Kui avaneb raadio

Lauri Sommer

I Mingit juttu rääkida? Midas siukse vihmase õhtuga õige peaks rääkima? Sul on päris raske päev olnud, ma vaatan. Et selle peale ... et tänasesse mitte kinni jääda ... räägiks yhest mehest, kes ei jäänud. Sa teda vist ei tea, ta elas seal Liinamäel, oli Saare Evari naabrimees, aga oli siis juba surnud, kui Evar sinna majja tuli. Olevat isegi tema majas yksvahe elanud. Jah, temakesest saab rääkida yhe paari sõlmega loo, kui meenutada ja paber ka appi võtta. Aga enne vaata neid paiku. Peata Liinamäel kinni ja vaata, nii palju kui tee pealt paistab. Või kysi Evarilt, kui ta juhtub kodus olema. Siis tule sinna Urvastesse mäe otsa kiriku juurde … tead, me kunagi ei saanud siit pulmarongiga kuidagi yles, kui sillutis veel oli, mäeraip lihtsalt ei lasknud ja libistas tagasi, tuli jala tulla, a nyyd on kõik korras ja asfaldi all … ainult pole enam minna kellegi pulma sinna. Minu sõbratarid noorikud leeriplikad on mehele saanud, need kes said. Nende näod on nyyd kirikurättide all nagu kuivand roosid. Neil juba lapsedki abielus. Aga lapselaste paariminekut ma ära oodata ei jõua, sest yks haigus on sisen. Nii ma siis käin ja istun kirikus vahel. Ega altari juurde ei lähegi, nii kõrgele pole nagu asja. Ärgu papid pahaks pangu, aga minu jaoks on jutlustes igal pool kuidagi liiga palju sõnu. Mina käin seal kuulamas Jumala vaikust ja tuult. Mul on oma pink seal pahemas kyljes. Seal kus on vitraaž ukse kohal, sinised ja punased klaasist ristikheinalehed, kolmnurk kollast ja mujalt selge klaas puha. Ja kui tamm sealt läbi paistab ja kohiseb, kyll on seal ilus vaadata ja olla. Iga aasta olen suviti seal käinud, talvel on kirik kylm, tamm raagus ja mina kodus ja kui enam suviti seal ei käi, no siis ei tule kuhugi enam. Ja kiriku juurest lähme läbi oru kalmuaeda. Näe, siin elupuu all on minu omad ... Vanemad ... Valter ... ja onu naisega. Sellise kirja veel pannud, jah, vanasti ikka pidi selline kiri olema, et surnul hea selle all pikutada ja elav vaatab seda ja mõtleb pisuke pyha aega seal juures. Aga lähme kabeli poole. Mäe otsas ikka, on jah päris kõrge surnuaed … Vaata kui kaugel all on see Uhtjärv. Mul ka surnult hea kaeda, kui mind siia tuuakse. Kui on vahel kõva tuul ja vilu, siis nagu selliseid valgeid lendavaid siuge on mäe alt vaadates nähtud. Öeldakse, et käivad kuskil. Aga kus ... eks ma saan seda varsti teada.

Ja nyyd see lugu, mille algusele sa oled juba päris lähedal. Näe sinna mine. Astu ligi, vaata ise, mis seal on. Mis sa enam passid, no mine kohe hauaplatsile ja lykka see kurekella puhm kõrvale tema nime eest. Siin ta ongi, vana Homeros Siska, kelle hauda nad Kreekamaalt asjata otsinud ja mitmesse paika pakkunud. Oli siuke unistaja mehekene ja elas yksi. Mõni pidas vähe imelikuks ka. Kui ta päevad otsa said, kutsuti mind tema raamatuid yle vaatama ja sortima, et ma olevat nagu haritud inime ja tema noorepõlve armastus. Aega nii palju läinud, mul lapsed kõik saadud ja mees maha maetud, aga ikka lõhverdavad! Mina pole mitut asja korraga saanud. Yhe mehega saad sa peret pidada, teisest jäävad mälestused ja jutuaine. Aga amet on amet. Kui oled raamatukoguhoidja, karjata aga raamatuid. No ma tegin nimekirja ja märkisin ära kallimad köited. Pooled viidi Tartule antikvariaati, yks pandi kirstu kaasa ja tasuks kysisin endale selle raamatukapi tagant leitud tema ilusas kirjas ja roheliste reaalguse tähtedega paberilehe.

II

Kallis inime,
selline lugu oli minuga ja ma kirjutan seda selge mõistuse juures olles.

See juhtus kunagi siis, kui Gagarin kosmoses käis.

Ma olin juba mitu aastat uskunud, et mu elu on läbi saand. Nii tavaline ja harilik kõik, vaesus uksele koputamas, väsimus peal iseendast, see suur armastus ka ära olnud ja luhta läinud. Ja miskit ei ole astunud asemele. Ikka needsamad puud tee ääres … suuremad … no mis siis, mis see mind peaks aitama. Kedagi ei tule nende alt minu jaoks. Jõin natuke ja eriti sygiseti. Siis käisin purjus peaga tiira-taara mäest yles ja alla. Tema akna taha ei läinud. Pole vaja seda valu yles äratada, mis rinda tungis, kui nurmenukk õitses ja tema mu ära salgas. Aga nagu kivi ta ikka oli, see lörtsis armastuse asi. Kartsin, et ta mu laiaks litsub, nagu nii paljud mehed siin on litsunud, kes yksi sassis kodus istuvad ja kui nina välja rahva sekka pistavad, siis on juba peo alguses purujommis siin komberdavad silmad maas ja ei saa selget sõna suust. Või uputavad enda päris sinna Uhtjärve kurikylma keerisesse.

Kas need naised, need kalgid tulevased luukered, kelle pärast seda tehti, olid seda väärt? Et neil olid lihased veidike sujuvamalt luudele kinnitunud mõned aastad, nahkkude kumavam, hääl heledam, samm nõtkem, kõrgistab ja hoiab hinda, saab rikkama või kenama mehe, toimetab ja synnitab, lihased tasapisi lõtvuvad, nahkkude läheb kortsu, ilu antakse tytardele edasi. Mehed pyyavad teha parimat, et neid pälvida. Teevad või ei tee. Muid variante teate ise. Mis siis sellest kõigest. Aga teine mees vajus selle bioloogia vingerpussi pärast sinna keerisesse ja hyydis läbi veepinna vajudes viimsed lootusetud sõnad, mida keegi ei kuulnud. Kas see sugudevaheline mäng ongi kõik, mis inime siin elus kogeda võiks?

Või on kõige taga, mis synnib ja syndimata jääb, ikkagi mingi paratamatu elu helgus ja juhtumise selgus ja inimene kumab oma liigist kaugemale. Mujale, kuhu ta ei teagi.

Ei ole mina neist allakäigu märkidest ja tapumõtetest puutumata jäänud. Nõrgemaks tegid tyki maad. Aga mul vedas, sest mulle tuli abi. Kuna ma ei ole pime nagu mu kuulus laulikust nimekaim ja olen palju rumalam ja lyhema mäluga, siis on mul kodus ka mõned head riiulid raamatuid. Nagu päris sõbrad kohe reas. Sõja ajal ja hiljem ei korjatudki ära neid vanu. Olid lakas suure linatse rõiva sees peidus. Ja mõni on päris haruldane nyyd, nagu see Jaigi Siukuninga-raamat. Selle väljaande oli kadunud Reisneri taat mulle ära nahka pookinud. Oli kyll seisnud vist kakskymmend aastat riiulis muu elu kõrval ja kogunud tolmu. Ja siis tuli meelde, nagu see käib, poisipõlve lugemine, vendadega metsaskäigud ja kõik. Otsisin teda tykk aega ja võtsin ta enda ette lauale. Oli mõnus pikk kevad-suvine õhtu ja sai vaadata, kuidas päike hõõgudes mäe taha vajus. Teel ei tulnud yhtegi vankrit. Olin mõtetega juba Pombi juures. Aknast paistis parajasti, et õuele lendas linavästrike paar ja kohe mängima. Jäin neid vahtima, käed raamatu tumenahksel seljal.

Mul on selline harjumus, et mängin oma pikkade luiste sõrmedega ja vahel joonistan nimetissõrmega midagi liivale või vette. See on lapsest saadik juba. Ma ise ei vaatagi, mis see on, aga tean, et alati yks ja sama kaaristu. Ja ma sikerdasin ta seegi kord. Äkki kuulsin oma pea sees yht heli. Oli nagu natuke need mögafonist tulevad raadiokutsungid, aga ta tuli just pea seest ja see tegi hirmu. Yks hääl, mida kunagi ei olnud kuulnud ja mis oleks nagu just eesti keele ära õppind, hakkas rahulikult mulle juttu rääkima, nagu jätkates kunagi unes pooleli jäänud vestlust. Tookord ma ei saanud aru, mis lahti on. Arvasin, et nii see vanapoisi katus siis ära sõidabki. Pärast mõtlesin, et võib-olla kaanele joonistatud märk pani selle raamatu nagu käima. Muutis raadiovastuvõtjaks või millekski taoliseks. Ja märk ei olnud vee ja liiva peal või kusagil õhus sellepärast töötanud, et seal ei olnud all unistust. Jaigil oli, see toimis võimendina ja mina kuulsin, mis ma kuulsin.

Hakkasingi öösiti vastu võtma neid saateid. Ah et mis raadio see oli. Nimetasid nad ennast „Raadio Magellaniks”, aga rohkem ei öelnud, et kust see tuleb või kes teevad. Nagu ei olnud inimesed. Ja nende saadetul polnud mingit seisukohta või platvormi. See oli selle kandi minevik, olevik ja inimtyybid, ning ka mina ise kes öö öö järel teadvuskiirena ymbruskonda või endasse sirutus. Ja korra anti mõista, et kusagil meie maal pidi olema veel keegi, kes seda kuulis. Seda naist või meest ma kunagi tundma ei saanud, tema elu pidi olema valla kuhugi mujale, aga meid yhendas vastuvõtt. Ja raadio ei ole selle asja või nähtuse kohta tegelikult yldse õige sõna. Vahel tulid nende saated mõttetuumadena, mis mu peas justkui laiali läksid, vahel värinatena, lõhnade kaskaadidena, siis pika sooja heaoluna, milles meel vaikis, vahel panid mind millegi kallal nokitsema ja hommikul vaatasin veidike imestunult pilti, mille mu harjumatu ja koolis joonistamises kolme miinuse saanud käsi oli kandnud suurele vatmanpaberile või midagi muud sellist, mida ma muidu teha ei osand. Iga saade oli ise nägu. Vahel ka ainult hääl, aga kui tahtsin, võisin kohemaid hääle manu kujutleda rääkija, näha iga pisiasja tema välimuses, siis ta ymbruses ja laiendada seda. Liiga suure apluse puhul läks ruum kyll kerra ja hajus, aga ma õppisin tundma piiri. Vahel sain saateid sedaviisi natuke juhtida ja vahel juhtisid saated mind. Tegin valgematel ja pimedamatel öödel käike kodust välja, komberdasin metsas ja leidsin ysna lähedalt asju, mida enne ei olnud märganud. Vumba Volli põllust leidsin mingid vanad helmed, Ora Piitre tagavariku alla oli kolinud rebasepesakond, käisin seal kutsikate mängu hiilimas. Vahel läksin pikalt teid mööda ja oleks nagu astunud kunagiste rändajate jälgedes ja tabanud nende mõtteid. Kõndisin suveöiti kuulatades ikka ööbikust ööbikuni ja räägust rääguni. Kypsed viljapead kuuvalgel olid mu lemmikud, palju sai põlluservades istutud. Seisatasin mööda kylatänavat jätkuva sireliheki varjus, kuni yks koer lõhna yles võttis, temalt teine, kolmas ja see pinipargi larm mu edasi ajas. Jagasin metsakyyni heintel aset muiste hulkunud noorikuga ja õrnuse kosk vallandus yle kuival oldud aastate. Keerasin teelt ära pika järve kaldale ja lõdisesin uduaurus, kuni mulle hakkas sooja andma vana kalamehe kasukas. Kuulasin kerge vihma all, kuidas vesiveski ratas aina käib ja käib. Istusin vanadel kõrtsiasemetel, naersin tasakesi pimedas endiste jutte pika laua taga, olin purjus sadade aastate vanustest peatäitest, mõnel soemal ööl magasingi seal nendega koos ja tulin hommikul kodu ja töö poole tagasi. Vahel istusin lihtsalt öö otsa mäe otsas ja vahtisin, kuidas vastu hommikut suitsud tõusma hakkavad siit ja sealt, nagu helehallid niidid õhetava taeva taustal. Jalgadele langes kaste.

Nii et ta oli väga tore, see raadio. Andis jõudu käia ja loota, tegi hinge rõõmsaks ja kergeks. Aga hea asjaga harjub ju inime kähku ära ja läheb sellest vahel ylbeks ka. Nii minagi. Ykskord rääkisin asjast Smolina Ivvole ja tema naisele Liinele. No pidin ma seda just raadioamatöör Ivvole rääkima! Nende näod venisid servadest, nagu nukuteatri nukkudel. Nad muidugi võtsid sest jutust naljapärast kinni, et „tuleval nädalal tuleb meil kak raz pulma aastapäev, noh majasõber, no miks ei võiks meil köögis ka olla selline raadio, millest sa siin kiitlemas käid, enda omast ma olen juba tydind.” Sooja peaga olin muidugi mees lubama, et tyhiasi mul teile selline raadio teha. Ööl enne aastapäeva ma siis närisin kyysi, et vaat kuhu viib see rumal lobisemine. Ja olin ikka loll edasi. Läksin neile sinna enne teisi kohale ja kysisin Ivvo lemmikraamatut. Ta tõi selle ja pani ymmarguse laua keskele lambi alla. Oli mingi kriminull vist, autorit ei mäleta. Istusime seal ja vaatasime kaanel olevat kybaraga siluetti. Nemad hakkasid juba nihelema ja itsitama. „Noh Homeros, kas läheme eetrisse või ei?” nõudis Ivvo. Ma siis tegin raamatu peale oma märgi nende nähes. Ja egas midagi ei juhtunudki. Naerualuseks jäin alul ja pärast purju, nagu me kõik. Hea, et nad mind veel hulluks pidama ei hakanud. Või kesse teab. Alles pärast sain aru, et Ivvol peab ju olema oma märk ja oma materjal või toiteelement, millega tema raadio avaneks. Ja minu märk lakkas sellest korrast saadik töötamast. Olin midagi peenmehhaanilist endas katki teinud. Muidugi tuli kurbus ja tuli ka tagasi-igatsus, mille ajel kirjutasin osad neist saadetest yles. Rajooni leht võttis yhe jutusaba avaldadagi ja kultuurimaja juhataja ytles pastoraadi kohvilauas, et päris tubli, peaaegu sama hea, kui meie postimehe, poeet Kontrolli luuletused. Ainult natuke rõõmsamad peaksid olema, et ikka rahvale peale läheks. No sa kirjuta ikka edasi. Mina kyll peale minna ei tahtnud, aga selle avaldamise asjaga läksin ikkagi alt. Mingi rahutus ajas seda tegema. Aga nagu ma oma sõnu lehepaberil nägin, tundus see kohe tolle nähtud maailma reetmisena. Ilu oli ju seal hetkes, mis ma temast enam herbaariumit teen. Aga ega mul kurb ei ole. „Siukuningat” saab ikka lugeda ja metsad on valla. Mul on rahu, sest ma olen näinud. Ja on yks Magellani raadio vanasõna:
 
Ära tiri oma sydant maailma ette,
siis elad rahulikumalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming