Kui mängib oktett

Paavo Matsin

Kristiina Ehin, Maarja Kangro, Jan Kaus, Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Triin Soomets, Elo Viiding, Kogu tõde. Kaardipakk kolm. Kujundanud Asko Künnap. Näo Kirik, 2011. Veidi varasemast Seltskond eesti kirjanikke on andnud välja juba kolm pakki kaarte, mida kaunistavad luuletekstid. Esimest, 2001. aastal välja antud kaardipakki (autorid Künnap, Rooste, Sinijärv, Soomets, Viiding) arvustati küllalt ammendavalt (teiste kõrval ka näiteks Hasso Krull Loomingus 2001, nr 12 ja Aare Pilv Vikerkaares 2002, nr 1). Krull andis hea lühiülevaate kaartide mitmeti kasutamise võimalustest ja sedastas, et antud kaardipakis ei ole neile trükitud tekstid „kaartide hierarhilise järjestuse ja tingmärkide süsteemiga otseselt seotud” ja et viis autorit ei moodusta mingit rühmitust ning luuletused nii-öelda rebivad end mängukaartidest lahti ja „nende asemele tuleb tõlgenduste haraline paljusus”. Ka Aare Pilv tõdeb, et vaid mõned „üksikud luuletused viitavad õhkõrnalt kaartidekujundile” ning „mingit ühist „kaardipaklust” ei ole olemas (või kui on, siis ehk vaid vastastikuse diskreetse aupaklikkusena)”. Pilvgi viitab sellele, et „kui me temaga tõeliselt mängima hakkame, ilmutab luule ennast kaardimängu kaudu sellena, mis ta „puhtal” kujul võiks olla – varjuv, pagev, sõnadest minema voolav”. Luuletustega kaardipakk mõjus arvatavasti paljudele uudsena ja kutsus interpreteerima. 2006. aasta „Kaardipakk kaks” (autorid on samad) jätkab põhimõtteliselt analoogilist liini, kaartide ja tekstide vahel võib leida ainult haruharva ühenduskohti. Vaid Elo Viiding on kõik kaardid varustanud väikeses kirjas märkustega selle kohta, mille eest iga kaart hoiatab, mida tähendab või tähistab. Ka on tal vähemalt kolme kaardi puhul (poti 6, 7 ja 8) olemas luuletuses vihje kaardimaailmale. Selles mõttes erineb Viidingu tekstide rida selgelt teistest ja suhestub otsesemalt ning julgemalt valitud kaardivormiga. Aga see tähelepanek on siin mõeldud ainult liigitavana, mitte hinnangulisena.

„Kaardipakk kolm”

Värskes kaardipakis on lisandunud varasemale kvintetile veel kolm (Kristiina Ehin, Maarja Kangro, Jan Kaus). Meie ees on ilmselgelt Eesti etableerunud luuletajate väga esinduslik oktett. Kaardipaki kujundus on jäänud üldjoontes samaks ja sarnaneb eelmisega. Kui vaadata kaardivormi ja lisatud tekstide vahekorda liigitavas tähenduses, siis tundub, et otsesemalt suhestuvad valitud vormiga vaid Jan Kausi poolt kaartidele lisatud proosaluuletused-miniatuurid. Kaus tegeleb mängu ja mängimise teemaga läbivalt, käsitledes armastust, malet, peitust, kaardimängu „Tuhat”, koletise mängimist, piljardit, jalgpalli, täringuid, korvpalli, „Scrabble’it” ja muusikat. Loomulikult on need teemad vaid ettekääneteks arutamaks mängu ja elu üle kuidagi suuremalt või sügavamalt. On aga üks Kausi kaart, kus tekitatud jadas on mänguteema mõttes jäetud tähenduslik lünk. Poti emand kannab pealkirja „Kirjandus” ning arutletud on lühidalt aja ja kirjanduse suhte üle. Tähelepanuväärseks teeb aga antud teksti see, et siin (erinevalt teistest Kausi kaartidest) ei kasutata kordagi sõna „mäng” või „mängimine”. See võib olla vihje, et kirjandus on ikkagi midagi muud, mingi hoopis kõrgem mäng. Igal juhul Kaus demonstreerib ühte võimalust, kuidas kirjanik võib ka otsesemalt kaardipakivormile läheneda, seda sisulisemalt dirigeerida.

Miks see oluline on? Kui mängukaartide tekstides räägitakse kaartidest või mängimisest, võib neid kasutades tekkida eriline topeldatud olukord. Kehtima võib hakata vana Smaragdtahvli põhimõte „nii nagu ülal, nii ka all” ja peegeldus võib viia lugevad mängijad tavapärasest erinevasse kogemusse. Mingi teistsuguse mängukogemuse pakkumine aga võiks ju olla üks luulekaartide eesmärke. Ka mõnedes Maarja Kangro tekstides (Ruutu 4, 5 ja 7) on vihjeid kaardisümboolikale, kaartide kasutamisele, aga harvadena on need ikkagi vaid kõrvalised rosinad Kangrole omases intellektuaalses griljaažis, siinses kaardikontekstis võivad need rosinad muutuda küll tähenduslikuks. Loomulikult võidakse öelda, et vahet ju pole, mis tekstid kaartidele asetada. Mängukaartide puhul see ilmselt nii ongi, ühtviisi nauditavad (või siis segavad) võivad olla nii seostevabad tekstid kui ka mingid metamängud kaartide või üldse mängimise teemal.

Kilgore ja Võõpsu

Kui kellelegi tunduvad kaks viimast kaardipakki liiga sarnase kujundusega, siis mina seda etteheidet ei jaga. Esimesed teated kaartidega mängimisest pärinevad XIV sajandi lõpust Itaaliast ning seetõttu on põhjust uskuda, et kaardid tulid Euroopasse idast, araabia maadelt. Nendest kaugetest aegadest tänaseni on kaardipakk põhiolemuselt ikka püsinud küllalt muutumatuna. Samuti on kaarte läbi ajaloo kasutatud peale mängimise alati ka muudel eesmärkidel: nende abil on ennustatud, tehtud poliitilist propagandat, õpetatud tähestikku, moraalsust, geograafiat, heraldikat, fortifikatsioonide ehitamist, naise kehaehitust ja palju muud, miks siis mitte tutvustada nõnda ka kirjanikke või luuletusi. Alati võib leida muidugi inimesi, kellel on mingi täiesti individuaalne arusaam, kes võivad suhtuda kaartidesse (kas või igapäevase tiheda kasutamise tõttu) kuidagi teisiti. Coppola suurteoses „Tänapäeva apokalüpsis” jagab legendaarne õhukomandör Kilgore näiteks langenud vaenlastele nn surmakaarte, ta loobib laipade peale tavalisi mängukaarte, et oleks selge, kes tappis. Kaardid on osa talle olulisest psühholoogilisest sõjast, nii nagu ka Wagneri muusika, mida ta helikopterirünnaku ajal pilusilmadest vaenlastele kõlaritest pähe paiskab. Kilgore käitub jumalana, kes kasutab kaarte. Tänapäeva Eesti üks olulisematest taro-populariseerijatest Margit Kuldsaar kirjutab oma silmapaistvalt heas õpikus „Taro praktik. Kuujumala kaardid kõnelevad” (Zeus, 2010): „Taromäng jäljendab jumalamängu – Jumal lõi mängides maailma. Kaardimängija peab kaardipaki segamisel, tõstmisel ja kaardi väljatõmbamisel olema Jeve osaduses. Iga suure arkaani kaart on omaette maailm ja ladumisel pannakse kokku erinevaid universumeid. Ladumise lõpetamisel aga lammutame universumi laiali. Ollakse nagu jumal, kes loob ja hävitab” (lk 45). Mulle tundub, et siin on öeldud kaartide kasutamise kohta midagi väga olulist.

Kaardimäng võib olla ohtlik tegevus, elu ja surma küsimus. Mu üks tuttav sai kunagi üürile kriminaalide korteri, kus kaardimänguks kasutatud laua alla oli kinni naelutatud tupp pussnoaga, et oleks vajaduse korral kohe hea haarata. Kaartidel on ka nii mängimise kui ennustamise kõrval väga oluline sotsiaalne aspekt. Lapsepõlvest mäletan, kuidas suguvõsa mehed 1970ndatel mängisid sünnipäevade ajal Võõpsus majaõuel kaarte, valge särk seljas ja lips ees. Seda tehti kärakat võttes ja suitsetades mitu päeva, niimoodi kaarte mängides mehed suhtlesidki omavahel, naisi lähedale ei lubatud, küll aga lubati lastel asja vaadata. Lõpuks hõigati pere kokku ja sõideti jälle autodega Tallinnasse ja mujale koju tagasi. Kaardid loovad usaldustäratava atmosfääri ja aitavad inimestel avaneda. Taromaailmas võiks mõnigi kaartidega ennustaja ilmselt lugeda oma kliendi näolt tema saladusi „külmalt”, ilma abivahenditeta, ilma kaartideta, aga neid kasutatakse ikkagi tulijaga parema kontakti loomiseks.

Luulekaardipaki tulevik?

Alati võib muidugi pakkuda välja mingeid teisi luuletajaid, kes justkui sobiksid mängukaartidele paremini. Rooste, Sinijärve ja Ehini kõrvale, kellel on minu arust siin küll sobivalt kaardipakilikud tekstid, võiks ju fantaseerida ka paki, kus autorid oleksid näiteks Beier, Ryytle või Trubetsky, aga see kõik on lõppude lõpuks maitseküsimus. Jäin mõtlema, miks just need autorid tulid mulle seoses kaartidega esimesena pähe. Ega väga vastust ei teagi. Romantilisus, rahvalikkus või midagi muud? Aga võibolla kontrastina n-ö labasele turakavirutamisele mõjub ikkagi Maarja Kangro sümpaatne intellektuaalne kõrgšarlott kaartidel kuidagi äratavamalt? See on küll vist teoreetiliselt juba täiesti prognoosimatu küsimus. Noakangelastelt pole vist mõtet küsida.

Kui nüüd mõelda, kuhu võiks selline kaardipakiluule edasi areneda, siis neljanda analoogse võrdlemisi lõdva kontseptsiooniga kogu väljaandmine oleks tõenäoliselt mõttetu kordus. Ka kvantitatiivselt autorite lisamine ei anna enam palju juurde. Või kui, siis midagi kvalitatiivselt teistsugust võiks juhtuda alles paki puhul, kus autoreid oleks sama palju kui kaarte ja igaüks saaks märgistamiseks vaid ühe kaardi (mis küll teeks jällegi võimatuks igasuguse individuaalsema seriaalse komponeerimise nagu Kausil).

Ei julgeks aga ka soovitada hakata tegema taropõhist pakki. Enam-vähem mängukaartidega samast kaugest ajast on teateid ka tarocchi’st, kus nelja masti, ässast kümneni numbrikaarte ja neli korda nelja õukonnakaarti kasutati koos meile tänapäeval tuntud taro kahekümne kahe suure arkaani pildikaardiga. Igasuguseid moodsaid temaatilisi taropakke on tänapäeval liikvel tuhandeid, kui aga pidada silmas nende ladumisomadusi, siis tõsiselt kasutatavaid on ehk kümmekond (kui sedagi). Kõikvõimalikud kunstilised, new-age’likud, eri teemade ja kohtadega seotud tarokaardid on suhteliselt halvasti kasutatavad ladumiseks, nad pigem eksitavad ja on tihti küündimatusest ebaõnnestunud. Tšehhi barokk-kasside taro (selline on olemas, põhineb üldlevinud Rider-Waite’i pakil) on muidugi mõne kassiarmastaja jaoks möödapääsmatu, aga ilmselt ei ole jällegi koeraomanikud nõus, et just hiirekuningad hakkavad neile vajalikku arhetüüpset infot vahendama. Inimesele, kes kunagi pole ise kaartide või taro abil ennustanud, on raske muidugi edasi anda tunnet, kui sa saad aru, et kaardid tõepoolest funktsioneerivad ja annavad vastuseid. Igal kaardil on oma vaim ehk Atu ja ennustamine on otseselt seotud meie mitteteadvusega. Kaartide arhetüüpsete sümbolite muutmiskatsed või mingisugune originaalsem kombineerimine on ajaloos vaid väga harva viinud rahuldavatele tulemustele. Ka on tarokaartidega ennustamisel väga palju vanu reegleid (ennustaja jäsemed ei tohi olla paljastatud jne), mida minu arvates ei tohiks alahinnata, aga mida luulekaardipaki puhul oleks põhjendamatult keeruline nõuda. Paljud traditsioonilisemad taroladujad ongi arvamusel, et kaardid on antud meile ikkagi teispoolsusest (läbi Egiptuse kultuuri). Niisiis oleks väga mõttetu miski Eesti kirjanduse taropaki tegemine ja päris nii lihtne see ei ole, et paneme aga mõne à la nüüdisaegse Juhan Liivi sinna ja rahvariietes Marie Underi tänna. See kõik oleks taro puhul lihtsalt üks küsitava väärtusega ja segav dekoratiivne kõrvalepõige, ei muud.

Kaardipakkide seeria on olnud igal juhul huvitav ettevõtmine. Asi nii-öelda toimib lollikindlalt. Siin on kindlasti päris mitmeid sisemisi kasutamata võimalusi, seda näitavad eriti Viidingu (2006) või Kausi (2011) otsivam lähenemine. Ent viie aasta pärast, kui võiks senist rütmi järgides ilmuda järgmine literatuurne kvintett või oktett, oleks kindlasti mõttekas teha mingisugune radikaalsemat laadi kontseptuaalne muudatus. Võib-olla tasuks kaaluda midagi jõhkralt visuaalsemat, näiteks kaardipakiluuletajate pornograafilist nonetti?