Kui ebaloomulik on loomulik

JAN KAUS

1.

Olemata asjatundja, tundub mulle, et vene kirjanduses võib märgata kaht suurt hoovust. Ühes Ljudmila Ulitskaja romaani „Daniel Stein, tõlkija“ mõjul sündinud essees nimetasin neid hoovusi kainestavaks ja ülendavaks kirjanduseks.¹ Väga lühidalt kokku võttes iseloomustab kainestavat kirjandust reaalsustaju eelistamine ideaalide loomisele, ebaromantiline, kohati lausa naturalistlik kujutamisviis ning kirjutuslaadi kaldumine irooniasse, sotsiaalkriitikasse ja groteski. Ülendav kirjandus tõstab aga esile usu ideaalide parandavasse jõusse, kõikehõlmava südamlikkuse ja metafüüsilise kaastunde, mis ületab üksikisiku eksistentsi piirid: „Ma ei mõtle kellestki paha: armastan kõiki ja mul on kõigist kahju“.² Need Nataša Rostovale öeldud Sonja sõnad võiksid sama hästi kõlada Lev Mõškini või Juri Živago suust. Kainestava kirjanduse roll suurenes Nõukogude Venemaa tekkimisega, olgugi et sellist kirjutuslaadi kohtab varemgi. Kommunistlik ideoloogia ei muutnud mitte ainult vaadet elule, vaid ka ülendavale meelelaadile.³

Vene kirjanduse kontekstis olen kainestavat impulssi nimetanud Gogoli pärandiks, ülendavat impulssi aga Dostojevski pärandiks, kuna tundub, et just nimetatud autorid praktiseerisid esimestena vene kirjandusloos sedavõrd keskendunult üks sotsiaalkriitilist sarkasmi ja teine ülendavat kaastunnet. Kuid lugedes Olga Slavnikova mahukat romaani „Koera mõõtmeteni suurendatud kiil“, kerkis pähe järgmine eristus: kainestav kirjandus lähtub elu ebaloomulikkusest, veendumusest, et inimene on alati paigast ära ja liimist lahti, alati valmis ennast ja teisi petma, tahtlikult või tahtmata, alati iseenda või ühiskonna vang. Ülendav kirjandus aga püüab jõuda elu üleloomulikkuseni, usu või veendumuseni, et ka kõige viletsamates oludes võivad inimesed tõusta olude kohale ning leida oma elust elemente, mis ei mahu materialistliku seletuse alla, leida seotuse, mis võib painutada füüsika reegleid.

Olga Slavnikova „Koera mõõtmeteni suurendatud kiil“ asub huvitavalt nende kahe impulsi vahelisel alal – või nende ühisosas,⁴ olgugi et Slavnikova eripärane stiil on kallutanud teose selgelt kainestava kujutuslaadi poole.

2.

„Koera mõõtmeteni suurendatud kiili“ stiil toob esile kainestava kirjutuse ühe võimaliku vastuolu: püüdes rääkida inimeste elust ilustamata, kirjeldades nende haprust, absurdsust ja irratsionaalsust, tuleb kasutada erakordselt kujundirikast, barokset keelt, karakterite olemuse ja välimuse kiretu registreerimine tähendab ühtlasi groteskseid metafoore, liialdusi.

Olga Slavnikova esituslaadi saab jälgida otsekui omaette lugu suuremas loos. Võiks isegi öelda, et selles romaanis pole grotesksed ainult metafoorid, vaid ka autori metoodilisus nende leidmisel. Võtame näiteks loomavõrdlused – üks neist on esitatud juba romaani pealkirjaski. See iseenesest pole midagi eripärast, selline võte sobib kainestava kirjanduse kujutuslaadiga ülimalt hästi. Tuletagem kas või meelde „Surnud hingedest“ tuntud kirjakohta, kus räägitakse kantseleiülemast: „Näeb välja kotkana, esineb sundimatult mõõdetult. Aga niipea kui seesama kotkas väljub toast ja läheneb oma ülemuse kabinetile, pistab ta, paberid kaenlas, sibama nagu põldpüü.“⁵ Slavnikova romaanis esineb loomavõrdlusi lihtsalt erakordselt palju ning need kannavad kindlat eesmärki: näidata tegelasi ebaromantiliselt, läbinisti füüsilisena. Tegelane lamab „oma hallis voodis nagu heeringas ajalehes“ (lk 150) ja pisut hiljem olid tema kinnastatud käed „nagu lõpuni avanemata paksud meritähed“ (lk 172). Üks teine tegelane sarnaneb pärast oma surma „üle kõige ahviga“ (lk 220), väike laps aga „nägi profiilis välja natuke konna moodi“ (lk 399). Loomavõrdlusi ei sünnita ainult inimesed, vaid ka elutud esemed. Üks paremaid näiteid on maailma poliitiline kaart, „kus punane Nõukogude Liit hämmastaval kombel meenutas lihapoodide plakatitel kujutatavat nülitud rümpa, mida tükeldamisjoontena katsid liiduvabariikide piirid“ (lk 322).

Romaani ühe peategelase, õpetajanna Sofja Andrejevna Merkulova tütre Katerina Ivanovna esimest menstruatsiooni kirjeldab Slavnikova nii: „Kõhus pakitsev valu paisus äkki ja rebenes ning tüdrukust roomas välja suur soe kaan“ (lk 287). Siin jõuame teise, loomavõrdlustest isegi silmapaistvama metafooribuketini – naistegelaste füüsiline inetus. Oma kangelannade välimuse kirjeldamisel on Slavnikova sõnaseadmine kohati niivõrd pöörane, et kui selliseid võrdlusi oleks kasutatud eesti mehe kirjutatud algupärandis, võiks oodata mõnelt tundlikult naiselt kaunis valulist reaktsiooni. Mõned näited, ainult mõned: „noor terav näitsik, nina peas nagu suur varvas“ (lk 90), pisut hiljem surub näitsik vastamisi „lehmakoogisuuruseid paljaid põlvi“ (lk 92). Lugejad kohtuvad tädiga, kes „keeras nende poole näo, millel domineerisid suured rippuvad põsed ja kitkutud kulme asendav lilla paistetus, pliiatsiga ilastatud mustad niidikesed“ (lk 176). Ühe „turske selli“ sõbranna haigutas, „nii et tema nägu meenutas jalgapanekuks kokkukrousitud sokki“ (lk 202). Saagem tuttavaks Galja-nimelise postiljoniga, „kes oma rõõsasuse ja valgete udemetega meenutas täditütre siga“ (lk 238). Katerina Ivanovna sõbranna Margarita on „värvitud ja tangilokkidega, nii et tema pea meenutas lõhkirebitud diivani sisemust, kollase vati ja harali vedrude kaost“ (lk 315). Isegi Margarita mustades sukkades jalgu suudab Slavnikova kirjeldada nii, et kujutluspildist kaob igasugune soe meelelisus, kuna sukad „muutsid ta kondised jalad röntgenipildi sarnaseks“ (lk 402). Lõpetuseks selline võrdlus: „Veerake osutus üleni lodevvalgeks nagu hapukoor suhkruga“ (lk 503).

See grotesksete metafooride tulevärk on ühtlasi poeetiline meetod. Siin ei kirjeldata ju ainult füüsilist inetust, vaid groteski ja füüsilisuse sidumine püüab võimendada „Koera mõõtmeteni suurendatud kiili“ – ja kainestava kirjanduse – juhtmotiivi, inimelu ebaloomulikkust, arusaama, mille kohaselt on ebaloomulikkus igati paratamatu, s.t loomulik.

3.

Kuigi „Koera mõõtmeteni suurendatud kiil“ kuulub nende romaanide hulka, kus stiil ütleb sageli rohkemgi kui tegevustik, ei tähenda see, et viimast võiks pidada ebaoluliseks. Lugu on lihtne: kirjeldatakse Sofja Andrejevna ja tema tütre Katerina Ivanovna kooselu. Ema, teenekas ja range pedagoog, haigestub vähki ning samal ajal püüab tütar alustada iseseisvat elu, millega ta paistab olevat omajagu hiljaks jäänud. Nende kahe ümber tiirleb omajagu tegelasi, kellest suur osa on naised, lisaks Katerina Ivanovna isa, alkohoolik ja vagabund Ivan ning paar peaaegu-peigmeest. Ei ole vist õige öelda, et Slavnikovat huvitab ennekõike ema ja tütre suhe. Ema ja tütre düsfunktsionaalne kooselu annab võimaluse uurida ebaloomulikkust, asetada see luubi alla ja kirjeldada seda aegluubis.

Lühidalt võib öelda nii: lähedus ema ja lapse vahel on sama hästi kui võimatu, sest mõlemad kehastavad teineteisele täielikult välist maailma. Ema on lapse esimene ja põhiline välisus ning vastupidi. Elu ebaloomulikkus tekibki mõlema kujutluste-soovide ja välises tegelikkuses toimuva vastuolust. Slavnikova näitab veenvalt, kuidas laps lõhub vanema kujutlusi. Tavaliselt ootab lapsevanem järeltulijalt oma teostumata unistuste täitmist. Slavnikova kirjeldab vastupidist: Sofja Andrejevna kardab, et tütar osutub temast paremaks, mistõttu oleks raske näha tütres võlgnikku. Sofja Andrejevna on kehastunud solvumus: ta on teinud solvumisest oma elustiili, osates „nautida solvumise puhast geomeetriat, nagu mõni naudiks muusikat“ (lk 137). Kui Slavnikova kirjutab, et Sofja Andrejevnat peetakse inimeseks, kes püüab „kogu aeg kohal olla” (lk 401), siis tähendab see kohtuniku kohalolekut istungil, süüaluste pingil lähikondsed. See tähendab absurdset nõudlikkust lähedaste suhtes, rahuldamatust välisega, mis võimendab kujutlusi maailma ebaõigluse käes kannatavast üllast sisemaailmast – meelelaadi, mis peab palki silmas ümbritsevaks ööks, kohtab kergesti ka väljaspool häid raamatuid. Sofja Andrejevna on kirjandusõpetaja: „Juhtus, et talle puutus kätte midagi kaasaegset, kuid seal jäi talle alati silma mõni kõlvatus, mille tõttu tuli raamat kinni lüüa ja kuhugi kaugemale peita nagu isiklik saladus või kuritegu“ (lk 23). Enamgi: „Sündsusetute raamatute põletamist harrastas ta üsna korrapäraselt“ (lk 26). Enam-vähem kindel, et „Koera mõõtmeteni suurendatud kiilist“ saaks Sofja Andrejevna tahtel samuti tuhahunnik. Aga – kas selline puritaanlik hoiak ei tule Eestigi vaimuelust tuttav ette?

Tasub tähele panna, et Tänapäeva „Punase raamatu“ sarjas on 2016. aastal ilmunud veel üks samasugust meelelaadi kirjeldav tänapäeva vene kirjanduse teos. Pavel Sanajevi autobiograafilisest romaanist „Matke mind põrandaliistu alla“ leiab ülimalt groteskse vanaema, kes, alandades oma lähedasi päevast päeva nii vaimselt kui ka füüsiliselt, näeb seejuures ennast olukorra täieliku ohvrina: „Olen eluaeg ennast teistele andnud, lootsin välja teenida! Ise armastan kui hull, kõik põgenesid minu kui katkutõbise eest, sülitasid näkku!“⁶ Slavnikova romaani kontekstis on tähenduslik siiski pigem see, et Sofja Andrejevna eeldabki elult sisemise ja välise lepitamatust, ta otsekui panustaks sellele, et kujutlus ja reaalsus ei hakkaks kuuluma kunagi kokku, et ebaloomulikkus, elu ühtlasi naeruväärne ja traagiline teatraalsus jääks püsima. Elu kui etendus: „nad astusid aeglaselt nagu laval, kus pole tegelikult kuhugi minna, ja rääkisid võõraid sõnu“ (lk 419). Saagu siiski lisatud, et ülendav alge välgatab ka Sofja Andrejevnas: „Nüüd oli ta valmis suudlema isegi inimese käsi – häguse piimaga ülekallatud, ööpotte välja kandvaid käsi, vanu ja noori käsi, maniküürituid ja rasvase leinaraamiga küünte all …“ (lk 462). Tõsi, kainestavale pilgule ei saa jääda märkamata, et too mõškinlik impulss ilmneb füüsilise kestvuse taandudes. Ülendava pilguga vaadates tuleb tunnistada impulsi olemasolu.

Elu teatraalsus on muidugi seotud sotsiaalse taustaga, Nõukogude Liidu kui maailma suurima ebaloomulikkust tootnud sotsiaalse struktuuriga. Seda monstrumit võib nimetada mitmeti, näiteks Marusja Klimova raamatus „Siniveri“ räägitakse „hiigelsuurest hullumajast“,⁷ kuid samuti võib NSV Liitu võrrelda lavaga, mille raudsed eesriided on mõeldud varjama võlumaailma – kuigi need, kes selles poliitteatris osalesid, kogesid otseselt olukorra ebaloomulikkust. Siingi on kasutanud Slavnikova osavalt Gogoli pärandile omast võtet: impeerium kui lava, miljoninäoline mask või fantaasiamäng, mis ulatub iga üksiku osatäitja eraellu. Nõukogude Liidus elavad armastajad on määratud kauneid tundeid etendama, näitama, mistõttu võivad nad ise muutuda topeldatud väljamõeldisteks. Muide, sellegi motiivi juures tahan tunnustada Tänapäeva metoodilist tööd uuema vene kirjanduse eestindamisel. Jevgeni Tšižovi romaanis „Tõlge reaalusest“ on otseselt vaatluse all ühiskondliku kunstlikkuse küsimus: „kogu see Venemaa – on vaid üks suur väljamõeldis“.⁸ Sealjuures väljamõeldis, mis on tegelikkuse drastiliselt ümber korraldanud.

Slavnikovat huvitab siiski ennekõike üksikisik: tema vaatleb, kuidas ebaloomulikkus taastoodab ennast n-ö mikrotasandil. Siin muutuvad sümboolseks peeglid tegelaste trajektooridel. Need tähistavad ebaloomulikkuse kahetisust: peegel ehmatab ja peibutab. Sofja Andrejevna „oli täiesti valmis pidama tumedavõitu libisevat kuju alati avatud kapi peegeluksel teiseks inimeseks – seda meelsamini, mida erksamad olid koledavõitu naisel seljas olevad pooleldi kinninööbitud asjad“ (lk 155) – siin ilmneb tänu peeglile, et labürint ei asu mitte ainult välisuses, vaid ka sisemuses. Peeglist saab romaanis kujutluse ja reaalsuse vastuolu sümbol. Tegelaste ilmumine peeglisse võib nende reaalsustaju ärkvele ehmatada, aga selle ka uinutada.

4.

Sisemise ja välise, vanema ja lapse ebaloomulikul suhtel on „Koera mõõtmeteni suurendatud kiilis“ ka geograafiline mõõde. Olgugi et Slavnikova loodud maailm on üldistusteks liiga nüansirikas, tundub ometi, et kui Sofja Andrejevnat painab lähedus – mis on muidugi pantvangis tema nõudlikkuse käes –, siis Katerina Ivanovna rahutuses mängib oma osa kaugus, vabaduse sünonüüm ja sümbol. Juba tüdrukuna nägi ta „kaugeid ümaraid mägesid, mis muutusid üha sinakamaks, üha kergemaks, nagu oleksid tahtnud taevaga ühte sulada, sõna otseses mõttes taevasse ronida – ning tüdrukul hakkas nii kurb, et ta sulges silmad ja jäi peagi magama ja kurbus jätkus unes“ (lk 264). See tsitaat on oluline, viidates kauguse aktuaalsusele. Kaugust võib pidada „Koera mõõtmeteni suurendatud kiili“ fooniks: „Tundus kummaline, et inimesed ja autod [—] ei kipu sinnapoole, kus kauguses, mäe ja libaavaruse taga helendab tühjus taredega ja terendab midagi väljapääsu taolist“ (lk 323). Kaugus peibutab, sest ületab igapäevasuse, lubab vabanemist ebaloomulikkuse köidikutest, kuid viitab ühtlasi millelegi kujuteldamatule – surmale.

Sestap jääbki kaugus saavutamatuks. Kui Katerina Ivanovna mõistab tüdrukupõlves, et „tema ees on maa lihtne ulatuvus, kus võib lahustuda, minna alatiseks mis tahes avatud suunda“, siis järgneb sellele kohe arusaam, et „ta ei suuda ületada ruumi vastupanu“ (lk 55). Osalt tuleneb see Katerina Ivanovna iseloomust, mis „kartis üle kõige muutusi“ (lk 420), tõsiasjast, et tema olemus oli „läbinisti kohalik“, mistõttu „tähendas temaga millestki kaugest, arusaamise ja igapäevasuse piire, lihtsalt linna geograafilisi piire ületavast rääkimine olematusest, see tähendab surmast rääkimist“ (lk 432). Tundub siiski, et kauguse püüdmatus on tingitud ka tegelikkusest endast, mille trajektoorid võivad juhatada vaid suure väljamõeldise piirideni, mitte kaugemale – seda nii sotsiaalses kui ka psühholoogilises plaanis.

Ometi ei vähenda kauguse saavutamatus selle olulisust. Enamgi, kaugus võib osutuda ühtlasi kõrguseks. Siin sekkuvad kaunis kainestava alatooniga mängu üleva kujutamisviisi arsenali kuuluvad motiivid. Olgugi et „Koera mõõtmeteni suurendatud kiili“ võrdlused võimendavad füüsilist reaalsust, ei puudu loos vertikaalne, maad ja taevast ühendav telg. Enamasti tuuakse kõrgus ja sügavus kokku ilma üleloomulike elementideta, kuid on selge, et Slavnikova ei esita nende seotust juhuslikuna. Motiiv sätitakse paika kohe alguses: „linn võttis ehitusmaterjali taevast, töödeldes seda nagu mingit avatud maardlat“ (lk 22–23). Vilunult seob Slavnikova omavahel ühtaegu kõrgustesse ja sügavustesse tungiva vertikaalsuse ja kainestava vaate: „linna tiik, mis ulatus tehasteni ja osales kogu oma pealispinnaga loojangus, lõhnas sügavuse järele“ (lk 343).

5.

Maa ja taeva seotuses ei pruugi ilmneda midagi üleloomulikku, see juhib vaataja pelgalt „nende hallikassombuse ulatuse vastastikuse mõttetuseni“ (lk 296). Ometi on olemas üks kauguse ilming, mis ei välista üleloomulikkust – kui isegi uskuda, et üleloomulikkus esindab tegelikult ebaloomulikult väikest reaalsustaju, pehmet hullumist. Nimelt raamib Slavnikova romaani elu ja surma põimitus. Teose esimeses lauses vajuvad kirstu hoidvate taburettide jalad „üllatavalt elavana näivasse musta mulda“ (lk 5). Romaani lõpufraasis näeb Katerina Ivanovna jällegi, kuidas „ümarad kaugused“ üha kõrgemale kerkivad, mis tõendab talle, et „taeva ja maa vahel pole ületamatut piiri“ (lk 536).

Kuigi elu ja surma põimitus pole moodsas vene kirjanduses juhuslik motiiv – meenutagem kas või üht Ljudmila Petruševskaja lugu, mis algab lausega „Üks tüdruk tapeti ära, siis aga äratati ellu“⁹ –, võimendub see Slavnikova romaanis tänu oma ambivalentsusele. Nimelt, pärast sadu lehekülgi eksistentsialistlikku sissevaadet nii hingeliselt kui ka füüsiliselt mitte kõige erakordsemate inimeste ellu, sekkub korraga mängu … viirastus, vaim. See tähendab, et surma ja elu ei seo ainult nende omavaheline sügav erinevus. Tõsi, vaimu ilmumisega ei muutu Slavnikova põhitoon, mis jääb lõpuni truuks oma grotesksele ja ebaromantilisele võttestikule, valgusaastate kaugusele ülendava kirjanduse meelelaadist. Seda romaani ei soojenda „tihke, kõigile tuntav valgus – elava inimliku armastuse elav jälg“.¹⁰ Aga elu ja surma piir saab ületatud ja sel viisil otsekui ebaloomulikuks kuulutatud. Võib-olla saab ületatud surma välisus?

Mida ikkagi „Koera mõõtmeteni suurendatud kiiliga“ õieti öelda on tahetud? Kui ebaloomulikkus on möödapääsmatult loomulik, siis mida annab ülepea teha? Võib-olla piisab sellest, kui seada argipäeva välisele ebaloomulikkusele vastu oma pime süda, oma sisemine loom, kes niigi peab ühel hetkel nälga surema, see võõras, kes peitub igaühe „minas“. Seda tuleb teha isegi siis, kui on juba ette teada, et tegelikkuse raamid paigast ei liigu ning iseenda läbivalgustamine pimedust ei kustuta.

1 Vt Jan Kaus, Kainestavast ja ülendavast kirjandusest. Ljudmila Ulitskaja lugemise mõjul. – Looming 2014, nr 5, lk 658–667.

2 Lev Tolstoi, Sõda ja rahu. Tlk E. Suursepp ja V. Linask. Eesti Raamat, 1970, II köide, lk 379.

3 Olgu iroonilisest vaatest ülevusele ära toodud üks Vladimir Kantori kõnekas tsitaat: „Ka Ljovale endale oli omane see kummaline venelaslik tahtmine härduda, unustada kõik korrapealt ja andeks anda, kuid nüüd tuli niisugune seisund peale sagedamini just joobnuna …“ Rmt: Vladimir Kantor, Krokodill. Tlk Jüri Ojamaa. Loomingu Raamatukogu 2009, lk 74.

4 Kainestava ja ülendava impulsi kõige silmapaistvamaks amalgaamiks võib pidada Mihhail Bulgakovi „Meistrit ja Margaritat“.

5 Nikolai Gogol, Surnud hinged. Tlk Henrik Sepamaa. Eesti Raamat, 1977, lk 47.

6 Pavel Sanajev, Matke mind põrandaliistu alla. Tlk Veronika Einberg. Tänapäev, 2016, lk 186.

7 Vt Marusja Klimova, Siniveri. Tlk Ilona Martson. Loomingu Raamatukogu 2014, nr 31–33, lk 75.

8 Jevgeni Tšižov, Tõlge reaalusest. Tlk Ülar Lauk. Tänapäev, 2016, lk 146.

9 Lugu kannab pealkirja „Purskkaevuga maja“. Vt Ljudmila Petruševskaja, Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last. Tlk Toomas Kall. Tänapäev, 2012, lk 72.

10 Vt Marina Stepnova, Lazari naised. Tlk Veronika Einberg. Tänapäev, 2012, lk 254.