Komöödiakirjanduse tehniline ülevaatus

Tasub vaid kellelgi täheldada, et miski on eesti kultuuris puudu, kui (:)kivisildnik selle juba ära teeb.

Sirel Heinloo

(:)kivisildniku loomingust on räägitud palju postmodernismi kontekstis, märksõnadeks tekstuaalsus, masinlikkus, iroonia, paroodia, grotesk jne. See kõik on kohane ja eriti muidugi varasema loomingu puhul. Hilisematest ja muutunud käsitlustest on ehk huvitavaim Leo Luksi artikkel „Isamaavajadus 25 aastat hiljem“.1 Lugedes (:)kivisildniku mõningaid viimaseid teoseid, nagu luulekogud „Õpetaja ütles“ (2013) ja „(:)kivisildnik 100%“ (2014), artiklikogumik „Laulurahvas hakkas mõtlema“ (2014) ning luuleline eneseabiõpik „Seitsmes Moosese raamat“ (2015), võis aga paljudes (:)kivisildniku teemakäsitlusviisides ära tunda Henri Bergsoni koomikateooriat.2 Kusjuures mitte seesuguses vastanduses, et tragöödia – väärtuslik kunst, komöödia – vähemväärtuslik ja piiripealne,3 vaid pigem just suhtumises või teatud mentaliteedis. Milles see siis seisneb?

Mehaanika koomilisus
Esmalt, ilma suurema vaevanägemiseta leiab (:)kivisildniku retoorikas rikkalikult „loomastumist“ ning sama suures koguses ka „orjust“. Loomulikult ei puudu ka rumalus ja vaesus, aga need käivad loomastumise ja orjusega nagunii kokku. Kõige intensiivsemalt (kurjakuulutavamalt) on seda temaatikat väljendatud „Seitsmendas Moosese raamatus“, kvantitatiivselt kõige rohkem, peaaegu vahetpidamata leiab seda aga artiklikogumikust.
Teatud määral samasugust inimeseks-olemise vastu eksimist (vrd loomastumine ja orjus) kirjeldab ka Bergson oma koomikateoorias. Teooria puhul tuleb aga alustuseks välja tuua selle kolm põhieeldust: 1) koomika on alati seotud inimesega, isegi kui naerdakse loomade üle, leitakse neilt inimlikke jooni; 2) koomika tajumiseks on tarvis n-ö südame anesteesiat ja distantsi objektist ning 3) koomika tajumiseks on vaja ka kollektiivi või gruppi, kellega koos naerda, olgu see kas või ainult vaimusilmas kujuteldav ühiskond. See tähendab, et Bergsonile seisneb koomika tähtsus eelkõige tema sotsiaalsuses. Peamiseks koomika tekitajaks peab Bergson mehaanilisust – nimelt seal, kus seda olema ei peaks – inimese juures. Nii nagu looduses on loomulik just varieeruvus, peab pidev uuenemine ja liikumine toimuma ka inimeses. Koomikal on siin oluline eesmärk: parandada inimese tähelepanuvõimet ja juhtida ta automatismist jälle tagasi vaba tegutsemise juurde. Mehaanilisust ja automatismi näitab ka hajameelsus – need kolm aga ei ole inimese juures head omadused, sest takistavad ühiskonnal arenemast.4
Kui nõtkus ja paindlikkus ning vaba toimimine ja pidev uuenemine-muutumine on inimesele õige ja ideaalne olemise viis, siis järelikult on nende omaduste vastu eksinud inimesed vähem inimlikud ning seega nukud või masinad – või elusolenditena pigem loomastunud mass või orjad nagu (:)kivisildniku kirjutistes. Eriti kõnekad on selles kontekstis artiklipealkiri „Kirjandus on inimeseks jäämise projekt“ ning alapealkiri „Mõned harjutused inimteele asunule“.5 Igatahes näib, et inimese naeru-, et mitte öelda alavääristamine, on (:)kivisildnikul nii nagu Bergsonilgi eelkõige pedagoogiline distsiplineerimisvahend. Huumoris võib näha mässumeelsust, nagu seda teeb Mihhail Bahtin ja tegelikult ka Sigmund Freud, kuid teisalt töötab nali distsipliini hoidmiseks. Siin ilmneb üks paradoks, mida on näha (:)kivisildniku loomingus: ühelt poolt leiame sealt tugeva mässumeelsuse, aga teiselt poolt konservatiivsed hoiakud. See näitab, et huumor on ka hea vahend, millega hoida gruppi koos: selleks et ühiskond saaks oma keskme ümber edasi tiirelda, ilma et tekiks kaos, on tarvis korrale kutsuda kõik seltsimatud, kelle erinemissoov on liiga suur ja kes seetõttu võivad ohustada ühiskonda revolutsiooniga. Huumor võimaldab jäikusele reageerida nii, et ühiskonnas säilib pidev vastastikuse kohanemise pinge, ilma et sekkutaks füüsiliselt.6

Auto sõidab
Bergsonile lisaks aitab (:)kivisildniku probleemikäsitlustele ja teemapüstitustele kaasa rääkida ka üks teine huumoriteoreetik, Bergsoni kaasaegne – juba mainitud Freud. (:)kivisildniku õpetus, et ilma tehnikata ei ole luuletust (auto kas sõidab või ei sõida), meenutab vägagi Freudi selgitusi nalja kohta, kus ta leiab, et ilma naljatehnikata pole nalja. Kui nali ümber sõnastada, nali kaob. Peamised naljatehnikad, millest Freud kõneleb oma teoses „Nali ja selle seos teadvustamatusega“, on järgmised: 1) tihendamine (segasõnamoodustisega, modifikatsiooniga), 2) sama materjali kasutamine (tervikuna ja osadena, ümberkorrastusena, kerge teisendusena, sama sõna otseses ja metafoorses tähenduses), 3) kahemõttelisus (nimi ja konkreetne tähendus, metafoorne ja konkreetne tähendus, tegelik kahemõttelisus (sõnamäng), kahetähenduslikkus, kahemõttelisus koos vihjega), 4) nihutamine ja mõttevead (mõttevastasus, sofism, unifitseerimine), 5) vastandi kaudu kujutamine, 6) kaudne kujutamine (mh vihje koos väljajätuga) jne.7
Selge on see, et (:)kivisildnik kasutab enamikku neist tehnikatest: mulje järgi ehk kõige enam kordust, nihutamist ja mõttevigu. Ühe selgitava näitena võiks tuua artikli „Hullusekultus – meie suurim nuhtlus aegade hämarusest“,8 kus kõige kandvamaks kujundiks on (sarnasuse põhjal ühendatud) Juhan Liivi pintsaku annetamise müüt ning Eesti osalemine Kreeka toetamise projektis. Edasises tekstikompositsioonis võib jälgida eri liiki kordusi ehk sama materjali kasutamist eri teisendustes (hullus, enesehävitus, ooperimajad, kivide ladumine ja loopimine, riided ja kliima), kuid põhikujundi järel on teiseks kandvamaks tehnikaks siiski nihutamine, nt „Kreeka tuleb täita kaltsudega“, mis on ilmselgelt mõttevastasus. Sellele järeldusele on jõutud statistika kaudu, mis on tegelikult selles kontekstis ebarelevantne (kui palju raha kulutab Eesti leibkond riietele), s.t kasutatud on mõtteviga – kuid mõtteviga on põhjendatud seetõttu, et see sisaldab vihjet (eestlaste majanduslik olukord on halb), mis siiski on relevantne ja kooskõlas ka artikli ideega (naeruvääristada eestlaste eneseohverdamist). Seega lühidalt: olemas on kõik Freudi põhilised naljatehnikad, s.t metafoor, kordused ja nihutamised.

Ussiauk
Sedasama tehnikate nimekirja saab üsna edukalt kohandada ka luulele, kus ilmselt mõttevigu tajutakse vähem, sest tekstižanr on siiski pisut teine ning rõhk on pigem (teisendustega) kordustel ja seejärel näiteks vastandi kaudu kujutamisel või nihutamisel. Näiteks rutiini loomine, rutiini lõhkumine „(:)luuletuses iidsest maailmakorrast“: halb riiklik, jumalik ja looduslik ettehooldus, mis panevad inimese/lugeja lootusetusesse olukorda; seejärel inimlik ettehooldus, mis valmistab peegli, mis iseenesest on neutraalne, eelnevat konteksti arvestades aga halba tõotav; vastanduse kaudu kujutades tuuakse see halb välja ning võimendatakse veelgi: „see peegel on mulle [poeedile] armas“.9
Freudi naljatehnikate pikk nimekiri aitab ka selgitada, miks on „ussiauk“ luuletehnika kohta väga hea kujund (kogus „Õpetaja ütles“). See ei viita ainult ühele salapärasele luulemeetodile, vaid koondab endasse väga palju tehnikaid, mida demonstreerib väga osavalt ka (:)kivisildnik ise. Teiselt poolt aga meenutabki „ussiauk“ just üht vanimat ja levinumat naljatunnust, milleks on peaaegu seostumatute asjade seostamine. Jean Paul on selle sõnastanud nii: nali on nagu maskeeritud preester, kes laulatab kõik paarid (olgu nendeks või Erki Nool ja Arvo Pärt).10
Kui Bergson annab mõista, et mõnikord on väga raske vahet teha poeetilisel kujundil, sõnamängul ja õpetlikul võrdlusel,11 siis Freud hoiatab pigem selle eest, et mõnikord võib hea tehnika peita endas labast ja kulunud tõde, seevastu väärtuslik mõte võib avalduda ka kõige lihtsamais-levinumais naljatehnikais. Seega tehnikast ei sõltu nalja headus. Freud on välja toonud, et pigem pakuvad kõige rohkem naudingut tendentslikud ehk vaenulikud ja rõvedad naljad. Ja paljukest neid süütuid nalju üldse on, võiks küsida. (:)kivisildnikul igatahes saavutavad luuletused nii mitmelgi juhul oma tõelise mõjuvuse alles siis, kui tehniline trikk on allutatud ka tendentslikule ideele (nt „(:)le human jeee ehk luuletamise kunst“12). Nii ehk naa teeb Freud järelduse, et nalja puhul ei pruugi me kohe aru saada, miks see meile meeldib. Liigagi ennatlikult pannakse meeldivus tehnika arvele, kui tegelikult on meid ära petnud nii südame anesteesia (Bergson) kui ka teadvustamatus (Freud).

(:)kivisildniku õpetus, et ilma tehnikata ei ole luuletust,
meenutab Freudi selgitusi nalja kohta, kus ta leiab, et ilma naljatehnikata pole nalja.

Igatahes või sellegipoolest on „Õpetaja ütles“ väga hea luulekogu. Suure tsiteerijana võiks (:)kivisildnikku Bergsoni eeskujul nimetada ka valmisfraaside meistriks. Valmisfraase leidub rohkem siiski kogus „(:)kivisildnik 100%“. Tsiteerimise saab Freudi naljatehnikate järgi liigitada aga sama materjali korduva kasutamise alla.

Lugeja surm
Kõigele lisaks, olles vastu tulnud turu igakülgsele nõudlusele, on (:)kivisildnik ka „maagiaga“ tegelema asunud. Esiteks müüvad eneseabiõpikud raamatupoes väga hästi ja teiseks, tasub vaid kellelgi täheldada, et midagi on eesti kultuuris puudu ja selle järele on nõudlus – Hasso Krull mainib Kiwa koostatud „Olematute raamatute antoloogiat“ arvustades „Seitsmendat Moosese raamatut“13 –, kui (:)kivisildnik selle juba ära teeb. Missugune kiirus! Lausa masinlik. Kahju ainult, et vaatamata pealkirja pretensioonikusele jätab teose muu vorm poolfabrikaadi mulje ning mõjub odavalt – umbes nagu sõna „nimistukkel“. Ilmselt on see mulje osaliselt taotluslik ja pigem kriitiline seisukohavõtt eneseabiraamatute kohta kui lihtsalt lohakus.14 Kiirustamise muljet vähendavad ja kompenseerivad ka luuletuste kõrvale asetatud deemonite pitsatimärgid. Igatahes on mõrvaloo lahendamine niisugusel „ennast abistaval moel“ piisavalt intrigeeriv leid. Ka lugeja surm autori surma asemel mõjub võrdlemisi värskendavalt.15
Muuseas, kui juba turunõudlusest ja lugejapopulaarsusest rääkida: juhtumisi on mul väga tõsiseltvõetavaid andmeid (:)kivisildniku menukuse kohta. Kui olen inimestele (:)kivisildnikust midagi rääkinud-maininud, tundub esialgu, et kõik on hästi, inimesed noogutavad kaasa. Jajah, aga lisavad siis ikkagi: „See Kivirähk on jah …,“ ning mina ei tea, kas andestada see neile kui freudian slip või alustada otsast peale … (juhtunud vähemalt kolmel korral). Igatahes kui (:)kivisildnik on juhtumisi veel peegli ees ja küsib parasjagu: peeglike, peeglike seina peal, kes on kõige vägevam luuletaja kogu Eestis, siis ma vastaksin, et jah, (:)kivisildnik on küll vägev luuletaja, aga seitsme maa ja soo taga on üks Kivirähk, kes on veelgi võimsam.

1  Leo Luks, Isamaavajadus 25 aastat hiljem. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 2. Samuti on (:)kivisildnikust juttu Luksi uues raamatus „Nihilism ja kirjandus“.
2  Henri Bergson, Naer. Essee koomika tähendusest. Ilmamaa, 2009.
3  Midagi sellist aimus Märten Rattasepa arvustusest Jüri Kolgi jutukogumikule „Suur võidujooks“. Vt Märten Rattasepp, Tänapäevatragöödia. – ERRi kultuuriportaal 13. VII 2015.
4  Henri Bergson, Naer …, lk 21.
5  Kogudes „Laulurahvas hakkas mõtlema“ ja „(:)kivisildnik 100%“.
6  Henri Bergson, Naer …, lk 21.
7  Sigmund Freud, Nali ja selle seos teadmatusega. Tänapäev 2008, lk 50 jj.
8  Kogus „Laulurahvas hakkas mõtlema“, lk 85–88.
9  Kogus „Õpetaja ütles“, lk 80–81.
10  Vt Sigmund Freud, Nali …, lk 11–12.
11  Henri Bergson, Naer …, lk 80.
12  Kogus „Õpetaja ütles“, lk 18–19.
13  Hasso Krull, Kuidas saaks eesti rahvas tagasi Seitsmenda Moosese raamatu? – Vikerkaar 2014, nr 6.
14  Eriti kui rõhutada raamatu teist alajaotust, milles hoiatatakse eneseabikirjanduse eest.
15  Vt ka Neeme Lopp, (:)ilus sõda (:)kivisildnik 50. – Keel ja Kirjandus 2015, nr 1.