Kui pole ego, ei ole ka vastaseid ega võitlust

M? L?emets

Linnart Mäll: „Eurooplane olla tähendab olla avali kogu maailmale.” Dalai-laama koos tema Eesti visiitide (1991 ja 2001) põhikorraldaja Linnart Mälliga Indias oma Dharamsala residentsis.

Mäletan, et kümme aastat tagasi ütlesite kord, parafraseerides tuntud lendsõna „elu algab 40selt”, et tegelikult algab elu 60selt. Kas arvate endiselt nõnda?

Ei arva. Olen praegu veendunud, et tõeline elu algab 70selt.

 

Nali naljaks, aga kas homne 70. sünnipäev tundub mingis mõttes olulise rajajoonena?

Ei tundu. Aga pean tõepoolest ütlema, et oma 60ndates aastates olen teinud väga palju tööd, vahest rohkem kui kunagi varem. Üldse ei välista, et 70ndates teen tööd veelgi rohkem.

 

See võib nn keskmisele inimesele kõlada pisut ootamatult. Jääb ju enamik inimesi selles vanuses juba välja teenitud vanaduspuhkusele ja juhtub, et mõni saadetakse isegi sundpensionile. Teil aga ilmub pea igal aastal raamat, sõidate ringi mööda maailma, esinete konverentsidel… Mitu raamatut teil „pensionieas” õieti ilmunud on?

Ei oskagi kohe korrapealt öelda, kuus või seitse tuleb ära. Lisaks hulk artikleid.

 

Tegelikult on neid kümme, nendest ühe andis välja elitaarne India teaduskirjastus Motilal Banarsidass. Teie tööd on ka Eesti teaduskorraldajad tähele pannud. Kuidas ise hindate veebruaris saadudud riigi teaduspreemiat humanitaarteaduste alal? Oli see ju Eestis esimene nii kõrge muistsete kultuuride uurijale antud tunnustus.

Ma ei ole kunagi töötanud preemiate nimel. Kui tahetakse anda, las siis annavad, võtan ikka hea meelega vastu. Raamatute arvu vähendaksin kaheksale, sest kaks jõudsid selle pika aja jooksul ilmuda kahes trükis. Sooviksin, et teaduspreemiate jagajad paneksid rohkem tähele ja hindaksid vääriliselt ka teisi muude tsivilisatsioonide uurijaid, näiteks on meil ju mitmeid silmapaistvaid piibli- ja antiigiuurijaid.

 

20 aastat tagasi ajalehele „Tartu Riiklik Ülikool” antud juubeliintervjuus rääkisite palju kultuuride baastekstidest. Vahepeal tulite välja humanistlike baastekstide ideega. Palun rääkige lühidalt, milles see seisneb.

Olen neist põhjalikumalt kirjutanud mitmes artiklis, seal humanistlikud baastekstid ka üles lugenud ja andnud põhjendused, miks arvan ühe või teise teksti nende hulka. Eesti keeles on vastav artikkel ilmunud „Budismi pühade raamatute” I köites. Humanistlikes baastekstides tõstetakse esile inimolemise erakordsust ja inimlikke väärtusi. Seetõttu vastanduvad need paljudele teistele ja eriti teistlikele baastekstidele, Lähis-Ida kontekstis kuuluvad sinna kolm esimest evangeeliumi, hiina traditsioonis Konfutsiuse tööd ning Indiast „Bhagavadgītā” ja „Suttapitaka”. Muidugi on see nimekiri avatud ja see võib paljuga täieneda.

 

Teie tõlgete seas on päris mitmeid humanistlikke baastekste. Kas hakkasite neid tõlkima algusest peale kindlast suunitlusest lähtuvalt või tekkis baastekstide idee tõlkimise käigus?

Ida kultuuride baastekstide ja nende eesti keelde tõlkimise mõte oli tõepoolest olemas juba varem. Humanistlike baastekstide idee tuli aga hiljem, pärast Konfutsiuse tõlke valmimist aastal 1988. Tunnistan, et suhtusin algul Konfutsiusse teatud eelarvamusega, ei pidanud tema tekste eriti oluliseks. Mida enam ma aga nendega tegelesin, seda selgemaks sai, et „Lunyu” näol on tegemist inimkonna ühe kõige olulisema tekstiga just selles jõuliselt väljendatud humanismi tõttu. Varem olin tõlkinud Laozi „Daodejingi” (ilmus 1979), mis ei ole humanistlik baastekst: seal rõhutatakse inimeseüleseid jõude, millele inimene peab ennast allutama. Aga baastekst on ta ikkagi ‒ taoismi baastekst. Siiski ei ole see ka mitte teistlik baastekst. Nendes on kesksele kohale paigutatud ülemaine ja üleinimlik jumal ning inimene peab ennast seadma selle antud juhtnööride kohaselt. Teistlikeks baastekstideks on kindlalt Vana Testament, koraan ja ka Johannese evangeelium.

 

Miks aga on „Daodejingi” rohkem hinnatud ja n-ö sügavamaks tekstiks peetud?

Inimene ei taha oma probleemidega tegeleda ning siis ta ootab ja otsib midagi „kõrgemat”, et võtta seda oma „igatsevasse hinge”. See on ilmselgelt küllalt hiline tekst, loodud alles IV või isegi III sajandil e.m.a, ja sisaldab konfutsianismi kriitikat. Laozi pidas konfutsianistlikke mõisteid (inimlikkus, kombed, teadmine jms) ebaolulisteks.

 

Kuidas teile tundub, kas teie tõlgitud tekstid on juba hakanud kuidagi eesti kultuuri mõjutama? Kui jah, siis milles seisneb nende mõju?

Tundub, et on. Need ilmusid väga suurtes tiraažides ja kadusid müügilt väga ruttu. Järelikult neid loeti. Lihtsat mõju on näha näiteks eesti kultuurkeele sõnavarale. Pärast Laozi tõlke ilmumist hakkas eesti keeles levima sõna „kulg”. Varem räägiti vaid meditsiinis „haiguse kulust”. Nüüd on aga kulg laialt kasutusel ja see on hea, sest tegemist on iidse soome-ugri sõnaga. Samuti olen vanaindia olulise mõiste dharma vastena rakendanud sõna „seadmus”, mille leidsin Wiedemanni leksikonist, seegi üsna laialt levima hakanud.

 

Aga laiemas, üldkultuurilises plaanis?

Tundub, et vägivaldsusetuse ideed on mingil määral Eesti rahvale omaseks saanud. Vägivaldset võitlust N Liiduga omal ajal keegi ei ihanud ega ihka ka praegu. Ehk on selles ka ida tekstidel mingi mõju. Kuigi olen kindel, et kui nüüd keegi Eestile kallale tungiks, siis paneksime võideldes vastu. Kuid eks sellele suuna ka „Bhagavadgītā”.

 

Nõukogude ajal oli orientalistika Eestis suuresti põlu all. Teie tegevusele tehti tõsiseid piiranguid. Kas nüüd on täielik vabadus käes?

Täielikuks seda küll pidada ei saa. Veel mõniteist aastat tagasi nulliti Tartu ülikoolis ära algatus luua orientalistika osakond või õppetool ja seda ei ole praegugi. Need nullijad ilmselt nägid orientalistikas mingit ohtu Eesti iseolemisele. Vanema põlve haritlaste seas on sarnast suhtumist praegugi märgata, sest ikka on neid, kes arvavad, et maailm piirdub Euroopaga, äärmisel juhul lisandub sellele Ameerika. Minu arvates ei ole nii arvajad veel päris eurooplased. Sest eurooplane olla tähendab seda, et huvi tuntakse ja ollakse avali kogu maailmale. See ongi Euroopa suureks teinud. Tartu ülikoolis ei ole aga siiamaani võimalik õppida orientalistikat ega ida keeli põhiainena. See tekitab natuke tühja tunde.

Poliitikas avaldub see suhtumine näiteks selles, et Hiina Rahvavabariigi näol arvatakse olevat tegemist tõelise Hiinaga. Justnagu ei teata, et tõelist hiina kultuuri on kõige rohkem hävitanud ja hävitavad ka praegu kommunistliku Hiina RV juhid. Tunnen ikka hämmingut, et ükski Eesti juht pole söandanud dalai-laamat ametlikult vastu võtta (Mart Laar peaministrina tegi seda vähemalt mitteametlikult). Seda hämmastavam, et mitmed meie tipp-poliitikud on oma suureks eeskujuks pidanud Václav Havelit, kes kutsus Tšehhimaa presidendina dalai-laama oma maale visiidile. Arusaamatu, kuidas söandatakse meil sedaviisi pead liiva alla peites pidada ennast Haveli vaimusugulasteks!

 

Mainisite ida baastekstide tõlgete suuri tiraaže nõukogude ajal ja nende vastu ilmutatud suurt huvi, mida praegu enam vist ei ole. Kas arvate, et tänapäeval on vaimsus alla käinud?

Vastata võiks üsna mitmeti. Ühest küljest jah, sest väga suurel osal rahvast on ülekaalus materiaalsed huvid, mille jõulist avaldumist nõukogude võim takistas, aga loomulikult hoopis muude asjaolude tõttu. Teiselt poolt on neid, kes sügavalt mõistavad vaimsust, kindlasti rohkem. Alahinnata ei saa aga igasuguste pseudovoolude (new age, krišnaism, feng shui jt) mõju, mille side tõelise ida vaimukultuuriga on küsitav.

 

Kas nende vastu peaks võitlema?

Ei pea. Võitlema ei pea millegi vastu. Iga inimene väärib seda, mida ta järgib. Teiseks on teada, et tõeline vaimsus on alati jäänud ja jääb ka tänapäeval vähemuse huviorbiiti. Nii mõnigi inimene on alustanud pseudoõpetustega ja jõudnud oma arengus välja tõelisteni. Eestis on olukord minu meelest üsna normaalne. Olen jälginud olukorda Venemaal ja leian, et seal pseudoõpetused lausa vohavad ja nende järgijaid on mitmeid kordi rohkem kui meil, ka siis kui arvestada mitte absoluut-, vaid suhtarve.

 

Olete põhiliselt budismiuurija ja oma töödes alati rõhutanud budismi mõistusepärasust ja ratsionaalsust. Millest tuleb, et nii meil Eestis kui ka mujal ilmub ometi budismi sildi all ikka ja jälle vaimuvaest fanaatilisust?

Selle põhjuseks on asjaolu, et osa inimesi püüab budismi kaudu oma ego teostada ja see eeldab teataval määral vägivaldset suhtumist teistesse. Budism ja fanatism, budism ja vägivald aga ei sobi sugugi kokku.

 

Kuidas teha inimestele selgeks budismi mõistusepärasus?

Budistlikud tekstid ise teevad seda. Neid tuleb mõttega lugeda ja kõik saabki selgeks. Aga selleks on vaja nende tõlkeid ja eestikeelse terminoloogia väljatöötamist. Paljud huvilised peavad õigeks ainult ingliskeelset budismi, sest muid keeli nad ei oska. Ingliskeelses budistlikus kirjanduses valitseb aga suur terminoloogiline segadus. Eesti budismi aluseks peab olema ikka eestikeelne terminoloogia, mis põhineb algkeeltel ‒ paalil ja sanskritil. On ju inglise keeles kasutusel mitmed katoliiklusest ja anglikaanlusest üle võetud terminid nagu näiteks meditation ja contemplation. Eks „igatsevad hinged” püüavad neid ka meie keeles mehaaniliselt kasutada ilma neid määratlemata. Need ei ole aga ühegi originaaltermini vasteks ja tekitavad pigem segadust. Seepärast leian, et neid on parem vältida ning tunda ja kasutada algtermineid.

Olete olnud aktiivne ka poliitikas. Kas poliitika pole vastuolus vaimse tegevusega?

Ei ole. Otse vastupidi, need sobivad kokku. Inimeste ja rahvaste aitamine on puht-religioosne tegevus. Mingisuguseid poliitilisi vastuolusid siin ei ole, kui tegutseda teiste huvides ja heaks.

 

Aga sageli räägitakse poliitika räpasusest…

Poliitika on räpane siis, kui lähtutakse egost. Poliitik peaks ego unustama. Ego on vahest ju vajalik ainult selles kitsas sfääris, mis tegeleb meie organismi elushoidmisega. Selleks ei ole aga vaja erilist varandust. Muudes valdades on see ainult takistuseks. Kui ei ole ego, siis ei ole ka poliitilisi vastaseid ega poliitilist võitlust. Vastaseid võib ju tekkida, aga kui sa ise ei suhtu neisse kui põlisvastastesse, siis ei saa tekkida ka vastuolu. Aga ega ma Eesti poliitikas polegi ammu osalenud, tegutsen veel vaid Rahvaste Õiguste Instituudi ja veidi ka Esindamata Rahvaste Organisatsiooni raames.

 

Kas siis eesti rahvast polegi vaja aidata?

Eesti rahvast aitavad paljud ausad poliitikud. Mina leian, et aitan eesti rahvast paremini oma teadusliku ja kultuurialase tegevusega. Tunnen, et see on rohkem minu ala.

 

Esindamata Rahvaste Organisatsiooni mainimine tõi meelde, et kunagi algatas president Meri ka väikeriikide organisatsiooni loomise. Miks sellest asja pole saanud?

Meri tuli selle ideega välja pärast ERO loomist. Sellest ei tulnud midagi välja sellepärast, et polnud defineeritud, mis on väikeriik. Näiteks Leedu, meenutades oma suurt ajalugu, solvus, et teda väikeriigiks peeti; Ukraina (!) aga võttis selle idee positiivselt vastu. Selliste paradokside tõttu algatus hääbuski. Et midagi elujõulist luua, peab olema selgelt määratletud, mis on mis ja mida tahetakse. Kui seda ei ole, ei aita ka suur raha, mis mõne projekti sisse pannakse. ERO rajamiseks kulus väga vähe raha, märksa vähem, kui on kulutatud mõne propagandaplakati kujundamiseks.

 

Kui mõjukaks on ERO osutunud rahvusvahelises poliitikas?

ERO on olnud mitu korda Nobeli preemia nominent. Seega on ta oma tegevusega ikka silma paistnud. ERO töötab tihedalt koos ÜRO inimõiguste alakomisjoniga Genfis. Ma ei välista, et kunagi muutub ÜRO kahekojaliseks: ühe koja moodustab riikide organisatsioon, teise rahvaste organisatsioon. Tõstsin selle idee selle aasta mais Brüsselis ERO peaassambleel taas üles.

 

Eesti oli 1991. aastal üks ERO asutajaid. Millised poliitilised jõud meil on EROd toetanud?

Alguses oli põhitoetaja ERSP, hiljem ja ka praegu Isamaaliit ja Respublica ning nende ühendus. Toetas ka Koonderakonna valitsus ja Rahvaliit, praegu eriti aga Reformierakond. Peaaegu kõik parteid on rohkem või vähem toetanud. Eriti vastu ei ole oldudki.

 

Mis on Linnart Mälli lähiaja plaanid, kui juubel jääb seljataha?

Tahan jätkata oma tõlgete avaldamist „Budismi pühade raamatute” sarjas, mille kolmas köide on ettevalmistamisel. Plaanis on ka kirjutada raamat mahajaana suutrate tekkimisest, mis on teaduses seni lahendamata probleem. Samuti on kavas läbi vaadata ja uuesti välja anda oma hiina baastekstide tõlked.

 

Ei saa jätta küsimata, mida palju kordi varemgi on küsitud: millal ilmub eesti keeles kuulsa „Kaheksa tuhande realise ületava mõistmise suutra” tõlge, mida olete ju tegelikult kogu oma akadeemilise elu vältel uurinud ja mille kohta palju kirjutanud?

Suhtun sellesse teksti väga suure respektiga ega julge ikka veel lõplikku tõlget teha ja avaldada. See on erakordselt raske ja keerukas tekst. Loodan siiski, et see ilmub enne järgmist ümmargust sünnipäeva.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming