Kõndides läbi tule

DORIS KAREVA

Luuleraamatute lugejaskond tundub kahanevat. Võib-olla jääb selline mulje, kuna luuleraamatuid ilmub järjest rohkem, eelmisel aastal näiteks 130. Veel vähem lugejaid leiab tõlkeluule – eelmisel aastal 13 kogu. Kõiki pole jõudnud veel ka ise lugeda.

Avaldada Eestis tundmatu autori luule tõlkeid on omamoodi kangelastegu, omakasupüüdmatu armastuse akt. On ka luuletajaid, kes esitlevad meelsasti oma tõlkeid vaheldumisi originaalluulega. Eelmisel aastal ilmusid sel kujul näiteks Kalju Kruusa väga nauditav kogu „Äädikkärbsed“ ja Igor Kotjuhi luuleraamat „Kuidas kujutada päeva“.

Tõlkeluule tutvustamisel on pikka aega väga tänuväärset tööd teinud Hendrik Lindepuu, Ninniku Raamatukogu, Tartu Ülikooli Kirjastus, Tallinna Ülikooli Kirjastus, kirjastuse Kite PENi raamatusari, Norden ja mitmed teisedki. Eelmisel aastal rõõmustasid lugejat kaks antoloogiat: Eeva Pargi koostatud kakskeelse eesti ja soome luule kogumiku „8+8“ teine köide ja Marcelo Gatica Bravo koostatud kakskeelne tšiili XX sajandi luule antoloogia „Vientos del Sur. Lõunatuuled“. Tänuväärt on ka Jaan Krossi ja David Samoilovi originaalide ning vastastikuste tõlgete taasilmumine Irina Belobrovtseva koostatud kogumikus „Mu sõbra avatud akna all“.

Muljetavaldavalt palju tõlkeluulet on jõudnud avaldada väike vaikne kirjastus nimega Allikaäärne. Eelmisel aastal ilmus seal ka India kirjaniku Rati Saxena luulekogu „Hoian pihus kardemonikupraid“ Mathura tõlkes.

Rati Saxena pole Indias tuntud mitte üksnes kirjaniku ja Kritya luulefestivali korraldajana, vaid ka hinnatud tõlkijana, kes on pühendunud iidsete vedade vahendamisele sanskriti keelest hindi keelde. Ta on avaldanud kümmekond luulekogu, sama palju tõlkeraamatuid ja ühe kriitikakogumiku, samuti arvukalt kirjandusteaduslikke käsitlusi ennekõike „Atharvaveda“ kohta.

Kui enamik luulet jaguneb kaheks – ühed tekstid jõuavad paremini pärale silmaga lugedes, teised kõrvaga kuulates –, siis lakoonilise, ent täpse kujundusega raamat „Hoian pihus kardemonikupraid“ mõjub kummaliselt mitmiktajuliselt, kõnetades juba enne avamist ka haistmis- ja maitsmismeelt. Raamat on veel suletud. Pihk on veel suletud. Aga lõhn juba sõõrmeis – ja peopesas torgib.

„Ma pole päike / mu keha ei kiirga / valgusekiiri,“ kirjutab Rati Saxena, jõudes neljaosalise tsükli lõpuks siiski tõdemuseni:

Et kirjutada luuletust

pead kõndima

läbi tule

See pole poeetiline meelisklemine, pigem manifest. See on valmisolek seista oma sõnade taga, mis kajab vastu mitmest teisestki, ka ühest Triin Soometsale pühendatud luuletusest: „Nüüd tean, et pole vahet, kas päike on taevas. / Tähtis on panna see endale põue, / ükskõik kus maailma otsas me elame“. Nii nagu luuletaja hilja ärgates ja hommikuteest loobudes võtab pihku ühe tundmatu leedu luuletaja raamatu ning satub omamoodi transsi: „tundsin nagu oleksin hoidise lahti teinud / otsisin sõnavürtse mida lisada“, kuni sõnad ta sõrmeotstelt lõpuks lendu tõusevad ja arvutis ennast luuletuseks kirjutavad. Ja siis märkab ta, et aeg tiirutab ta ümber nagu taltsas koerarakats.

Sirp2016_14_0029__art_r1

Ringlemise kujund ilmub ka luuletuses „Nikola ema“ – oletatavasti on tegu noore makedoonia luuletaja, ka Eestis esinenud Nikola Madziroviga, kelle perekond oli sunnitud sõja eest pagema. Tõlkija märkusest võib lugeda, et Nikola ema eluajal on kodumaad valitsenud kolm riiki. „On maailm talle sama lai / kui ümmargune nisuleib / on taevas talle rästalaul / mis akna taga valla puhkeb // ta päevadel / on viinamarja maik / kui ta seal astjas / ringiratast tatsub,“ kirjutab luuletaja. Piirid joonistavad ennast vana naise ümber ringi, uued keeled kooruvad ja nokivad tal pihust teri: „nii palju maid on ta elus / pidanud läbi käima / ja ometi on ise seisnud / paigal // nagu aampalk“.

Kõrvalleheküljel tarivad ehitusplatsil mängivad lapsed taeva majakatuseks ning valavad vundamendisüvise täis lõkerdavat naeru: „jah alles siis kõlbab / üht maja enesele selga proovida / jah alles siis saab leida endale / kodu“.

Ühes teises luuletuses seevastu, kus inimlikkusest võib ainult und näha ja rusuhunnikute vahel ajab julmus mulda oma orasheinajuuri, koorivad lapsed pärast sõda surma oma ihult nagu vana naha ega mäleta enam, kas neil ikka oli lapsepõlv.

Rati Saxena moto „Luule pole raudne, ent lõikab läbi rauast ahelaist“ ja tema foto – hoiak ja pilk – kõnelevad selget keelt: tegu on tähelepanuväärse luuletajaga, kelles kohtuvad tunne, tahe ja tegu, kel on isikupärane kujundikeel ja kes on pidevas dialoogis maailmaluulega. Õblukesse luulekogusse pole mahtunud Saxena juurtega seotud või emale pühendatud luuletused, mis on sageli sügavalt liigutavad, nagu pikem tsükkel „Alzheimeri sood“. Küll aga aistilisi, lihtsaid, ent vahetult mõjuvaid tekste, nagu näiteks „Maitse“:

Sulab keelel

voolab veres

kaob lõpuks jäljetult

ja ometi jääb terveks eluks

meelde

see maitse

Pean heal tasemel tõlkeluule olemasolu ja mõju tänapäeva eesti luulele ülimalt tähtsaks. See virgutab vaimu mõtlema teistes rütmides või kujundeis, toob luuleruumi uut laadi lõhnapahvakaid, sõnavürtse ja lausemeloodiaid ning ärgitab avastama kaugeid maailmu. Eesti luule praeguse taseme ja erinevate stiilitippude üle on põhjust rõõmustada, aga väga palju kohtab ka sarnast ja korduvat, ühe küla paratamatut ühekülgsust. Teistsugused aktsendid ja intonatsioonid, teemad ja vaatenurgad kahtlemata rikastavad kirjanduspilti ja küllap mõjutavad kõige enam just noori, alles kujunemisjärgus andeid.

Pealegi on tõlkimine, omakeelsete sõnade leidmine sellele, mis kuidagimoodi lummab või puudutab, elav, isepäine ja puhas nauding. Nagu ütleb Rati Saxena oma luuletuses „Turukeel“: „iga kord kui mõni tarkpea keele jälle krussi keerab / või kui nõunikud ta liigestest lahti väänavad / jookseb keel nende eest pakku / ja teeb pesa turuplatsi peale“.

Lisan kogule juurde veel ka Rati Saxena luuletuse „Keeled“, küll omaenda tõlkes inglise vahendajakeele kaudu:

Minu suus kihiseb keelte

paljusid toone, aroome,

võrdlusi, metafoore.

Alguses oli mul üks,

ainult üks,

mille ma kinnitasin

igal hommikul vara ja andsin üle

une hoolde

igal õhtul.

Ei meenugi enam,

millal see lõhenes, jagunes

otsekui aaloetaim

kaheks,

siis kolmeks ja neljakski haruks.

Kõik need keeled mus kõnelesid

isegi unes,

kuni päevad

kaotasid järje,

ja unenäoilm

lõi tummaks.

Ning keset

nii paljusid keeli

mul korraga ühtki ei olnud.

Rati Saxena luule on tajutavalt läbi elatud, aga isegi vahetult füüsilisel puhul, nagu luuletustes „Migreen“, „Põlve­valu“ või „Varikoosivalu“, ereda kunstilise kujundina edasi antud. Võib-olla on ta selleks jõu ammutanud just vanadest vedadest. Luule on alati proovilepanek. Kui vaja, tuleb ka tõlkijal luuletaja jälgedes kõndida läbi tule.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar