Korter nr 22 ja 9. rajoon

Kuidas peaks käituma inimene, kes tajub kõige allakäiku ja endagi osa selles?

PAAVO MATSIN

Arvustus on kirjutatud monarhistlik-traditsionalistlikust vaatepunktist, mis võib moodsat lugejat häirida.

Mutt, Kott ja Evola

Lugedes ja kuulates Mihkel Muti hiljutisi ülesastumisi küll ühiskonna kasvava infantiilsuse või haritlase väärikuse teemadel, on olnud temaga üldjoontes raske mitte nõustuda. Võiks öelda, et Mutt on üks väheseid eesti intellektuaale, kes üritab keset vaimset ja poliitilist segaputru mingit suuremat pilti kokku panna ja väljendada oma seisukohti kunstilises vormis. Kui aga sümpaatselt alalhoidlik Mutt räägib vastupanust mugavale elule ja arutleb endisaegse haritlase kadumise üle, siis näiteks religiooni ja sekulariseerumist ta seejuures üldjuhul ei käsitle. Tegu on lihtsalt ilmaliku analüüsiga rahvusluse seisukohast. Kui ma olen õigesti aru saanud, siis võib Muti kohta ilmselt öelda, et ta on kristlane kultuuri, mitte religiooni mõttes. Esmapilgul võiks arvata, et selles on teatav annus eesti tervemõistuslikkust, et piisava traditsioonina nähakse kas või rahulikku kodanlikku elu ja eelistatakse ajas ära proovitud lahendusi. Eks või nüüdisaegse inimese vaatevinklist tunduda isegi sellised seisukohad häirivalt traditsioonilised.

Ometi satub iga autor, kes võtab arutleda õhtumaade allakäigu ja traditsioonilise tsivilisatsiooni kadumise üle, maanteele, kus minu arust on kõik jalgrattad ammu leiutatud. Seda enam tundub mulle praegust Eesti ühiskonda vaadates, et oleks ikkagi väga vaja tõlkida René Guénoni või Julius Evola teoseid, sest sealt leiab vastuse paljudele küsimustele, mille üle praegu siin jälle kõvasti vaieldakse. Kas või Evola seisukoht, et rahvuse pidamine ülimaks väärtuseks on igasuguse tõelise hierarhilise printsiibi eitus, tühistab tegelikult praegu Eestis end rahvuslikuks ja justkui ka traditsionalistlikuks pidavate sihtasutuste ideoloogilised põhjendused.¹ Ei saa olla rahvuslane ja traditsionalist ühtaegu, see on võimatu kombinatsioon. Pealegi pole katoliiklus ammu enam see, mis vanasti, pigem peaks traditsioonihuviline pilgu just kõigest hoolimata islamisse suunama, nagu näitas Guénon oma elu ja tegevusega.

Soovitan ka kõigil end patriootideks pidavatel inimestel tutvuda selle sõna etümoloogia ja kuritegeliku esilekerkimisega Prantsuse revolutsiooni päevil.²

Kuigi Mutt distantseeris end romaani esitlusel ja ettelugemisel tegelastest, vaatame, mis ta on nendega teinud. Romaan „Eesti ümberlõikaja“ koosneb väga eri žanrides esitatud fragmentaarsetest osadest: ajaloolis-geograafilisest ülevaatest, kellegi elukäigu kirjeldusest, arvamusloost maakonnalehele, inimeste pihtimustest, manifestist ja raportitest, isegi lühikesest näidendist ning ajalooalasest esseest. Jätkuvat tegevust esitatakse siin nii episoodiliselt ja katkendlikult, et „Eesti ümberlõikaja“ meenutab paratamatult rohkem kontseptuaalset hiigelföljetoni kui romaani. Peab kohe ütlema, et tegelased on ses romaanis suhteliselt skemaatilised, pigem mingite ideede kandjad. Võimalus neile kaasa elada on minimaalne, ennemini võib toetada nende esitatud vaateid või siis jällegi mitte. Ilmselt ongi Muti eesmärk olnud panna lugeja vähemalt mõtlema ja arutlema.

Kuna autoripositsioon on tugevalt irooniline, on päris keeruline öelda, milline on Muti seisukoht patriootilisuse ja traditsioonide suhtes. Nii tunneb üks peategelastest Rähn Eesti kultuurilist alaväärsust, katsub sellele tundele leida küll võrdlemisi hüsteeriliselt vastupõhjendusi, aga lõpuks otsustab hakata ikkagi britiks ja kaob silmapiirilt. Ühelt poolt tambib Mutt kohaliku kultuuri Rähni abil maapõhja, teiselt poolt Rähn siiski justkui hindab neid inimesi, kes kuskil maakolkas kolkapatriotismi harrastavad ja vastu peavad. Kogu see ambivalentse moraaliga lugu on saadetud vägagi vaimukatest ja irooniliselt tähelepanelikest maaeluvaatlustest, natuke sedamoodi, nagu tegutseks jälle Andrus Kiviräha kunagine legendaarne följetonitegelane professor Kott, kes läks maainimesi uurima. Kott näiteks avastas põlluäärest pärismaalaste algelise lego, mis osutus lähemal vaatlusel ikkagi lihtsalt sitahunnikuks.

Aga mida Mutt sellise dünaamikaga öelda tahab? Mõistab ta Rähni hukka või kiidab heaks? Loed ja naerad, aga Muti intentsioonist aru ei saa. Mulle on millegipärast jäänud mulje, et Mutt ise on võrdlemisi anglofiilne. Kas peaksime siis järgnema britiks pürgivale Rähnile või ikkagi mitte, kas kolima maale või hoopis Inglismaale? Võib-olla peab lihtsalt ütlema, et segane aeg vajabki niisuguseid segaseid tegusid või raamatuid. Kui lugeda Evolat, on asi aga ühene: mingit sellist pseudotraditsioonilist aktiivset rähklemist ei ole vaja, see kõik vaid suurendab kaost. See väide käib ka rahvuslikkust ja konservatiivsust siduvate liikumiste kohta, kes esindavad pigem purustavat ja deemonlikku jõudu.

Korter nr 22

Mutt tõstab üles võrdlemisi romantilisi kodanlikke küsimusi, kas või selle, kuidas peaks haritlane käituma muutunud olukorras. Jah, valdavalt on see ruuliv haritlane ikka veel nõukoguliku taustaga, ka seesama Muti Rähn. Nii et meelde tuleb Facebookis Aarne Rubeni kunagi levitatud foto Gustav Naanist, kes võtab 1976. aastal õhtueinet miski tüüpmaja köögis, aga laual on parteipoest saadud Rémy Martin, Winstoni sigaretid ja lõhekonserv. Ühelt poolt Mutt ilmselgelt hoiatab niisuguse äraostetavuse eest, aga lugedes tajud, et ta päris mingit maalähedast pastlavärki ka vist ei haibi. Mulle seondub igatsus haritlase tugeva rolli järele ühiskonnas küll pigem nõukaajaga, kus keegi ütles, kuidas asjad peavad olema. Kapitalismi ajal saab praktiseerida ju alati ka teatavat ühiskonnast ärapööratud nn eraõpetlase teed. Traditsionalism tänapäeval on ikkagi ainult teatav vaimne seisund, ei muud.

Lugedes tekkiski tahtmine Rähni hüsteerilise kultuuri- ja haritlaskontseptsiooniga vaielda. Jäin mõtlema, kuidas on selle küsimuse lahendanud enda puhul need inimesed, keda olen ikka haritlastena austanud.

Ma ise olen hinnanud väga Tõnis Vindi intellektuaalikontseptsiooni. Minu arust võib end lõigata mingi välismaise kultuuri austajaks ka ilma kodumaist maha tegemata. Teatavate reservatsioonidega võiks ju öelda, et ka idahuviline Tõnis Vint lõikas end idamaalaseks! Toon näiteks ilmselt ühe kõige kuulsama nõukogudeaegse koduse interjöörivaate, Vindi kuulsa jaapanliku korteri.³ Jaapan Mustamäel! Aga korteri esteetikaga võrdselt oluline oli seal valitsenud haritlaskontseptsioon: „Kuid tegelikult oli korter tervikuna introvertne kunstiteos, välja lõigatud [sic! – P. Matsin] nii oma füüsilise oleku kui sisu poolest ümbritsevast keskkonnast ja oma ajast. See oli teadlikult üles ehitatud ja valvatud sõltumatu esteetilise sfääri tempel, koht, millel puudus igasugune soov suhtluseks endast väljapoole jääva universumiga“.⁴

Korter nr 22 oli ka omalaadne õppekeskus. Kuna ajakirjas Kunst ja Kodu ilmus soovitus rajada selline korter nii eesti kui ka vene keeles, põhjustas see Leonhard Lapini väitel „valge interjööri buumi nii Eestis kui kogu Nõukogude Liidus“.⁵ See viimane lõik tundub mulle ka Muti, aga eelkõige tema võimaliku auditooriumi suhtes olevat oluline. Korter nr 22 on tegelikult vastus küsimusele, kuidas peaks eesti haritlane käituma muutunud situatsioonis. Ei ole tõesti midagi teha, ilmselt kõike korraga ei saa! Ei saa pidada esmatähtsaks enese müümist konjaki ja lõhekonservi eest, vahel tuleb ka juua ainult teed, et säilitada vaimne sõltumatus, kõrgvaimsus kõige ümbritseva kiuste. Oma avalikes esinemistes ongi Mutt midagi sellist vist öelda tahtnud. Aga Vindi korteri juhtum on hea näide, kuidas teatav radikaalne toimimine võib ka ärapööratusele ja näilisele passiivsusele vaatamata uskumatu misjoniefekti saavutada. Arvan, et sama lugu on traditsionalistliku vaimsusega.

Vindi näide vastab ka teisele Muti püstitatud küsimusele. Kui Rähni vaevab alaväärsustunne, siis on alati võimalik teistsugune ehk vindilik eesti rahvusidentiteedi positsioneering, nii-öelda kohalike näidete sidumine hiina ja keldi ornamentidega, planeedi supertsivilisatsioonidega kaugete seoste otsimine kodumaise materjali põhjal. Minu arust kõik see, mida õpetati bulgakovlikult totaalses korteris nr 22 argipäeva täielikuks muutmiseks, kogu see võimalike seoste rikkus võiks muuta Muti tegelastele ka Eesti mineviku eskapismivääriliseks! Kui ma ikka Muti tegelastest ja kontseptsioonidest õigesti aru olen saanud …

Huvitav on Muti tuginemine „Eesti ümberlõikajas“ antiikmaailmale, seal juhtunule. Antiik-Kreekast alguse saanud loogiline mõtlemine on ajalooline fakt, aga ei too minu arust alati hingele kasu. Sellele võiks vastu seada hoopis idamaade filosoofia kõikehaaravuse või jungiliku arhetüüpide universaalsuse, mida propageeris Vint. Selles mõttes on tähenduslik romaani algus, kus Brüsseli härrad vestlevad Ida-Euroopast ja Lennart Merest (?) ning mainivad muu hulgas Carl Gustav Jungi (lk 19). Jung oli oma teostes taotluslikult mitmetähenduslik, arvates, et elu olemusele vastab selline lähenemine paremini. Siiski rõhutas tema arhetüüpide universaalsus kõige ühtsust ja sarnasust. Väidetavalt jõudis Jung Teise maailmasõja eelõhtul ka mingi rassistlikuma arhetüübiõpetuse püstipanekuni, kus eri rassidel on juba eri arhetüüp. Seda on uurinud näiteks Richard Noll. Pärast Teist maailmasõda olid niisugused teemad muidugi tabu. Nüüdsel ajal ongi käsitletud arhetüüpe pigem kui mingeid instinkte, mis kirjas kuskil DNAs, kui midagi loomalikku ja tumedat, mittekultuurilist. Mõnes mõttes joonistub juba Brüsseli härrade avavestluses välja kogu teost läbiv kultuuri ja mittekultuuri pinge. Kahju, et neid tegelasi ei arendata teose jooksul edasi ja me peame mõtteid mõlgutama ambivalentse Rähni kaasabil, kes siin-seal raamatu jooksul ainult vilksatab.

9. rajoon

Muide, lugedes tekkis mul kummaline assotsiatsioon filmiga „9. rajoon“ („District 9“), kus on end nii-öelda tulnukaks ümber lõikav bürokraadist peategelane nimega Wikus van de Merwe. Mutil on üks tegelane veidi sarnase nimega – Ograc van der Velde. Filmis on saabunud Lõuna-Aafrikasse Johannesburgi kohale suur ufo ja võrdlemisi ebameeldivad teise planeedi elanikud on suletud getosarnasesse õudsesse laagrisse. Pärast tööõnnetust tulnukate koonduslaagris, kus van de Merwe puutub kokku mingi happega, muutub peategelane ka ise krevetiks ehk seisab silmitsi vägagi ebameeldiva kehalise mutatsiooniga. Saanud tulnukaks, hakkabki ta võitlema nende huvide eest.

Mõnes mõttes võiks „Eesti ümberlõikaja“ alatagi sealt, kus ta lõpeb: Mutt võinuks kirjutada romaani, mis käsitleb Rähni elu pärast britiks ümberlõikamist. Rähni tabanud edasistest juhtumustest esitatakse meile küll väike ülevaade (lk 173–175), aga lugedes mõtlesin, et just need sündmused oleksid võinud olla kogu esitatud följetonliku tekstikogumiku asemel romaani sisuks. Arvata võib, et Wikus van de Merwe oleks iga kell olnud nõus vahetama oma osa Muti Rähniga, kellest sai britt. Ka on filmis esindatud krevetid palju agressiivsemalt infantiilsed kui mis tahes võimalikud saabuvad pagulased.

Kuidas siis peaks inimene, kes tajub kõige allakäiku ja endagi osa selles, käituma? Graaliuurija Otto Rahn tegi 1939. aastal enesetapu, kui nägi, et sakslased ei suutnudki luua tuhandeaastast muinasjuturiiki, mille loomisele ta oli kaasa aidanud, vaid plaanisid hoopis panna inimahjud tossama. Tänapäeva traditsionalist tellib endale kabinetivaikusesse Evola ja Guénoni teosed ning suhtub ettevaatlikult kõigesse, kus on tajutav igaveste printsiipide järele küsimise kombinatsioon katsega need romantiliselt ja patriootiliselt/aktiivselt ühiskonnas realiseerida. Ta teab, et käes on paratamatult lõpuajad.

Kuivõrd käivitav võib positiivses mõttes tegelikult olla selline absurdne elutunnetus ühele kirjanikust eestlasele, on väga ilusti näidanud aga nn Kreutzwaldi paradoks: anda eestlastele, lähtudes just nende lootusetusest kultuurrahvana, rahvuseepos ehk „me saame väikerahvana oma kõrgkultuuri jätkata üksnes kui eksistentsialistid, kui loomingulised absurdistid“.⁶

1 Vt Julius Evola, Ride the Tiger. A Survival Manual for the Aristocrats of the Soul. Inner Traditions, 2003, lk 182.

2 Samas, lk 181.

3 Vt pilte: Tõnis Vint ja tema esteetiline universum. Koost Elnara Taidre. Eesti Kunstimuuseum, 2012, lk 136–138.

4 Samas, lk 42.

5 Samas, lk 22.

6 Jaan Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest. Ilmamaa, 2016, lk 127.