Kõne üleilmse luulepreemia Tiibeti Kuldne Antiloop puhul

Tomas Venclova

Kallid komisjoni liikmed, kallid sõbrad luuletajad!  Mul on väga hea meel, et olen ära teeninud kirjandusauhinna Tiibeti Kuldne Antiloop. Avaldan tänu kõigile, kes otsustasid selle auhinna määrata või mind soovitada. Eriti tänan tuntud hiina poeeti Jidi Majiat, komisjoni esimeest ja festivali presidenti. Samuti väljendan parimaid tundeid käesoleva koosolemise osalistele. Rõõmule ja tänulikkusele lisandub minu teadvuses segadus. Ma polnud valmis niisuguseks oma teenete tunnustamiseks ja kahtlen, kas need on selleks küllaldased. Minu värsid pole vististi mitte alati ja mitte kohe mõistetavad – need räägivad eelkõige isiklikust kogemusest. Ütleksin koguni, et need on eelkõige vestlus iseendaga. Pealegi on need kirjutatud väikerahva keeles. Leedu keel on isepärane ja arhailine: ta on suguluses sanskriti, samuti selliste klassikaliste Euroopa keeltega nagu vanakreeka  ja ladina. Seda tarvitab ainult kolm miljonit inimest. Ent leedu rahval on suurepärane ajalooline traditsioon ja rikas, unikaalne kultuur. Leedu asub Euroopas, Läänemere ääres: see on üks kolmest Balti vabariigist (koos Läti ja Eestiga), nüüdne Euroopa Liidu liige. Kuid leedu rahvaluulet ja professionaalset kunsti, meie kirjanike, kunstnike ja muusikute teoseid tuntakse tänapäeval ka teistel mandritel. Loodan, et auhinna Tiibeti Kuldne Antiloop määramine  mängib teatud osa hiina lugejate tutvumisel minu maaga. 

Muide, minu värsid ei ole tänapäeva leedu luulele vististi kuigi iseloomulikud. Ma hakkasin kirjutama umbes viiskümmend aastat tagasi ja polnud seotud mitte ainult oma, vaid ka vene ja Lääne traditsiooniga. Minu luules oli protesti tolle aja tegelikkuse vastu, mil Leedu oli rahva enamiku tahte vastaselt ühendatud NSVLiga ning elu näis vaheti lootusetu. Ma ei otsinud aga väljapääsu mälestustes vanast  Leedu külast, Leedu ajaloost ja mütoloogiast, nii nagu paljud teised. Püüdsin jõudumööda lähendada Leedut maailmale, eksperimenteerisin sageli, avardasin linnateemat. Aja jooksul omandasid mu värsid poiesis docta (õpetatud luule) jooni. Niisugune luule valitses Leedus XVII sajandil, aga hiljem praktiseeriti seda harva. Enamasti kasutan ma klassikalisi vorme, enamik Leedu poeete valib aga vabavärsi. Peale selle on minu luuletustes palju tsitaate,  vihjeid klassikalisele Euroopa mütoloogiale ja kirjandusele, nüüdislugejale aga pole see alati ilma kommentaarideta arusaadav. 1977. aastal emigreerisin Läände: tollest ajast alates, arvan, hakkas minu luuletustesse ilmuma rohkem irooniat, samuti eepilisust – see tähendab kalduvust jutustada lugusid. Siiski arvan, et minu poeetilise stiili võib ära tunda. Minu kirjatöös on nii tänapäeva elu jooni kui ka isiklikke ja kodanikumotiive ning teatud mõistatuslikkust, milleta luulet pole küllap üldse olemaski. Loodan, et see ei ole hiina lugejatele täiesti võõras, ehkki leedu ja hiina poeetika erinevad väga, lausa tavatult.         

Hiina ja Leedu pole põrmugi sarnased, neid ei eralda mitte ainult tuhanded kilomeetrid, vaid ka kiri, arhitektuur, kombed; mõnikord näib mulle, et raske on kujutleda kaht teist nii erinevat maad. Kuid nende ajaloolised sidemed ulatuvad sügavamale minevikku, kui me võiksime mõelda. Tahaksin nüüd meenutada  mõnda leedulast, kes käisid Hiinas, tutvusid sealse kultuuriga ja kiindusid temasse minust palju varem. Esimene oli Andrius Rudamina, meie pealinna Vilniuse linnapea poeg. Andrius Rudamina saabus Hiinasse Mingi dünastia ajal, XVII sajandil, elas Fuzhou linnas, suri ja maeti seal. Temast sai Euroopa üks esimesi sinolooge. On teada, et Rudamina õppis ära hiina keele, rääkis selles keeles vabalt ja koguni kirjutas kaks raamatut. Tema teostes kõneldakse teleskoobist  ja klavikordist; mõned teadlased arvavad, et tema viiski need instrumendid Hiinasse. Teine tuntud leedulane Hiinas oli ajakirjanik Matas Šalčius, kes külastas seda maad XX sajandi kolmekümnendatel aastatel, jaapanlaste invasiooni ajal. Šalčius võttis sõna invasiooni vastu ja väljendas sümpaatiat hiina rahvale, tema julgusele, vastupidavusele ja arukusele. Mahuka raamatu Hiinast ja hiina kultuurist on kirjutanud Petras Urbaitis, kes  elas Hongkongis. Meenutan ka seda, et 1954. aastal külastas Hiinat minu kadunud isa, leedu luuletaja ja prosaist Antanas Venclova. Ka tema kirjutas raamatu „Teekond mööda Hiinat“, mis kannab küll oma aja värvingut, kuid pakub rohkelt teavet sellest maast. Hiinas tutvus ta tuntud kirjandusteadlaste Ge Baocziuani ja Gao Maniga. Muuseas, Ge Baocziuan käis Leedus, kui ma olin alles verinoor, ning mul oli au saata teda teekonnal läbi meie maa.   

Üle nelja aastakümne hiljem, 1996. aastal, olin ise esimest korda Hiinas ja läksin mööda oma eelkäijate jälgi: nägin Pekingit ja Shanghaid, Xiani, Guilini, Lhasat ja paljusid teisi paiku. Hiina muljetele on pühendatud mõned minu reisiraamatu leheküljed, samuti viis luuletust. Pekingis kohtasin Gao Mani, kes mäletas hästi minu isa. Samuti tutvusin – ja söandan öelda, sain sõbraks – dr Liu Wenfeiga, Puškini, Mandelštami ja Brodski tõlkijaga hiina keelde. Me teeme juba hulk aastaid koostööd ja ma pean seda saatuse kingituseks.         

Seni ei ole ma käinud Qinghai provintsis, kus preemia kätte antakse, aga tean, et seal on tähelepanuväärseid kultuurimälestisi, mis on seotud mitmesuguste Hiina rahvastega, ja loodan neid mälestisi näha. Auhinna nimetus  ise seostub Tiibetiga ja Tiibeti ainulaadse kultuuriga, mille kaitsmine ja arendamine on väga vajalik Hiinale ja kogu inimkonnale, samuti Leedule, kes tunneb, et on Tiibetiga sisemiselt tugevasti seotud.       

1991. aastal, kui Leedu sai iseseisvuse tagasi, sõlmis Hiina temaga diplomaatilised suhted. Tuleb öelda, et neid peeti ka varem, sõdadevahelisel ajal, kui Leedu oli samuti iseseisev riik – siis oli Leedul konsulaat Harbinis, kus oli arvukas leedu kogukond. Praegu võib Leedu  linnades üsna tihti kohata hiinlasi ning Pekingis ja Shanghais leedulasi: neist igaühe saatus on omapärane, sageli huvitav ja aitab kahtlemata kaasa kahe rahva teineteisetundmisele ja lähenemisele. Võib-olla aitavad sellele veel rohkem kaasa kirjanduse tõlked. Hiinas teatakse leedu rahvaluulet ja mõningaid meie autoreid, näiteks niisuguseid nagu Salomėja Nėris (nende esimesed tõlked ilmusid juba kolmekümnendatel aastatel). Leedulased omakorda on nüüdseks  tuttavad Kong Fuzi ja Laozi klassikaliste tekstidega, vanahiina luulega, leedu keelde on tõlgitud ka uuema aja hiina kirjanike, näiteks Lu Xuni ja Lao She loomingut. Vilniuse ja Kaunase ülikoolis õpetatakse juba mitmendat aastat sinoloogiat.   

Seda kõnet lõpetades tahan lisaks faktidele meie kultuuride seosest, mida siin lühidalt esitasin, üht-teist rääkida ka isiklikumast asjast –  sellest, mida on mulle ja paljudele minu sõpradele andnud Hiina kultuur. Selle kultuuri tähelepanuväärseim saavutus, sügavale muinasaega ulatuv saavutus on humaansuse ja inimväärikuse kontseptsioon. See on lähedane ka meie mõistetele. Muidugi on siin erinevusi, kuid nende uurimine on filosoofide ja ajaloolaste asi. Korrapealt hakkavad silma ühisjooned, mis annavad tunnistust inimkonna ja tema püüdluste ühtsusest. 

Suur mõttetark Kong Fuzi rääkis viiest ülla inimese lahutamatust joonest. Neist esimest, mida Lääne keeltes määratletakse kui inimarmastust ja leebust, vastandatakse kiskjalikele joontele – tsiviliseerimatusele ja julmusele. Teist joont, mida meie keeltes kirjeldatakse kui õiglust ja tänulikkust, vastandatakse egoismile; kolmandat määratletakse meie keeltes kui õilsa käitumise järgimist; neljandat – kui arukust ja võimet ette näha oma tegude kaugemaid  tagajärgi; lõpuks viiendat – kui siirust, mida vastandatakse silmakirjalikkusele. Ei ole minu asi selgitada teadjatele nende kategooriate tähendust ja peensusi. Kuid ka teise, kauge kultuuri esindaja näeb, et nendest võib saada ühe harmoonilise, rahumeelse, õitsva, humaanse ühiskonna alus.       

Ajaloos ei ole see alati õnnestunud ega õnnestugi alati. Inimesed, kes püüavad minna õiglast teed mööda, hinnates väärikust ja tõde rohkem kui metsistumist, egoismi ja silmakirjalikkust, peavad olema valmis tõsisteks katsumusteks. Kui tuua näiteid ainult vanast Hiinast, siis juhtus see suurte luuletajate Qu Yuani, Li Po ja Tu Fuga, kes said tunda laimu ja tagakiusamist.  Kuid tänapäeval ei mäleta me laimajaid ja tagakiusajaid, vaid õiglasi ja luuletajaid. Kui rääkida teistest aegadest ja teistest maadest, siis kogesid üsnagi sarnast saatust vene luuletajad Ahmatova, Mandelštam, Pasternak ja Brodski, keda pean oma õpetajateks, samuti paljud leedulased. Ma tean hästi, et Ahmatova, Brodski ja teised tajusid seda saatuste sarnasust ja ammutasid jõudu samuti hiina eeskujudest (Ahmatova tõlkis Qu Yuani ning Brodskile  meeldisid Li Po ja Tu Fu, kelle vastukajasid on tema enda loomingus). Leedu ja NSVLi demokraatlikus liikumises osaledes meenutasin ka ma ise seda tihti. Ma pean tähtsaks meenutada seda ka täna. 

Praegune Hiina elab reformide ajastul, millel on juba väärt tulemusi: näiteks on väga hoogsalt kasvanud majandus ning paljud inimesed  pole enam vaesed. Demokraatia ja mõttevabadus võivad ainult lisanduda sellele tõusule ja stabiilsusele. Tee harmoonilise ja humaanse ühiskonnani ei ole alati kiire ja kerge, ning sellist ühiskonda vististi kusagil maailmas ei eksisteerigi, aga ma arvan, et just selle poole suunavad meid Kong Fuzi mõtted. Täna, nii nagu ka varem, ajatlen ma nende mõtete tegelikkuseks muutmisest ja soovin seda hiina rahvale, kes on need kuuldavale toonud oma mõttetarga suu läbi. Leedu keelest tõlkinud Mihkel Loodus