Koomiksi-Pärt ja Muhu Inglid

Alati leidub ka publikut, keda keelebarjäärid ei takista. Eesti koomiksikunstnike osalemine Brüsseli koomiksifestivalil läks korda.

ANETE KRUUSMÄGI

Septembri alguses Euroopa südames Brüsselis aset leidnud koomiksifestival üllatab oma mastaapsusega. Lõputuina näivad valged telgid on täis raamatuid, koomiksikunstnikke, näitusi, vestlusringe, edasi-tagasi rüselevaid lapsi, hallipäiseid mehi ja siniste juustega tüdrukuid, koomiksiraamatud näpus.

„Kus on Eesti müügilaud?“ pärin infoleti neiult. Ilmselgelt on neiul olnud pikk päev. Ta jääb mulle segadust täis silmadega otsa vaatama, lappab siis kiirelt läbi letil vedeleva infovoldiku ning teatab, et Eestit festivalil ei ole. Tal on õigus. Küll aga on festivalil EUNIC – kultuuriinstituutide võrgustik, mis ühendab Euroopa Liidu riikide esindusi, sealhulgas Eesti oma.

„Brüsseli festival taotles juba eelmisel aastal rahvusvahelist mõõdet. EUNICile tehti ettepanek ning riigid, kus koomiksikultuur on alles algusjärgus, haarasid võimalusest kinni ja osalesidki,“ selgitab Eesti Brüsseli kultuuri­esindaja Eike Eller, kuidas Eesti on teist aastat festivalil esindatud.

Raskused igal sammul

Looklevate friikartulijärjekordade ja autogrammijahtijate vahelt läbi pressinud, seisangi vastamisi Eesti delegatsiooniga. Esimesena pälvib mu tähelepanu Joonas Sildre suur tõsielukoomiks Arvo Pärdist. Haaran selle autoril ja kunstiteadlasel Mari Laanistel varrukast, et neid koomiksi teemal veidi usutleda.

„Eestis suuri tõsielukoomikseid raamatuna põhimõtteliselt ilmunud ei ole,“ tõdeb Sildre asja uudsust. Koomiksi­kunstnik tutvustas oma raamatut festivali vestlusringis, kus käsitleti igapäeva­elu koomiksis. Vestlusest jäi Sildrele meelde väga palju süngeid raamatuid: „Kui prantslane teeb tõsielukoomiksi, räägib ta selles kerges stiilis oma lahedast igapäevaelust. Idaeurooplastel domineerivad aga sünged lood.“ Tõsielukoomiks ongi laialt levinud žanr rääkimaks rasketest teemadest. „Visuaaliga saab loo kas hullemaks või lahedamaks ja kergemaks teha,“ selgitab Sildre.

Koomikseid tehakse kõiksugustes žanrides. Belgias ja Prantsusmaal on levinud seiklus-, krimi-, ulme- ja naljakoomiks, USAs superkangelaste lood. „Prantsuskeelses kultuuriruumis on levinud ka koomiksi kujul naistekad,“ ütleb Laaniste. Põhjamaades on aga peavool saanud just tõsielukoomiksist.

Tõsielukoomiksite buum sai alguse 1980ndatel. „Kui autor ise joonistab ja kirjutab, siis võib-olla mõjub see isiklikumalt kui lihtsalt kirjutamine,“ arutleb Sildre žanri menu üle. Laaniste nõustub: „See ei ole lihtsalt ainult kirjaniku nägemus, vaid ka kunstniku nägemus.“ Arvo Pärdi raamatu mõte tuli Sildrel 2005. aastal, kui ta juhtus Klassikaraadiost Pärdi 70. juubelisünnipäeva puhul tehtud saadet kuulama. Sildre, kes ka Pärdi muusikat palju kuulab, otsustas unikaalse loo koomiksivormis üles tähendada. Joonistama hakkas ta seda 2013. aastal. Koomiksiraamat järgib Pärdi elu kronoloogiliselt sünnist kuni 1980. aastani, mil helilooja oli sunnitud emigreeruma.

Ühe elu koomiksiks vormimine pole lihtne. „Raskusi on igal sammul,“ tunnistab Sildre. Näiteks kahe inimese mälestuste kuulamisel ilmnes, et info on mõnikord vastukäiv ja ajalugu mäletatakse subjektiivselt. Sildre sõnul jäi sellistel juhtudel siiski peale Arvo Pärdi sõna.

Vanahärradest koomiksikunstnikud

Pühapäeva pärastlõunal on vist iga Brüsseli pere tulnud festivalist osa saama. Telgikoridorides kulgevad aeglased inimjõed panevad kannatuse proovile. Tekib tunne, nagu oleks mõnes Aasia metropolis või mõnd vägevat turismi­atraktsiooni kaemas. Aga midagi pole teha, „Jommekest“, „Tintini“ ja muid kultusseeriaid loevad Belgias kõik noortest vanadeni. Koomiks, mis Laaniste sõnul on mujal pigem nišikultuuriks jäänud, on siin massikultuurifenomen.

Belgiast ja Prantsusmaast on saanud omamoodi koomiksitegijate Meka. „Koomiksikunstnikud ei leia oma riigis väljundit ja tulevad seepärast siia. Nii koondubki kõik ühte kohta,“ tutvustab Sildre hetkeolukorda. Kohapealsetele kunstnikele selline olukord muidugi väga soodne ei ole: konkurents tiheneb, tiraažid ja palgad vähenevad, tase peab löögile pääsemiseks olema ülikõrge. Euroopa prantsuskeelses kultuuri­ruumis ilmub aastas üle 5000 koomiksi­albumi.

Huvitav erinevus eesti- ning prantsuskeelse koomiksikultuuri vahel on tõsiasi, et 90% siinsetest koomiksi­tegijatest on vanemad mehed. Laaniste sõnul on paljud prantsuse koomiksikunstnikud lausa üle kaheksakümne aasta vanad. Sildrele meenub sellega seoses skandaal möödunud talvest. Prantsusmaal Angoulême’i festivalil, mis on koomiksivaldkonna kõige tähtsam üritus Euroopas, olid kõik elu­tööauhinna kandidaadid mehed. Kümme kandidaati lasi end seetõttu nimekirjast eemaldada. Pärast protesti lisati nimekirja siiski ka kaks naist, Marjane Satrapi ja Posy Simmonds, kuid juba oli hilja. Üle 40 prantsuse kirjastaja kirjutas alla petitsioonile ja lubas järgmise aasta festivali boikoteerida, juhul kui festivalikorralduses ei tehta muudatusi.

„Meil tõlgendatakse koomiksit radikaalse ja alternatiivse noortekultuurina, kuid siin ta vananeb ja tal on raskusi ree peal püsimisega,“ nendib Laaniste. Sildre toob välja, et Soomes on asjad vastupidi ning koomiksikunstnike ülekaal kipub naiste poole kalduma. Laaniste usub, et eriala soolise jaotumise määrab prestiiž: „Mida rohkem on raha ja prestiiži, seda rohkem on mehi.“ Kuna Prantsusmaa ja Belgia koomiksiturul liigub rohkem raha, siis on siin selles valdkonnas ka rohkem mehi.

Šokolaaditöösturi huvi

Ehkki raamatuid müüsid eesti kunstnikud rohkem suve algul toimunud Londoni koomiksifestivalil, võib ka Brüsseli festivalil osalemist kordaläinuks pidada. „Võrgustiku loomine on siin tegelikult olulisemgi kui raamatute müük,“ arvab Laaniste. Samuti saab festivalil üht-teist teada teiste riikide koomiksi­olukorra kohta, näiteks seda, et Poolas on praegu põhirõhk haridusliku dimensiooniga ajaloolisel koomiksil. Mõndagi ütleb ka tähelepanek, et Tšehhil on letil vaid viis ingliskeelset raamatut, seevastu kui Eestil on 14. „Meie suund mõistmise otsimisele on ilmsem kui tšehhidel,“ järeldab Laaniste.

Alati leidub ka publikut, keda keelebarjäärid ei takista. Näiteks on Brüsselis menukas Kadri Tüüri ja Urmas Viigi uus eestikeelne raamat „Muhu Inglid“. Eesti letist astus läbi ka šokolaaditööstur, kes otsis kunstnikku šokolaadiümbriste kujundamiseks. Talle meeldisid samuti Viigi raamatud.

Kultuuriesindaja Eike Eller peab tähtsaks sedagi, et EUNECile tehti ettepanek osaleda – see näitab huvi. „Mida rohkem annavad Belgia kirjastused välja teiste riikide töid, seda rohkem neid seal loetakse ja tekib nõudlus,“ selgitab Eller. „Raamatute müügile saamine Belgias eeldabki seda, et sealne kirjastus selle tõlgib ja välja annab. Kuna Eesti turg on väike ja luge­mis­harjumused teised, siis välisturg on tegijale väga oluline,“ räägib ta.

Lootkem, et huvi eesti koomiksi vastu ei lahtu ning järgmistel festivalidel tungeldakse juba Eesti leti ees, et saada autogramm koomiksiraamatule Arvo Pärdist.