada. Püüda endale ette kujutada või teeselda, et loetut pole olnud, et olnut pole loetud – et edasi on võimalik lugeda n-ö puhtalt lehelt, puhta südametunnistusega. Aga leheküljed on täis kirjutatud, tekst on südame jäädavalt ära määrinud ja nii avastad end seisust, kus pole enam mingit põhjust mitte edasi lugeda. Umbes nii ma tundsin, kui olin Aleksei Gastevi hoolikalt mõõdetud proletaarpoeetilise töölislöögiga esimest korda otse vastu nägu  saanud.

Tegelikult taastun sellest löögist siiamaani. Veel enam – kui olin edasi lugenud, avastasin, et tahangi vastu nägu saada ja obadusest pikali kukkuda. Tahangi, et tekst seda minuga uuesti ja uuesti korda saadaks. Aga miks ma seda tahan? – see võiks olla põhiküsimus, mille üle ühe võib-olla kõigi aegade kõige õõvastavama ja atraktiivsema tekstivalimiku, Aleksei Gastevi „Töölislöögi poeesia” taustal arutleda võiks. Millest tuleneb selle peaaegu  täieliku ebainimlikkuse peaaegu vastupandamatu külgetõmbejõud?     

„„Teraslinn” on Siberi tööstuse peakindlus. On saabumas õhtu ja linn tervitab ekspressi miljoni tulega, mis on kord punased – tungimas välja metallurgiatehaste akendest –, kord lumivalged ja ühtlased nagu päev, pärit mehaanikatehastest. Linna kohal õhus on valguse ja helide kõma – see on uus tule ja raua sümfoonia.”

Vene revolutsionääri, ametiühingutegelase, tööteaduse teoreetiku ja avangardse  proletaarse luuletaja Aleksei Gastevi (1882– 1939?/1941?) tekstikogu „Töölislöögi poeesia” sisaldab endas valimiku omaaegse Töö Keskinstituudi asutaja ja juhataja luulet, proosaluulet ja tööteadusliku või ideoloogilis-manifestatsioonilise sisuga väljaastumisi. Leiame siit näiteks rohkete kohakirjeldustega pidurdamatu ja vältimatu rongireisi läbi Gastevi utoopilise Siberi („Ekspress”), mitu oodi massiivsele industriaalsele ülesehitustööle („Torn”, „Sild”)  ja töö(lisrahva) absoluutsele ja vankumatule võidukäigule („Kaarvõlv Euroopas”, „Manifestatsioon”), Gastevi nägemuse kunstilisest reportaažist kui esteetilisest ideaalvormist („Orderipakk”), tema eeskirjad töö korrektseks läbiviimiseks („Kuidas tuleb töötada”) ning ettekirjutused ühiskonna hädavajalikuks ümberorganiseerimiseks („Rahvaparandus”). Esmajoones on rabav hääl, millega Gastev nendest asjadest kõneleb.

Klassikalistes utoopiates  – ja Gastevi kirjutised kuuluvad kahtlemata programmilis-utopistliku kirjutamise valda; tegu on läbinisti eesmärgistatud luuletamisega – tuli parasjagu käesolevast ühiskondlikust korrast ette võtta näiteks merereis, et jõuda lõpuks muust maailmast isoleeritud ideaalühiskonda, mida seejärel põhjalikult kirjeldati ning mis oma igavikulises õnnestatuses lõi kontrasti kehtiva ajaloolise asjade seisuga. See reis (mis näiteks suures osas teaduslikust fantastikast võtab teaduslik-tehnilise aja- või ruumirände kuju) on vormiliseks märgiks kirjeldatava õnnestatuse tegelikust saavutamatusest: reisi tegelikuks eesmärgiks on olla narratiivne vahend, mis võimaldab loodud võrdkuju kaudu avada ja iseloomustada kehtivat asjade seisu. Ent jutustajahäälest, mis „Töölislöögi poeesia” malmruupori kaudu lugeja pihta karjub, võib kerge vaevaga aru saada, et kirjutatu ei kuulu selles mõttes klassikalise  utopismi valda. Sest ehkki omas ajas oli kahtlemata tegu arengujärgus revolutsiooniliste tendentside maksimaalse ja röögatu ülevõimendamisega („utoopilise sooviga”), paistab siin kuulutav hääl võtvat seda, mida ta tõdeb, peaaegu absoluutse enesestmõistetavusega – otsekui oleks reis juba ammu ära toimunud, kunagine „emamaa” teispoole gravitatsioonitõmmet pöördumatult maha jäetud ja unustatud, kõikvõimalikud teel seisvad takistused  (siin siis põhiliselt näiteks „vaenlased”) ammu jäädavalt ületatud.

Utoopilisele vormile klassikaliselt omane staatika (me saame utoopilist igavikku üksnes projitseerida, selles n-ö „giidiga tuuri” teha) on Gastevi utoopias võtnud katkematu, järeleandmatu tööprogressi kuju. Võib-olla see ongi „Töölislöögi poeesia” juures kõige kummastavam: utoopia peaks olema ajatu, kehtestatud õnneseisund peaks olema läbinisti vaba ajaloolisusest,  aga Gastevi utoopilist igavikku täidab tootmisjõudude katkematu edasiminek, mida seostatakse ajaloolisusega kõige tihedamini. (Teisisõnu, uskumatusest teostatavuse ees tekib tahtmine öelda: „Aga see on ju utoopiline!”, kuid konstateeriva hääle enesekindlus ja teksti poeetiline vorm väidab vastu: „See on juba teostunud”.) Subjektitus, utoopiliseks heaoluks nõutav subjektiivsuse ohverdamine avaldub siin  inimmasinate ääretu mere ühtse ja ainsusliku lihttegutsemisena – lihtsa tööna, mis liigub takistusteta ja otsesuunas läbi tühja ja homogeense maailmaruumi. Ja seda mitte üksnes lõpmatuid tööstuslinnakuid juurde tootes, vaid kehtestades iseenese juubeldava aplausi saatel tihke tööstusterminoloogia absoluutset ja vastupanuta kontrolli ka kogu looduse ja Maa enese tektooniliste allhoovuste üle. Inimestele/ töölistele osutatakse selles utoopias enamasti üksnes nende arvu kaudu ning väga harva on see arv väiksem kui sada tuhat.

Täidetud on ka kolmas utoopilise teostumuse eelnõue, kunstiloome taandumine puhtesteetiliseks, pealispindseks dekoratsiooniks (sest kehtestatud utoopilise asjade seisu säilitamise huvides ei tohi kunstil olla selle suhtes õõnestavat jõudu). Ent Gastevi utoopias ei eksisteeri kunst mitte niivõrd eraldi valdkonnana („Hävitada kirjandus”), pigem on  materiaalne tootmistööstuslik juurdeloome omandanud läbinisti esteetilise kvaliteedi: see luule kõneleb vulkaani fortissimo, tehastest koorijuhtide, tule ja raua sümfooniate ning raudsilla poolvikerkaarte keeles. (Siinkohal on tähelepanuväärne ka asjaolu, et luuletamise lõpetamine ning Töö Keskinstituudi asutamine ei tähendanud Gastevi enese jaoks mingit kvalitatiivset murrangut: ta pidas instituuti oma suurimaks kunstiteoseks, selle rajamise  järel muutus edasine kunstiline kirjutamine tarbetuks.) Gastevi programmilised tööteoreetilised tekstid ja tema utoopiline (proosa)luule on kergesti käsitletavad ühe mündi kahe küljena: kui ta ütleb „Kui töö ei lähe, siis mitte ägestuda, vaid parem teha vaheaeg, järele mõelda ja asuda töö kallale jällegi tasapisi; isegi meelega end aeglustada, et end tagasi hoida”, siis on see tegelikult sama, kui ta ütleb: „Raudjumalannade  kolmik: Raiumine, Vermimine ja Neetimine. Tööliste kopsimiste ookeanid üle kogu taeva”. On vägagi tänuväärne, et Gastevi eestikeelses väljaandes eksisteerivad need eri tahud kõrvuti – ühelt poolt rõhutab ja meenutab see konkreetset ajaloolis-ideoloogilist tegelikkust, millesse need tekstid on sügavalt juurdunud, teiselt poolt aga demonstreerib esteetilise kõnejõu määra, milleni on võimalik jõuda lihtsate, materiaalsete igapäevategevuste  seesmist süstemaatilisust poeetilise massiivsusega võimendades. 

3

„Tema. / Kaks tuhat, käest kinni. / Laibad, soojad, lähedased… / Olge meile liipreiks. /  Käed, tehke veel relsse… / Hurraa, kaks tuhat rongi. / Kolm kaunist katustele. / Mis saab, mis saab. / Tõusule. / Me kihutame teie peal, õnnistatud liiprid.”

On 2009. aasta sügis. Inimesed Tartus loevad Aleksei Gastevit. Arutlevad tema üle palavikuliselt. Kannavad teda kohvikutes valjusti ette. Millegipärast (ning ma kahtlen, kas see on üksnes lemmiktuju) on Gastevil siin otsekui oma kogukond – tundub, et mitte ainult mina  pole töölislöögiga pihta saanud. Teoloog Priit Rohtmets kirjeldab oma põgusat lugemiskogemust lihtempiiriliselt: „Ma saan aru, et seda raamatut on võimalik kolm lehekülge lugeda. Aga kuidas on võimalik seda sada lehekülge kirjutada?”.

Kirjandusteadlane Aare Pilv räägib mulle vastuolulistest tunnetest, millega ta kõnealust valimikku tõlkis: „Kui ma tõlkimist alustasin – lihtsalt meelelahutuseks ja ajaviiteks –, siis alustasin täitsa nullist ja alguses tõlkisin lihtsalt selle pärast, et need tekstid tundusidkuidagi „pullid”, sõgedalt naljakad, hullud – ühesõnaga, teatav kosmiline huumor, põnev kirjanduslik hard-core, millest ei saa ilma muigeta rääkida. Aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas kogupilt välja joonistuma ja siis oli küll kõheduse-hetki, sest mingis mõttes on need ju väga vägivaldsed tekstid (ja mitte ainult teoreetiliselt, sest kui ta laseb oma luuletuses „meie salgal” öelda mahalastavale ministrile,  kes tahab viimast korda oma pojale naeratada, et olgu minister mureta, „meie naeratame” – siis see pole ju pelk kujutluspilt, nii need asjad käisidki); ja ometi tundsin tõesti mingit mitte just sisseelamist, aga tunnet, et „see on kuidagi väga äge”. Et mis mulle siis siin nii äge tundub, kui ma ju tegelikult pole moraalses mõttes Gasteviga üldse nõus? Mäletad, hiljuti ma rääkisin Sulle uuest Pedigree plaadist, ja Sa küsisid, et „kas nad karjuvad mu peale?” – see  oli tegelikult väga teravmeelselt küsitud, sest sedalaadi muusika nauding ongi mingis mõttes just nauding sellest, et kuulaja peale karjutakse – on inimesi (mina sealhulgas), kelle muusikalise maitse hulka kuulub vahetevahel enda peale karjuda laskmine, nii nagu mõned teised käivad ennast saunalaval peksmas; see puhastab ja värskendab. Ma arvan, et nauding Gastevist on midagi sarnast, ta ongi industrial metal või vihane kadakaviht. Rääkimata sellest,  et Gastevi tekst on nauding tolles barthes’likus mõttes, mõnu vastandina. Kui raamat valmis oli ja seda sirvida sai, siis vaatasin küll, et „pagan, see värk on kokkuvõttes veelgi karmim, kui üksikute tekstide kallal nokitsedes paistis”. /—/

Gastevi tõlkimine on minu jaoks samas reas ka mõnede mu artiklitega, kus ma olen Groysist lähtudes püüdnud näha ühiskondlike olukordade juurdumist teatavas kunstilises loogikas. Vene keeles on vanasõna „Radi krasnogo  slovtsa i rodnogo otsa ne žalko” – umbes nagu „kauni sõna nimel pole lihasest isastki kahju”; just selle hoiaku realiseerumine on mind ikka hämmastanud ja mulle huvi pakkunud. Ja see ei huvita mind Venemaa pärast, vaid ikka seoses Eestiga, sest mu meelest ei piirdu see ainult Nõukogude riigiga, vaid on üldisem, ka Eesti ühiskond, mis on paljus üles ehitatud siiski tollessamas laboris kokku segatud „materjalist”, on oma 17 aasta jooksul olnud sellest tugevasti  haaratud. St „vene värk” oma sõgedustega huvitab mind lõppkokkuvõttes ikkagi kui üks osa eesti kultuuri mitteteadvusest”.

Semiootik Silver Rattasepp võtab kokku oma Gastevi-kogemuse: „Gastev surub tänasele lugejale peale päris jõhkra tunnetusliku dissonantsi. Tema tekstide ordnung’lik kord ja teatav vägivaldne ülevus tunduvad oma võidukal marsisammul astumises suurejoonelised, läbilõikavad, rabavad. Ent Gastevi jaoks  ei olnud ta kirjutatu pelk katse vaadata, mida poeetilises ruumis annab ära teha, vaid tegelikkuses ellu viidava missiooni poeetiline väljendus. Nii pannakse lugeja tundma ülevust ja võidukust, ehkki nad loevad tekste, mille teemadeks on alati õigustatav tapatalg, inimese kui sellise häving ja ümbertegemine masina näo järgi”.

Nendele vägagi kõnekalt kirjeldavatele tähelepanekutele võiks lisada veel kommentaari  Sloveenia filosoofilt Slavoj Žižekilt, kes asetab Gastevi „agenda” tänapäevaselt tähenduslikku (biopoliitilisse) konteksti. Žižek peab – ehkki kooskõlas omaenese mõnevõrra kaheldavate filosoofiliste eesmärkidega – Gastevi jutlustatavat inimfunktsioonide täielikku masinlikustamist ning töölise individuaalpsühholoogia asendamist „mehhaniseeritud kollektivismiga” üheks võib-olla kõigi aegade ebainimlikumaks programmiks: „Kas pole  niisugune unelm esimene radikaalne formuleering selle kohta, mida praegusel ajal kutsutakse biopoliitikaks? Võib kõlada intuitsioonivastaselt, kuid võiks väita, et kui see nägemus oleks läbi surutud, oleks tulemus olnud märksa õudustäratavam kui stalinism. Stalinistlik kultuuripoliitika reageeris just niisugusele täismahulisele modernistlikule mehhaniseerimisele; see ei nõudnud mitte üksnes naasmist kunstivormide juurde, mis köidaksid  suuri rahvamasse, aga ka – ehkki see võib tunduda küüniline – naasmist elementaarsete traditsiooniliste moraalsusvormide juurde. Stalinistlikel näidishukkamistel võeti ohvrid mingite tegude eest vastutusele, sunniti neid üles tunnistama … lühidalt, ehkki see võib tunduda obstsöönne (ja oligi), koheldi neid kui autonoomseid eetilisi subjekte ja mitte kui biopoliitilisi objekte”.

Ehkki Žižek ise on siin moraalsusest väga kaugel – ta võrdleb reaalset tragöödiat peaaegu täielikult võimalikkuse valda jäänud programmiga –, võib siit võibolla leida (biopoliitilise) osutuse sellele, miks Gastevi tekstid paistavad praeguse aja läbinisti tehnokraatliku kultuurikontekstiga jõuliselt resoneerivat. Niisuguste mõtete taustal mõjub Gastevi tekstide kummastav atraktiivsus veel eriti võikana. On niisiis selge, et selle atraktiivsuse lätet ei saa otsida nende tekstide n-ö sisulisest  programmist. Pigem on siin märksa rohkem pistmist inimese jõuetusega igasuguse ülevuse ees ning sellega, mida kirjandus just nimelt kirjandusena korda saata võib. Ning Gastevi puhul on siin pistmist tema tekstide radikaalse rafineeritud stiilipuhtusega.       

4

„Tõsta lennuplatvormid 10 000 kilomeetri kõrgusele. / Remontida 20 miljonit jalutut. / Hobustada Austraalia elanikud. / Noorendada 30 aasta võrra kanadalased. / Võtta kolme minuti jooksul vastu poole miljardi sportlase raport. / Teha raportite ülekanne telemasinaile 10 minutiga. / Lülitada päike pooleks tunniks välja. / Kirjutada öötaevasse 20 kilomeetrit  sõnu. / Laotada teadvus 30 paralleelile. / Sundida läbi lugema 20 kilomeetrit 5 minutiga. / Päike sisse lülitada.”

Fredric Jameson kirjutab, et Burke’i meelest oli ülev „kabuhirmule lähenev kogemus – hämmingus, kangestuses ja aukartuses heidetud katkendlik ja kramplik pilk millelegi sedavõrd määratule, mis võib inimelu ülepea laiaks litsuda. Kant haaras sellesse kirjeldusse ka representatsiooni küsimuse, nii et ülev objekt pole  enam üksnes toore jõu või inimorganismi ja Looduse füüsilise ühismõõdutuse küsimus, vaid see avaldub ka kujutamise piiratuses ning inimmõistuse suutmatuses sedavõrd määratuid jõude representeerida”. Riskeeriksin väitega, et ülevus kirjanduses on tunda sel „võimatul momendil”, mil sisu ja vormi eristatavuse illusiooni paine on täielikult kadunud, mil „sisu” ei saa enam ühegi ettekäändega „vormist” eristada ning mil selgub,  et see eristus on alati illusoorne olnud. (Ühtlasi on see võimatus, mille üksnes kirjandus „välja kannab”; see on kirjandust ennast määratlev võimatus.)

Kui teksti lihtne olemasolu ise hakkab lugejale tähistama võimatut punkti, kus „sisu” ja „vormi” vahel puudub igasugune takistav dissonants, mis neid lahku võiks lüüa – kui öeldu on öeldud ainuvõimalikult ehk kui enam ei saa lihtviisiliselt öelda, et „seda olnuks võimalik ka teisiti öelda” või et  „hea idee, kuid nigelalt kirja pandud” vms –, siis läheb teksti kui anonüümse, kumeda ja äratähistamatu miski ülev löök alati pihta, sest teksti mõju ei saa „inimmõistuse representatsioonilisest suutmatusest tulenevalt” äraseletatult ignoreerida, selle lööki (kas või kategoriseerimist võimaldavale) ebakõlale toetudes ära maandada. Ning suutmatus ülevat representeerida muudabki teksti lõpmatult külgetõmbavaks, nii et ma hakkan tahtma, et mind üha uuesti ja uuesti löödaks. Rääkimata sellest, et Gastevi looming surub ülevat ka „sisuliselt” peale, kujutab see endast võib-olla kõige šokeerivamat tõendit selle kohta, et kui kirjandus on „sisu” ja „vormi” peaaegu täieliku ühesuse saavutanud, siis pole vahet, „mida ta väidab” (või kas ta üldse midagi väidab) – tema löök tabab niikuinii ja niidab niikuinii jalust maha.

Nii et kuidas põigelda töölise löögi eest?  Mina ei tea. Kas teie teate?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming