Kui tervik on osadest väiksem…

Peeter Helme

 

Mehis Heinsaar, Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa. Tuum, Tallinn 2005, 246 lk.

 

Mehis Heinsaare “Artur Sandmani lugu” on hea näide raamatust, kus kogusumma on väiksem selle osadest: raamat kubiseb lõbusatest seikadest, jaburatest tegelaskujudest ja absurdsetest juhtumitest, kuid nendest ei moodustu narratiivi ja kohati päris säravatest momentidest kooslus vajub pealisehitise raskuse all nagu vesi liiva…

Heinsaar püüab luua maagilise maailma, panna teose nimikangelase elama läbi tema “elamata elu”, mida viimase mõistus ja fantaasiaküllane vaim talle võimaldaks, kui ta leiaks endas julgust astuda radikaalne samm ja teha seda… Kuid nii paljutõotav kui seda on ka justkui suurele ja kõikemuutvale tegevustikule osutav algkonstellatsioon ning Doris Kareva raamatu tagakaanele kirjutatud reklaamtekst, mis ülistab teost epiteediga “tõeliselt lummav” ja võrdleb teda mh “Meistri ja Margaritaga”, on “Artur Sandmani lugu” paraku täielik läbikukkumine.

Esimene, kõige põhimõttelisem küsitavus on autori valitud tegevuspaik. Miks oli vaja otsustada fantaasiamaailma kasuks? Millist eesmärki loo arendamise, sõnumi edastamise seisukohalt see pakub?

Eriti tõusetub see küsimus, kuna Heinsaare loodud kujutluste maailm mõjub maailma fantastikakirjanduse kogemuse kõrval võrdlemisi kodukootud déjà vu’na kogenud fantaasiakirjanduse autorite kirjutuslaualt… “Artur Sandmani loo” tegelased, maastikud ja sündmused mõjuvad suures osas võrdlemisi fantaasiavaeselt ning sunnivad küsima: mis mõte sellel kõigel on? Millist eesmärki teenib selliste fantaasiakeste nirude puupärlitena üksteise järel takunööri otsa lükkimine? Mis peitub selle taga? Ja mis on lõpuks see raamatu algusest kuni lõpuni kordi ja kordi eksalteeritult välja hõigatud Artur Sandmani “elamata elu”?

Selliselt jääb raamatu lugemise järel – nimitegelane läbib terve rea somnambuulseid seiklusi ning jõuab tagasi algusesse – paraku tunne, et tegu pole millegi muu kui muinasjutuvormi valatud empirismi apoteoosiga. Ning see tunne on häiriv, sest Artur Sandmani poolt läbitud tegevustik ning selle põhjendused on äärmiselt lapsikud. Vägisi jääb mulje, et kirjanik Heinsaar usub tõepoolest, et inimese tõeline elu võib minna kaduma füüsilises, lausa füüsikalises mõttes, ning et seda tuleb minna otsima kuskile geograafiliselt kaugele ja, mis veelgi hullem, seda ongi võimalik kuskilt nendest kaugemustest tõepoolest otsida?

Selliselt seisab raamatu mõtteline alus lugeja jaoks segastel ja vabisevatel jalgadel. Mõnevõrra põhjendab Heinsaare pakutud süsteemitust muidugi seletus, nagu ei toimuks tegevus mitte meie maailmas, vaid kuskil mujal, kuskil teadvuse või alateadvuse sügavikus, kuhu trammijuht Sandman satub pärast seda, kui ta on kuuletunud sisemisele häälele (skisofreenia?) ja tõmmanud “käed ära oma kätest ja jalad jalgadest, südame südamest ja silmad silmadest”. Kuid ometi jääb piinama tunne, et tegu pole päris muinasjutuga, mis saab raamatu lõpulehekülgedel ka kinnituse: Artur pöördub tagasi endisesse ellu ja naerab oma veidrate seikluste üle. Selgub, et õppinud ei ole ta midagi vastupidi, naise ja sõprade abiga asub ta läbi tegema normaliseerumis- ja unustamisprotsessi. Tekib vägisi tunne, et Heinsaar irvitab lugeja üle, olles viinud ta läbi kaastunnet äratavalt üheülbalise fantaasiamaailma, mis koosnevad peaasjalikult kõrbemaastikest, ning toonud ta sellelt retkelt siis tagasi justkui moraaliga, et see kõik oli vaid üks suur lollus, miski, mille unustab teose nimikangelane ja mille peaks ilmselt unustama ka lugeja. Ja võib-olla peakski? Sest ega raamatu eesmärk ei peagi olema ju lugeja kõlbeline harimine, ta võib tõesti pakkuda ühe vaate üliempiirilisse maailma ning öelda, et selle kõige mõte on mõtte puudumine. Kuid – vabandage väga – see idee pole ikka nii hea küll, et kirjutada täis 250 lehekülge!

On jäänud mulje, et Mehis Heinsaar on ikkagi lühilugude autor ja seejuures väga hea, nagu näitasid 2001. aastal ilmunud “Vanameeste näppaja” ja “Härra Pauli kroonikad”! Jutustuse (sest romaan pole “Artur Sandmani lugu” mitte mingil juhul: selles ei toimu tegelaskuju arengut, isegi kui autor kohati näib seda taotlevat; ka ei oma kirjeldatavad perspektiivivahetused mingisugust rolli sündmustiku mitmekülgsemaks või -tahulisemaks muutmisel) kirjutamine käib talle lihtsalt üle jõu, tüütab ära ning paneb ennast kordama. Lõppresultaadiks ongi siis teos, kus on küll lõbusaid tegevuskäike, fantaasiavälgatusi ja ideekesi, kuid seda koos hoidev mass veab meeldivad ideed endaga kaasa, tumedasse sügavikku, milles õngitsedes, millest otsides ja milles leiduvasse äärmise (enese-)kriitikaga suhtudes on alles võimalik luua teos. Töötlemata, valimata ammutamine ei ole aga veel loomisprotsess, vaid kõigest eeltöö…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming