Kolonialism meis enestes

„Aegumatute armastuslugude“ sarja valik levitab ja süvendab arusaama, et maailmas on ainult üks oluline keel ja et oluline on ainult selles keeles kirjutatud kirjandus.

MATI HINT

 Kas prantslased ei oska armastada ja armastusromaane kirjutada? Ületamatud armastusromaanid on just prantsuse kirjanduses (Stendhal, Flaubert, Zola, nobelist François Mauriac). Pildil Gemma Arterton Anne Fontaine’i filmis „Gemma Bovery“.

Kas prantslased ei oska armastada ja armastusromaane kirjutada? Ületamatud armastusromaanid on just prantsuse kirjanduses (Stendhal, Flaubert, Zola, nobelist François Mauriac). Pildil Gemma Arterton Anne Fontaine’i filmis „Gemma Bovery“.

Laupäevalehe peatoimetaja Ingrid Veidenberg laskis paljude teiste hulgas ka mulle teha raamatukingituse ning saata pakkumise Laupäevalehe raamatusarja „Aegumatud armastuslood“ tellimiseks. Laupäevalehe turustajad ei eksinud: olen karjapoisipõlvest saadik parandamatu raamatuhaige ja tellinud endale enamiku väärtkirjanduse sarjadest. Ingrid Veidenbergi kingitus on tänuga vastu võetud (kuidas see teisiti saakski olla) ja juba leidnud perekonnas ka lugeja.

„Aegumatud armastuslood“ on vist eelkõige mõeldud nendele, kellele kogu elus on ülekaalukalt kõige tähtsam nende eneste südamelugu. Teistsugused inimesed ei pruugi sellise nähtuse olemasolustki aru saada. Nendele teistsugustele võivad kõige tähtsamad olla edu, raha, võim ja valitsemine, jõu ja vägivalla kultus ning au ja kuulsus. Nende jaoks üllitatakse teistsuguseid raamatuid ja raamatusarju, mida luksuslikult annab välja näiteks Grenaderi kirjastus.

„Aegumatud armastuslood“ on ka hinna poolest väga soodne ja siiski jätan ma selle sarja tellimata. Põhjus, miks ma ei telli „Aegumatuid armastuslugusid“, ei peitu tuimavõitu kirjašriftis ega ka mitte selles, et sarja eesti autorite romaanid (neid on 30st kuus) Tammsaarest Mats Traadini on eestlasest raamatusõbra kodus nagunii olemas. Eraldi võetuna ei ole põhjust ühtki sarja raamatut üheski mõttes laita, aga kogu sari viib mõtted Eesti NSV-le.

Eesti NSVs anti tollal rahvuskeeleks nimetatud eesti keeles kirjandust välja teiste liiduvabariikidega võrreldes suhteliselt palju (vaba maailmaga ja tänapäevaga võrreldes muidugi vähe). See oli kindlasti üks tegur, mis toetas eesti keele säilimist kõrgkultuurse keelena. Aga kirjastamispoliitika vankumatu põhimõte oli kvootide süsteem: nii ja nii mitu protsenti (lõviosa) olgu tõlkeid vene keelest, siis veel vennasliiduvabariikide rahvaste keeltest, siis vennalike sotsialismimaade keeltest, siis kapitalismimaade progressiivsete (sotsialismisõbralike) autorite teoseid jne. Aga mingi kvoot jäi üle ka lääne tippkirjanike tõlkimiseks ning seda piskut osati kasutada väga hästi (eriti Loomingu Raamatukogus, mille ühegi lüngata täiskomplekt mul on 1957. aastast alates kodus olemas). Osati ka vene ja nn vennasrahvaste kirjandustest valida teoseid, mis ei esindanud kõige ortodokssemat sotsrealismi. Kirjastajad tegid, mis oskasid, et raamatulett ei oleks tuimalt sotsrealistlik ja venelik. Endel Priidel on sellest kirjutanud põhjaliku ülevaateteose „Vägikaikavedu ehk Vaim ja Võim 1940–1990“ (Eesti Keele Sihtasutus, 2010), kus ta kirjeldab koloniaalset kirjastamismudelit.

„Aegumatute armastuslugude“ sari ületab Nõukogude Eestis kehtinud kvootide ettekirjutused: uue sarja 30 raamatust 22 on tõlgitud inglise keelest (Briti saartelt 16 raamatut, USAst neli ning Austraaliast kaks), Mandri-Euroopa kirjandust esindab üks (Remarque) ning Ladina-Ameerika kirjandust üks romaan.

Jumala eest, ma armastan Ameerika kirjandust väga ja ka Ameerika armastusromaane (nt loen aeg-ajalt üle nobelist William Faulkneri „Metsikud palmid“, mis on nähtavasti ikka veel eesti keelde tõlkimata). Ka inglise kirjanduse vaoshoitud piinatud armastus ja armastusega piinamine läheb mulle korda. Aga igal asjal on mingi mõõt. Kui kirjastatakse sari „Aegumatud armastuslood“, kus ingliskeelsete autorite ja Mandri-Euroopa autorite suhe on 22/1, siis imestan ma: kas prantslased ei oska armastada ja armastusromaane kirjutada? Mina tean ületamatuid armastusromaane just prantsuse kirjanduses (Stendhal, Flaubert, Zola, nobelist François Mauriac). Kas itaallased ja hispaanlased ei oska armastada? Kas Põhjamaade kirjanikud pole kirjutanud armastusromaane? Aga vene kirjanduse armastusromaanid? Ja kas ei alga romantilise armastusromaani vägev traditsioon mitte Goethe „Noore Wertheri kannatustega“? Miks ei võiks uus sari avardada eestlaste kirjanduspilti läti ja leedu kirjanduse osas? Aga ei, ikka ja jälle ainult inglise keelest tõlgitud romaanid.

„Aegumatute armastuslugude“ valik levitab ja süvendab arusaama, et maailmas on ainult üks oluline keel ja et oluline on ainult selles keeles kirjutatud kirjandus. Selline arusaam on vale. Eesti ei kuulu ei Ameerikasse, Austraaliasse ega isegi mitte Briti saarestikku, kuhu vennad Juhansonid Eestit laulva revolutsiooni ajal lauluga lükata üritasid. Eesti kuulub Mandri-Euroopasse ja eesti kultuur selle kultuuriruumi, kusjuures sinna jõudmisel on vahendajateks ja teesillutajateks olnud eeskätt saksa ja vene kultuur, hiljem ka hõimusugulased soomlased.

On hämmastav, kuidas ilma NSV Liidu Kirjastuskomitee määratud kvootideta on Euroopa väärtustest lobisevas Eesti Vabariigis koloniaalne kirjastamismudel vabatahtlikult, ilma otsese välise sunnita üle võetud. Ja see ei käi sugugi ainult Ingrid Veidenbergi kauni mõttega algatuse kohta, küllap tema leidis põhjendusi, mis kaalusid üles läbinähtava kultuurilise kallutatuse. Filmilevi ja Vikerraadio hommikuprogrammi muusikavalikus on omaks võetud seesama vabatahtliku koloniseerituse mudel. Ja kas Grenaderi SS-ohvitseride elulood ikka edendavad Eesti iseseisvuse ideoloogiat? Ei pääse Eesti sunniga õpitud rollist välja ka siis, kui sundi enam pole! Muutub ainult ilmakaar, mille poole koogutatakse.

Vabatahtlikku kultuurikolonialismi imbub Eesti ellu üha rohkem ja see sobib majanduse globaliseerumisega hästi kokku, sest globaliseerumine on enne kõike kolonialismi tänapäevane eriti küüniline vorm. Pole ime, et sellega kaasneb kultuurikolonialism ja et selle vastustajatele on kerge külge kleepida halvustavaid silte.

Kultuurikolonialism hakkab imbu­ma ka Eesti ülikoolidesse. See võetakse vastu vastupanuta. Tallinna ülikoolis on ette valmistatud selle aasta sügisest kehtima hakkavad eesti filoloogia õppekavad, kus eesti keele, rahvaluule ja kirjanduse tulevastel professionaalidel on kohustuslik osata inglise keelt, millel pole eesti filoloogiaga muud seost, kui et viimase poolesaja aasta kestel on eesti filoloogia alaseid uurimusi avaldatud ka inglise keeles. Teisi keeli ja kultuure saab ka nähtavasti õppida, aga nimetamise vääriliseks neid ei peeta. Sisuliselt on eesti filoloogia seotud saksa, soome ning vene keele ja kultuuriga. Aga sisu enam ei loe, loeb globaliseerumine. Kas pole see sama jabur kui nõukogude ajal eesti rahvaluule alaste väitekirjade vene keeles kirjutamise kohustus? Me oleme olnud seda varmad naeruvääristama, aga kui sama tee on juba jälle jalge all, siis kiidame seda – ikkagi sile ja lai ning, mis peaasi, ei kohusta süvenema.

Näib, et Eesti NSV (NSV Liidu) matkimise trend (nagu nüüd öeldakse) süveneb. Eesti Vabariigi PR harrastab ajakirjanduse abiga Eesti NSV-lt (NSV Liidult) üle võetud sõjaks valmistumise retoorikat ning oma elanikkonna materiaalse ja psühholoogilise heaolu ohvriks toomist näiliselt mõjukatele kaitsekulutustele ja sõjamõttega kui millegi peaaegu enesestmõistetavaga mänglemisele. Nagu ei teataks, et parim kaitse (vähemalt kodanikuallumatuse vastu) on riigis tagatud heaolu. Ja justkui on juba unustatud, kuidas üks suur riik pidas üsna hiljuti just sõjaks valmistumise pidevas hoogtöös hoolimist oma kodanike heaolust vähese tähtsusega päevakorrapunktiks ja seetõttu ka lagunes (meie õnneks).

16. märtsi hommikuses raadiojumalasõnas andis dominikaani isa Artur Jeesusele toetudes edasi sõnumi, mis võtab kokku Eesti ühiskonna olemuse: kõige hullemad on tõekuulutajad, kes kuulutavad tõde teistele, aga ise püherdavad valedes ja variserlikkuses. Eesti ühiskond tahab korraga edendada nii globaliseerumiskolonialismi kui ka olla ise koloniseeritud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar