Kõndides Thamesil

Doris Kareva

Kõnelus Kristiina Ehiniga 26. juunist 1. juulini toimus Londonis suurejooneline luulefestival, kus oli esindatud ligi kakssada riiki. Kuidas möödus ja mida kujutas endast Poetry Parnassus? Kristiina Ehin: Thamesi lõunakaldal seisab Londoni suurim kultuurikeskus South Bank Center. Selle ümber ja sees käis luulefestivali vilgas seltskonnaelu: pidulikud raamatuesitlused, seminarid, aruteluringid, ilusad hästi lavastatud luuleõhtud münditee ja sulnite vaadetega üle Londoni, kärarikkad ja pisut laadalikud slämmpoeetide kohtumised, akadeemilised luulelugemised kontsertsaalides, luule ja muusika läbipõimumised keskuse katuseaias. Peakorraldaja Simon Armitage ütles avakõnes, et tõtt-öelda ei suuda festivali toimkond enam järge hoida, kes on ligi kahesajast luuletajast saabunud ja kes on tulemata jätnud. Ta ütles, et küllap on kõik need, kes pidid kohale jõudma, nüüd kohal ja kui keegi soovib tulevikus sedasama luuleolümpiat korraldada, siis olgu aga lahke. On ilmselge, et temal pole midagi selle vastu, et järgmise korra vastutusja korralduskoormast kõrvale jääda. Teine peakorraldaja Jude Kelly kirjeldas selle kirjandusfestivali tekkelugu 70ndate aastate Inglismaal ja kirjanik Ted Hughesi rolli selles, et Inglismaale pagenud luuletajad saaksid Londonis võimaluse väljendada oma kodumaa probleeme. Luulefestival on läbi aastate keskendunud just nimelt konfliktsetest piirkondadest pärit luuletajate võimalusele eneseväljenduseks, mida omal maal võiks takistada tsensuur jne. Ka sel festivalil oli see üks olulisi teemasid.

Oled esinenud paljudel kirjandusfestivalidel nii Inglismaal kui mujal maailmas. Kas ja mille poolest tänavune Londoni festival, mida on võrreldud nii kirjandusolümpia kui Eurovisiooniga, kõige rohkem erineb?

Eks ta oli nagu üks suur luulefestival ikka. Mingit võidu peale luule lugemist või paremusjärjestuse väljaselgitamist seal muidugi ei olnud. Selles mõttes on kogu see jutt olümpiast või Eurovisioonist lihtsalt intrigeeriv nimetus, mis tekitas meediakära.

Tuli teha valikuid väga huvitavate esinemiste vahel ja minu arvates luulele, mille publik on ka mujal maailmas väiksem kui muusikaürituste puhul, selline virvarr ei sobi. Mulle meeldivad rahulikuma energiaga intiimsemad luulefestivalid. Minu lemmikud on olnud Ledbury luulefestival Inglismaal, Islandi Reykjaviki kirjandusfestival, Soome Kirjallisuuskokous Lahti lähedal, Sloveenia luule ja veini festival Medanas, Slovakkia Ars Poetica festival.

Samas oli küll tunne, et maailm nagu kohtus korraks sellel festivalil seal Londonis. Midagi suurt ja avaramat sai selgeks, sealjuures see, kui tugevad on maailma luuletraditsioonid ning et nende juured on peaaegu alati suulises pärimuses ja rahvaluules, eriti kui meist lõuna ja ida poole minna.

Kuidas hindad sündmuse kultuurilist taset ja tähendust? Millised teemad on õhus, mis äratab tähelepanu?

Õhus olid väga karmid teemad: tsunamid, maavärinad (Haiiti luuletaja Évelyne Trouillot), laste müümine (Põhja-Korea luuletaja Jang Jin Seong), sõjad, ajalugu, sugude ebavõrdne kohtlemine enamikes maailma riikides. Ühest küljest aktuaalne ja sotsiaalne, teisest küljest ülimalt poeetiline à la Taevas on haav, mis lööb igal hommikul lahti (Lõuna-Korea luuletaja Kim Hyesoon). Õhus oli ka väikeste keelte kiire kadumine ja asendumine üldkasutatavate suurte keeltega.

Mul oli kahju sellest, et paljud kaugete maade kirjanikud ei kirjutanud enam oma emakeeles, vaid olid inglise keele peale üle läinud. Ligi pooled kõigist luuletajatest kirjutasid mõnes suures rahvusvahelises keeles nagu inglise, prantsuse või hispaania keel. Kindlasti oleks olnud võimalik leida ka oma emakeeles kirjutavaid luuletajaid. Kuid siis oleks ilmselt tõlkijate leidmine olnud liiga keeruline ja ka liiga kulukas.

Selle taustal sain aru, kuidas mul on vedanud, et Ilmar Lehtpere on minu loomingut tõlkinud ja maailmale vahendanud, ilma et mina peaks eesti keelt millegi muu vastu välja vahetama.

Millised on kõige võimsamad muljed teistest esinejatest ja olulisematest kohtumistest?

Mulle avaldasid muljet Tonga ja Tuvalu luuletajad Karlo Mila ja Selina Tusitala Marsh. Nad olid väga rõõmsameelsed ja silmapaistvad naised. Kui nad palusid mul rääkida Eestist, siis alustasin pisut mõtlematult sellest, et rääkisin, kui väike Eesti on ja et eesti keelt räägib vaid ligi miljon inimest. See kutsus jälle esile nakkava naeru. “Miljon inimest, nii palju?” küsisid nad. Tonga keelt räägib 200 000 ja tuvalu keelt 12 000 inimest.

Botswana luuletajanna rääkis, et tal on mõnikord talviti oma Botswana kodus ootamatult külm ja ta palus, et viiksin ta kokku eestlasega, kes tuleks talle korralikku siibriga ahju ehitama. Botswanas pidi see kunst täiesti tundmatu olema.

Muljet avaldasid veel Kariibi mere noormehed Kei Miller, Christian Campell. Nende luule oli läbi põimunud reggae-muusikast. Tegeleti päritolu ja identiteediküsimustega ning mütoloogiatki oli seal omajagu.

Linlik, terava keelega Singapuri luuletaja Alvin Pang oli kirjutanud luuletuse, et presenteerida keelt nimega Singlish. Tema näitlejameisterlik esitus naerutas tervet saalitäit rahvast, luuletus oli teravalt sotsiaalne.

Araabiamaade luuletajannad on mulle varasematelgi festivalidel silma jäänud. Nende luulest leiab suuri tundeid, ilu ja eksootilist peent harmooniat. Vahel ka revolutsioonilist naistele seatud raamidest välja astumist, lääne ja ida valulikke kokkupõrkeid ja sõjakoledusi.

Luulefestivalil soovin eelkõige kuulda palju luuletusi, mis mind kõnetaksid. Mõnikord on kahju, et luule ümber on nii palju juttu. Mõni seminar võib ju ka päris huvitav olla, kuid minu meelest võiks luulest rääkimise üritused käia eraldi. Luulefestivali puhul võiks jääda eelkõige luule juurde.

Parim luuletus, mida Londonis kuulsin, oli tõlkija Alexis Levitini tõlgitud Portugali luuletaja Sophia de Mello Breyner Andreseni luuletus „Quando” (tõlkes „Millal”), mida tõlkija luges väiksele seltskonnale festivali katusekohvikus ühe pingi peal.

Londonis leidis aset ka su viimase, Ilmar Lehtpere tõlgitud ja kirjastuses Modern Poetry in Translation välja antud luulekogu „The Final Going of Snow” esitlus. On see kakskeelne ja kuidas kõlab eestikeelne pealkiri?

Erinevalt Arc Publication luulekogust „Sinu varju lõhn” „The Scent of Your Shadow” on see ainult ingliskeelne valikkogu, mis on koostatud peamiselt eestikeelse luulekogu „Viimane Monogaamlane” luuletustest.

Mismoodi mõjutab või on mõjutanud su loomingut retseptsioon? Mida oled välismaise vastukaja läbi avastanud?

Mu jahimehest vanaisa õpetas mulle juba lapsena, et ei kiitust ega laitust tohi liiga südamesse võtta, muidu paned järgmise paugu mööda.

Välismaised retsensioonid minu loomingu kohta on keskendunud näidete põhjal minu luule ja proosa analüüsile, hoides selle professionaalsele kirjanduskriitikale kohaselt lahus minu isikust. Kriitikute suund on olnud püüd mõista ja keerulistele küsimustele koos autoriga vastust otsida, mitte eelkõige klassifitseerida ja sildistada. Olen näinud oma loomingut värskes valguses ja see on olnud inspireeriv.

Millised sihid oled endale seadnud?

„Ööülikooli” loengus „Vetelkõndimisest” olen sõnastanud kolm olulist põhimõtet:
Vähenda seda, mida peab, ja suurenda seda, mida tahad.
Julge olla igal hetkel uus.
Esita väljakutseid ja võta neid vastu.

Kui neid asju silmas pidada, siis vesi millegipärast kannab, ja paremat sihti ma ei teagi.

Suur aitäh ja kandku vesi sind kaua ja kaugele!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming