Kriitikakildude kaleidoskoop

Kirjanduskriitikas võiks rohkem katsetada uusi žanre, tehnikaid, ilmumispaiku jms.

PILLE-RIIN LARM

Jaak Soans. Vari. Pronks, 1977.

Jaak Soans. Vari. Pronks, 1977.

Eesti Kunstimuuseum.

Siia pidanuks tulema ülevaade 2015. aasta kirjanduskriitikast, aga ma ei saanud sellega hakkama. Miks? Ennekõike sellepärast, et kirjanduses võib vahel olla raske eristada perioodi. Ka praegune „kriitikast mõtlemise ajajärk“1 on ühe aasta piire ületav nähtus. See läks käima juba 2013. aastal „Kriitilise olukorra“ vestlussarjaga, sai mullu hea hoo sisse ning kahtlemata jätkub. Ja mitte ainult kirjanduses: „OP“ valib oma saate mõjukaimat kriitikut, parasjagu käib muusikakirjutiste võistlus jm.

Teiseks olen ise kriitikaasjades liiga sügavalt sees, selleks et hinnata toimuvat erapooletult. Olen küll läbi lugenud peaaegu kogu ilmunu, aga mul puudub sellega distants.

Hakatuseks ilmus eelmisel aastal ajakirjas Keel ja Kirjandus kaks kriitika­artiklit. Samasse aega jääb Sirbi kriitika erinumber ja üleskutse asutada kirjanduskriitikaauhind, suvekool ja veel üks erinumber, auhinna väljaandmine ja veel üks erinumber, samuti „Värske õhtu“ sari. Toimus paljugi, millest siin pikalt ei räägi. Keele ja Kirjanduse artiklid, iseäranis Janika Kronbergi „Parnass ja agoraa. Hajamärkmeid eesti kirjanduskriitikast 2013–2014“2 võinuks pretendeerida üldistusele, kui kriitika olukord ei muutuks nii kiiresti. Nii et need kirjutised on jäädvustanud vaid hetke. Ühe tagasihoidlikuma artikli kirjutasin ka ise.3 Püüan nüüdki hetke jäädvustada, aga ühe spetsiifilise läätse kaudu. Ants Orase läätse kaudu muidugi.

Õigupoolest võiks mulluse kriitika Orase liistule tõmmata, aga järele mõeldes – see ei ole hea mõte. Kriitika on pigem ikka klaasikillumäng, mitte saabas, olgugi sel tarbefunktsioon ja olgugi arvustatavad teosed ise vahel sellised, et nendega kõlbaks ainult saapaid tallutada. Teistpidi pürgib kriitika vahel klaaspärlimänguks, ehkki Orase lääts pigem hoiatab selle eest.

Orase lääts on mõistagi kriitikakaleidoskoobi vaateava. Erinevalt muudest optilistest klaasidest on see n-ö nullklaas, mis ei teravda, suurenda ega moonuta pilti – see on Orase puhul oluline. Olgu järgnevalt selles kaleidoskoobis nähtust sõnadesse pandud paar värvilist pilti. Nii, nagu on hajusad vaadeldava ajapiirid, on hajusad ka žanripiirid. Ma ei räägi ainult arvustustest, vaid olen kaasanud ka mitmesuguseid segažanris tekste. Esmalt aga veidi statistikat.

Eesti kirjandus arvude keeles

Kui palju ilmus üldse teoseid, mida arvustada? Rahvusraamatukogu kodulehel on selline link nagu „Eesti trükitoodangu statistika“.4 Sealt selgub, et raamatuid ja brošüüre ilmus Eestis 2015. aastal kokku 3976 nimetust, nende hulgas 1196 nimetust lastele mõeldud ja täiskasvanute ilukirjandust. Ümardame: ligi 4000 trükitootest ligi 1200 on ilukirjandusteosed, ligi 2800 miski muu. Need 1200 omakorda jagunevad lastele mõeldud ja täiskasvanute ilukirjanduse vahel, eesti ja tõlkekirjanduse vahel. Kuidas, ei ole veel selge, aga oletan, et suurusjärk sarnaneb 2014. aasta omaga, mil täiskasvanutele mõeldud algupärast eestikeelset ilukirjandust ilmus 372 nimetust,5 kuigi, kes teab, raamatute ja brošüüride nimetusi oli siis rohkem (4450). Praeguse teadmise põhjal teen optimistliku oletuse: 2015. aasta 4000 trükitoote hulgas on maksimaalselt 400 algupärast täiskasvanutele mõeldud ilukirjandusteost.

Kirjanduskriitika puhul arvutasin kokku kultuuriväljaannetes ilmunud arvustused. Lisasin nendele ka arvustused, mis on kuidagigi kirjandusteemaga seotud, nt kirjandusteaduslike kogumike arvustused jms (selles rühmas väike, aga vereringe seisukohalt oluline osa). Samuti, nagu öeldud, mitmesugused segažanrides või arvustuselaadsed tekstid. Värske Rõhu „Raamatututvustused“ ja Keele ja Kirjanduse „Lühidalt“, mis tegelikult sisaldavad mitme teose miniretsensiooni, arvestasin iga kord ühe tekstina.

Tulemus on (tinglikult) järgmine: Sirp – eesti algupäraste ilukirjandusteoste arvustusi 72, koos tõlkeilukirjanduse arvustustega 102, üldse kokku raamatuarvustusi 170; Müürileht – algupärandite arvustusi 8, kokku 13; Värske Rõhk – algupärandite arvustusi 28 (sh retroarvustused); Keel ja Kirjandus – 18, kokku 43; Vikerkaar – 42, kokku 44; Looming – 48, kokku 50. Kokku ilmus neis väljaannetes 216 ilukirjandusliku algupärandi arvustust (mööndustega).

Keele ja Kirjanduse artiklite ilmumise aegu 2015. aasta alguses oli alles tegevust alustanud ERRi kultuuriportaal. Kirjutasin toona, et portaalil, mis esialgu vahendab pressiteateid, on potentsiaali enamaks. Oligi! 2015. aastal ilmus ka seal 81 raamatuarvustust, millest silma järgi pool on küll kultuuriväljaannetest „laenatud“, aga omamaterjali hulk on seejuures järjekindlalt kasvanud.

Mõistagi tuleks samasugust statistikat teha muudegi väljaannete kohta. Praegu jäid need unarusse puhtalt ajapuuduse tõttu, aga kavatsen neis, eriti päevalehtedes ilmuvat kindlasti edaspidi analüüsida. Pealegi tuli äsja teade, et „Postimehe paberleht puhkeb õitsele“.6 Kirjanduspeenrale külvatakse õiekesi loodetavasti ikka peoga! See ei ole halvasti mõeldud, sest on ka väljaandeid, kus seda tuleks ämbriga teha.

Kui liita kultuuriväljaannete 216 algupärandi-arvustusele ERRi kultuuriportaalis, päevalehtedes, blogides ja mujal ilmunud arvustused, võib tulemuseks olla umbes 300 arvustust 400 algupärandi kohta. Väga hea, ainult et suures osas neist on käsitletud samu teoseid. Nagu on veelahe selle vahel, mida ostetakse ja mida laenutatakse, on lahe ka selle vahel, mida loetakse ja mida arvustatakse.

Kus arvustatakse? Olgu siinkohal kirjeldatud paari kaleidoskoobipilti. Kõige huvitavam oli mul eelmisel aastal jälgida Müürilehte, Postimeest ja ERRi kultuuriportaali. Mitte sellepärast, et seal ilmunuks parimad arvustused, vaid kuna need olid pidevas muutumises.

Tuttav ja turvaline Müürileht

Müürilehes vahetus kirjanduskülgede toimetaja. Märtsis kirjutas Maarja Pärtna toimetajaveerus midagi, mida võib pidada programmiks: „Tagasi vaadates näib Müürilehe motiveerivaks jõuks olevat eelkõige vajadus avardada kultuuridiskussiooni olukorras, kus laiema leviku ja kindlama rahastusega väljaanded pole osanud olulistele kultuurinähtustele tähelepanu pöörata või suutnud noorte arvamusi nende erialasid või ka ühiskonda laiemalt puudutavatesse teemadesse kaasata.“7

Kui Pärtna oli seda öelnud, pani ta ameti maha. Aprillikuust alustas kirjanduskülgede toimetamist Maia Tammjärv, kes kohe samuti toimetajaveerus sõna võttis, aga tema kreedo on hoopis teistsugune: „Aga Müürilehe kirjandusküljed on ikka ju väärikad olnud! Mingit revolutsiooni ma tegema ei tulnud.“8 Tammjärvele tegid muret ta enda võimalik et kesised oskused ja tõenäoline korruptsioon. Toimetaja tunnistas nimelt, et kavatseb ära kasutada oma tutvusi „Prima vista“ festivali ja ;paranoia kirjastuse seltskonnaga.

Riho Kuld. Akvalangistid. Plastmass, 1965.

Riho Kuld. Akvalangistid. Plastmass, 1965.

Eesti Kunstimuuseum.

Tuleb nõustuda Kronbergiga, kes heitis varasemate aastakäikude Müürilehele ette seda, et tolle kirjanduskajastus ei erine peavoolust. See oli samamoodi ka 2015. aastal. Tammjärv tõi siiski tänu oma korruptiivsetele suhetele kirjanduskülgedele värsket õhku, näiteks oli uudseid rubriike nagu „;paranoia veerg“ ja arvustuste lähenemisviisis eksperimentaalsust. Sageli on lähenetud teemale eituse kaudu: kiwa mittearvustus, Joosep Susi ja Agnes Neieri luuleülevaade „Mis ei ole luule“. Susil on üldse kirjanduskülgedel suuri teeneid. Ilmuma on hakanud ka mahukaid intervjuusid komplektis intervjueeritava teose arvustusega.

Kaheksa algupärandeid vaatleva teksti põhjal näib, et Müürilehe lemmikautor on Kaur Riismaa. Muuseas, see sümpaatia püsib ka Värskes Rõhus. See ei ole üllatav, sest kellele ei meeldiks Kaur Riismaa? Näib siiski, et noort lugejat kõnetab ta iseäranis. Riismaa „Pühamäe“ tuvastasingi raamatupoes hiljuti just noortekirjanduse riiulil. Selle aasta alguses on Müürileht palju tähelepanu pööranud Mudlumile ja Jim Ashilevile. Nende teoseid noorteriiulil ei olnud.

Kogu Müürilehes toimus see uuendus, et tulid teemanumbrid. Kirjandusküljed vahel haakuvad nendega, vahel mitte. Mille järgi valitakse arvustused, ongi üldiselt arusaamatu, vist meeldimise järgi, aga igal juhul oli kirjanduskülgi huvitav lugeda.

Postimehe eneseotsingud

Postimees läbis paberlehe õitselepuhkemise eel raske eneseotsingu tee. Ma ei räägi pikemalt sellest, kuidas nädalalõpulisa Arter vahepeal kaheks löödi, siis taas kokku tagasi pandi jne. Katsetati ka uute rubriikidega, näiteks hakkas AKs ilmuma Rein Veidemanni „Holograafi“ sari, kus vaadeldakse üheskoos kirjanikku ja tema loomingut. Tähelepanu on pälvinud hulk vanameistreid: Mati Sirkel, Toomas Vint, Mari Saat, tänavu Mats Traat. Viljakate arvustajatena on silma jäänud Jüri Pino, Tiit Kändler, ka kultuurikülgede toimetajad ise.

Raske öelda, kas Postimehe kultuuriportaali käimalükkamise põhjustas eluterve konkurents ERRi kultuuriportaaliga või Postimehe tormiline areng veebis. Kui lüüa veebis pealeht lahti, on mulje ausalt öeldes päris metsik ja kultiveerimata. Anonüümse kommentaariumi asendamine nimelisega oli nii ERRis kui Postimehes teretulnud samm pildi puhastamise teel, aga kriitilise pilguga võiks viimane vaadata ka seda, kas kodulehe materjalivalik paberväljaandele piinlikkust ei valmista.

See kehtib ka kultuurikülgede ja -portaali puhul. Olen vahel mõelnud, mis on see käivitav jõud, mille järgi Postimehe toimetajad materjali valivad. Üldjoontes näib kehtivat toimetaja Rein Veidemanni omaaegses kirjutises „Kriitika kui suhtekorraldus“ sõnastatu: „… toimetuste vaatenurgast omabki arvustus õigustust üksnes siis, kui see kannab „uudislikkust“, s.t kui arvustataval teosel on potentsiaali pälvida preemiaid, tekitada poleemikat või mis veelgi parem, mõjuda väljakutsena avalikkusele“.9 Selline lugu nagu „6 eesti meest, 6 eesti romaani“ on siiski lihtsalt väljakutsuvalt šovinistlik.10

Valdavalt ei dubleeri paber ja kultuuriportaal üksteist. Loodetavasti ei hakkagi dubleerima, sest näiteks portaalis levinud komme avaldada raamatumüügi edetabeleid oleks paberlehes kohatuvõitu. 18. aprillil sai portaali lugeja teada, et raamatuostjate hulgas on populaarne teos „Võluv soolestik“, toodi ära ka esimese peatüki kokkuvõte ja illustratsioon. Päev hiljem anti teada, et Apollo poodides on „Võluv soolestik“ seitsmendal kohal. Aeg-ajalt tehakse otseülekandeid (see on hea), pakutakse glamuursemate kirjandussündmuste fotogaleriisid, raamatukatkendeid jm.

Sügisel sündis selline huvitav nähtus nagu „Välkarvustuse“ rubriik. Esimese välkarvustuse tegi Rein Veidemann Adolf Šapiro Linnateatris lavastatud Madis Kõivu näidendile „Tagasitulek isa juurde“.11 Välkarvustamine käib nii, et tuleb võtta vahetult pärast teosest osasaamist endlikepp (ingl selfie-stick) ja rääkida kepi otsas olevasse kaamerasse. Video võib väriseda küll, aga see laaditakse veebi, selle all võib olla märge „Pikka arvustust loe esmaspäevasest Postimehest!“. Kirjanduse puhul tuvastasin kaks välkarvustust Mart Juurelt: Astrid Lindgreni teose „Sõjapäevikud 1939–1945“ ja „naljamehe“ John Cleese’i teose „Igatahes …“ kohta. Juur on ka kirjalikult „kiirarvustanud“ Valdur Mikita „Lindvistikat“.12

Küsisin hiljuti Postimehe kultuuritoimetuse juhatajalt Heili Sibritsalt, miks on välkarvustus viimasel ajal soiku jäänud. Ei ole aega, vastas tema.

Kiire on muidugi. Päevalehtedel eriti, neil on oluline olla esimene. Tundub, et pigem just sellest soovist on sündinud ka „välkarvustus“, mitte niivõrd mängulustist. Selle nimel, et teost esimesena arvustada, hangitakse vahel ilmselgelt juba enne teose ilmumist selle käsikiri ja kasutatakse muid nõkse. Kui Sirp mõne teose arvustamisega hilineb, tunnen minagi survet see hüljata ja edasi minna. See võib ka olla põhjus, miks mõni teos arvustust ei pälvi: teos ise on hea, aga toimetaja lasi teema hapuks. Sellist olukorda püüavad omakorda toimetaja survestamisega ennetada autor, tema sõbrad, kirjastaja, festivali projektijuht ja uue nähtusena turundaja.

Tundub siiski, et välkarvustus kirjandusteosele eriti ei sobi. Mõnda raamatut loetakse ju mitu kuud ning hea arvustus eeldab süvenemist ja mõtisklemist teose üle. Ometi on Postimehe algatus teretulnud, kuivõrd kutsub meediumi mõtestama. Võib-olla ei teeks paha, kui kirjandusarvustuses katsetataks rohkem uusi žanre, tehnikaid, ilmumispaiku jne. Näiteks on välja käidud „ühe minuti arvustuse“ või „liftiarvustuse“ idee, raadiosaates „Vasar“ seda algul katsetati ka. Oma nägu ja hääl võiks olla rohkematel arvustajatel kui Mart Juurel, Peeter Helmel ja Mihkel Kunnusel.

ERRi kultuuriportaali hea algus

Siinkohal vaatan lootusrikkalt Eesti Rahvusringhäälingu poole. Kriitikud võiksid esineda muudeski tele- ja raadiosaadetes kui „OPis“. Raamatuarvustused ei pea ilmuma ainult veergudena paberil, parimal juhul kõrval raamatu kaanepilt või kirjaniku portree.

ERRi kultuuriportaali puhul on õnnestunud hästi see, mille portaali eestvedaja Valner Valme on sõnastanud nii: üritatakse olla kultuurimeedia ristmik. Tõepoolest, lisaks asjalikule infovoole on seal vähemalt kirjanduse puhul lõike ERRi (kultuuri)saadetest, intervjuusid, ilmuvate teoste katkendeid, kultuuriväljaannete lugusid jne. Kasu on koostööst kindlasti mõlemapoolne. Laenatakse ka ühest teisest portaalist (nihilist.fm). Portaali külastab Valme sõnul nädalas keskmiselt 25 000 lugejat, talviti isegi 30 000 – kultuuriväljaannete külastatavuse kõrval kolossaalne arv. Teemavalik on hea ja kompenseerib kahanevat kirjanduskajastuste välja. (Kui Postimehe paberleht õitsengu käigus kirjanduse kajastamist suurendab, võtan viimased sõnad tagasi.)

ERRi kultuuriportaali järjekindlaimad kaastöölised on Margus Haav, Toomas Raudam, Mudlum, Jüri Pino, Peeter Helme, Jürgen Rooste ja Peeter Sauter. ERRil tasuks aga kindlasti mõelda honorarifondi suurendamisele, et oma­materjali oleks rohkem, püsiautorite ring laiem ja nende leival vorst peal.

Kirjanduskriitika valdkonda võib liigitada ka möödunud aasta lõpus Vikerraadios jooksnud „Luuleatlase“ sarja. See esindab ehedat ristmeediat: iga raadiosaatega kaasnes šõu saate kodulehel, kus teost hinnati ikoonide abil („modernism“, „peksab segast“ jms). Viimaks valmis (:)kivisildniku 2015. aasta luuleedetabel. Esikümnest pool on seal ta oma kirjastuse tooted, esikohal Jürgen Rooste „Vana hiire laulud“ ja „Ideaalne abikaasa“.13

Hästi on käima läinud ka teine uustulnuk, noorte kultuuriblogi „Kaktus“, seevastu kui raamatublogid pigem hääbuvad. „Kaktust“, portaale ja ristmeediat Kronberg oma ülevaates pole käsitlenud, aga järgmises peaks üritama. Ja siis on veel veealune Facebooki-hoovus, mis vajab eraldi uurimist.

Kokkupõrge hellusega

Tulles tagasi Ants Orase läätse juurde, olgu veel kord meelde tuletatud SA Kultuurilehe väljaannete kriitikatoimetajate asutatud Ants Orase nimelise kirjanduskriitikaauhinna kandidaadid: Hasso Krull, Alvar Loog, Aare Pilv, Johanna Ross, Märt Väljataga.14 Ehkki žürii ei valinud nende tekste välja selle põhjal, kuivõrd need kannavad oraslikke väärtusi, vastavad need kõik näiteks sellele printsiibile, mille järgi arvustus olgu vahemeheks teose ja lugeja vahel, seletades ja avades tema silmad. Esile tõstetud arvustused on isikupärased, süvenenud, asjatundlikud ja asetavad teose konteksti. Johanna Rossi võiduarvustuse „Poeet suure P-ga, Lumehelbeke suure L-iga“ puhul hinnati ennekõike akadeemilise ja populaarse tasakaalu.

Oras on aga öelnud ka sellist asja: „Iga kirjanduskriitik teab, kuivõrd raske on tüürida läbi kirjanduslike arvamuste rahutu mere. Ta peab olema valmis iga hetk põrkama vastu kirjanikkonna helluse või üldise maitse karisid. Iga kiitev, iga laitev sõna võib tema vastu esile kutsuda nördind poleemikaid.“15 See meenus mulle mitme mulluse debati puhul. Peetud said need ennekõike ERRi kultuuriportaalis, mis osutab veel ühele portaali olulisele rollile: see on ka kiiret reageerimist võimaldav arvamusplats, erinevalt aga kildkondlikust Facebookist avatud arvamusplats. Tõeline agoraa!

Kronbergi aprillikuine „Parnass ja agoraa“ oligi esimene lugu, mis põhjustas tulisema mõttevahetuse. Sellele järgnes Rooste ärritunud reaktsioon: „Jürgen Rooste: kirjanduskriitika allakäik“.16 Siin võetakse sõna parnassi ja agoraa eristamise vastu, samuti selgub, et eesti kirjanduskriitika on väga viletsas seisus. Vaja oleks messiat, staarkriitikut. Mihkel Kunnuselt küsitakse, miks too ei arvusta suurmeistreid nagu Andrus Kivirähk. Kunnus vastas artikliga Sirbis.17

Pole midagi öelda, Rooste on meie kriitikatrikster. Juba mais tekitas ERRi kultuuriportaalis elevust tema kirjutis, kus ta küsib, „mis möks on „väljapeetud klassika““.18 See on vastus Alvar Loogi luuleaasta ülevaatele.19 Suvel ilmus kultuuriportaalis Rooste „Kaks underikujulist pettumust“.20 Marie Underi „Sonettide“ uusversiooni kohta leiab ta: „… siin on viiskümmend tänase Eesti luuletajat, kes ei üritagi latini küündida, vaid kraabivad end lati, täpsemini mulla või sopa alt läbi.“ Underi-Adsoni päeviku kohta: „Aga lugemine ise ikka karm kraad igavam kui Underi kirglikud kirjad Tuglasele: ei ole siin kirjaridade asetamist oma paljastele rindadele, no ei ole. Miks ma peaksin lugema luuletajate päevikuid, mis ei sisalda tisse, tõesti, miks ma peaks?“ Järgnenud kommentaaritulva soovitan soojalt lugeda, see on tükk kultuurilugu.

Poleemika näitel tuleb ilmsiks ka kultuuriportaali miinus: toimetajatel ei ole mahti kontrollida väidete paikapidavust, samuti võiks mõne kaastöö lühemaks, fookusesse toimetada. Vahel tasuks tekstil enne avaldamist settida lasta.

Ka Kaur Kenderi „Untitled 12“ poleemikast on suurem osa peetud ERRi kultuuriportaalis, aga et see protsess alles jätkub, jäägu kokkuvõte edaspidiseks.

Mujal ilmunust võib esile tuua ühe mõttevahetuse Vikerkaares. Põhjust andis Kaarina Reinu arvustus Petrou Kavafise teose „Kogutud luuletused“ kohta, mille on tõlkinud Carolina Pihelgas.21 Järgmises numbris ilmus rubriik „Foorum“, kus esitasid vastulause Hasso Krull ja Carolina Pihelgas, kellele omakorda vastas Kaarina Rein.22

Huvitav mõttevahetus käis Jelena Skulskaja „Marmorluige“ ümber. Kellele Skulskaja ei halasta? Juri Lotmanile, oma emale, iseendale?23 Lugejale? „Jelena Skulskaja „Marmorluik“ on üks neid tekste, mis kompavad kirjanduse piire ja ärgitavad arutlema lugeja psüühika säästmise üle.“24 Selle peale meenus veel üks Orase tsitaat: „Arvustajaks saab end ainult piirat määral kasvatada. Kõige esimeseks, vältimatuks eelduseks on arvustajatemperament, s.o. kõigepealt tung ja võime süveneda kirjanduslikku teosesse, seda võimalikult jäägitult, kõige selles leiduva lihtsa ja komplitseerituga, emotsionaalse ja intellektuaalsega vastu võtta, ning teiseks endale oma elamustest aru anda.“25

Uued tendentsid

Niisiis: kriitikavälja mõjutab agar portaalistumine. Päevalehtedel on kiire-kiire, veel kiirem kui enne. Väljaannetelt püütakse tellida õigesti ajastatud intervjuud või arvustust.

Aga veel: eesti kriitikasse tuleb Ameerika. Toon hoiatava näite kunstikriitikast. Greta Koppeli arvustusele näituse „Kunst valitseb“ kohta26 järgnes mäletatavasti näitusel eksponeeritud teoste omaniku ja tema advokaadi reaktsioon. Sama võib juhtuda siis, kui parafraseerida kellegi artiklit viisil, mis parafraseeritavale ei meeldi. Ma ei too meelega ära neid paragrahve, mille abil kriitikule vastu astuti, aga olemas need on ja hõlpsasti kohaldatavad ka kirjanduse puhul. Arvustus võib ju teatavasti kahandada arvustatava teose väärtust ning kahjustada teose autori mainet.

Tulen nüüd tagasi kriitika formaadi avardamise vajaduse juurde. Olen vahel mõelnud Andrei Ivanovi lause üle, et kirjandus ei jõua enam elule järele.27 Kas kriitika jõuab? Käsitletavate teemade poolest võib-olla mitte, aga vormiliselt? Kriitika on ju ometi vitaalne ja mänguline nähtus. Killumänguline! Lisagem hoogu, mingem kirjandusest mööda, elule järele. Kelle huvides? Ikka eesti kirjanduse. Küll ta ükskord sappa võtab.

Artikli aluseks on ettekanne Eesti Kirjan­duse Seltsi 2015. aasta ülevaadete aastakoosolekul 19. IV 2016.

1 Jaak Tomberg, Pilv läbi Steineri. – Sirp 17. VII 2015.

2 Janika Kronberg, Parnass ja agoraa. Hajamärkmeid eesti kirjanduskriitikast 2013–2014. – Keel ja Kirjandus 2015, nr 4, lk 248–261.

3 Pille-Riin Larm, Toimetaja pilguga kirjanduskriitikast, mitte kultuuriatavistlikult  – Keel ja Kirjandus 2015, nr 2, lk 118–120.

4 http://www.nlib.ee/trukitoodangu-statistika/

5 http://www.nlib.ee/public/documents/Made/2013/8._Alguparane_eestikeelne_ilukirjandus_2014._aastal._Nimetuste_arv.pdf

6 Hendrik Alla, Postimehe paberleht puhkeb õitsele. – Postimees 25. IV 2016.

7 Maarja Pärtna, Kiri toimetajalt. – Müürileht, nr 42, märts 2015.

8 Maia Tammjärv, Kiri toimetajalt. – Müürileht, nr 43, märts 2015.

9 Rein Veidemann, Kriitika kui suhtekorraldus. Konverentsi „Kriitika diskursus: minevik ja tänapäev“ teesid. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2008, lk 31.

10 Autorite kollektiiv Rein Raua, Armin Kõomäe, Mart Sandri, Kaur Riismaa, Margus Karu ja Olavi Ruitlase raamatust Postimehes 5. IX 2015.

11 http://kultuur.postimees.ee/3333739/postimehe-valkarvustus-ulfsak-teeb-linnateatris-voimsa-rolli

12 http://kultuur.postimees.ee/3348331/valkarvustus-mart-juur-arvustab-astrid-lindgreni-paevikuid

http://kultuur.postimees.ee/3377915/valkarvustus-mis-vahe-on-eesti-ja-briti-huumoril

http://kultuur.postimees.ee/3426405/mart-juur-aasta-kodanik-on-valdur-mikita

13 http://vikerraadio.err.ee/v/luuleatlas/saated/afaa1c04-0a98-4b71-8757-f1d8eb029f2a/luuleatlas-6-saade

14 Vt lähemalt: Kirjanduskriitika auhinna esimesed kandidaadid. – Sirp 20. XI 2015.

15 Ants Oras, Arvustajaist ja arvustusest. – Luulekool I. Apoloogia. Koostanud Hando Runnel ja Jaak Rähesoo. Ilmamaa, 2003, lk 237.

16 http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/arvustused/22a10a76-fd5a-4767-8b8a-b3ff1c3248dd/jurgen-rooste-kirjanduskriitika-allakaik

17 Mihkel Kunnus, Miks ma ei kirjuta Andrus Kivirähast? – Sirp 17. VII 2015.

18 http://kultuur.err.ee/v/arvamus/78bf927d-fc3a-4411-ad17-fef8ca2a0dd0

19 Alvar Loog, Eesti luuleaasta 2014. 62 lühiarvustust. – Looming 2015, nr 3, lk 393–414.

20 http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/arvustused/3c2f9c35-a9e6-43cd-8617-3ee66a23da36

21 Kaarina Rein, Teekond Ithaka poole. – Vikerkaar 2015, nr 3, lk 110–112.

22 Hasso Krull, Carolina Pihelgas, Lugeja sünd. – Vikerkaar 2015, nr 4-5, lk 184–189; Kaarina Rein, Tõlkija puutumatus. – Samas, lk 190–192.

23 Eri vaatepunkte: Fagira D. Morti, Ei ole kerge kirjanikuks kasvada. – Eesti Päevaleht 27. VII 2015; Boris Veizenen, Magusa elu variatsioonid. – Sirp 21. VIII 2015.

24 Elo Lindsalu, Ärkamine marmorunest. – Looming 2015, nr 12, lk 1649.

25 Ants Oras, Arvustajast ja arvustusist, lk 238.

26 Greta Koppel, Kunst(iturg) valitseb? – Sirp 31. VII 2015.

27 Mihhail Trunin, Maailm vs. don Quijote. – Sirp 19. II 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar