Kolm meest kõrbes

Berit Vari

Värske Rõhu autorite värsket luulet Lauri Teder, Mullikile. Kujundanud Lauri Järvlepp. Sarjas „Värske Raamat”, 2013, nr 11. 66 lk. Tõnis Vilu, Oh seda päikest. Kujundanud Maris Kaskmann. Sarjas „Värske Raamat”, 2013, nr 12. 96 lk. Indrek Lõbus, Kirjad Hebronist. Kujundanud Lilli-Krõõt Repnau. Sarjas „Värske Raamat” 2013, nr 13. 64 lk. Lauri Tedre, Tõnis Vilu ja Indrek Lõbusa luuleraamatus on vähemal või rohkemal määral olulises rollis ruum, mida saab määratleda ühiskonna ja eraldatuse teljel. „Mullikile” lüüriline mina tegutseb ühiskondlikus ruumis, ent ta kas kurdab kontakti puudumise üle teiste inimestega või avaldab lootusetust selle kontakti võimalikkuse suhtes üldse. „Oh seda päikest” kulgeb inimtühjas omailmas, pöördudes mõtetes harva inimeste poole – ja kui, siis pelgusega. „Kirjad Hebronist” luulemina tunneb hirmu tagaajajate ning õnnelik olemise ees ja pääsemist otsides rändab ta kõrbe. Kõigi kolme poeedi värsiread kulgevad omalaadi kõrbes, olgu see kõrb siis inimtühi pelgupaik, maa-ala, kus võib surra, või koht, kus jumalate poole pöördumine kuidagi lihtsam näib.

Indrek Lõbusa „Kirjad Hebronist” debüütkogus tõuseb esile piibellik ja jutlustav stiil: kogus leidub pühakirja parafraseerivaid värsiridu („ja nad heidavad liisku / tema riietele”, lk 7) ning märksõnu nagu „altari ehitamine”, „ohvriand”, „käsulauad”. Lõbusa luulemina ihkab üksindust, ta on valinud pagenduse ja tõrjutuse. „Kirjades Hebronist” on huvitutud inimestest kui uurimisobjektist ja saadud inspiratsiooni joodiku dialoogist müüjaga ning inimestest, kes ostavad kauplusest peekonikrõpse ja õlut. Aga ümbritsev inimmass tänavatel ja inimesed poesabas tema selja taga on talle vastuvõetamatud. Minategelane nimetab neid lihtsalt „nad” – aga missugune on täpsemalt see inimsort, kelle eest raamatu „Kirjad Hebronist” palades põgenetakse? Tundub kangesti, et selles avaldub üldine pettumus inimsoos, sügav veendumus inimese patususes. Säärasena lõikab Lõbus kahtlemata lugeja moraalitundesse, mõjumata selle juures näpuga viibutava moraalitsejana, vaid ootamatult värske häälena kesk ükskõiksust ja minnalaskmist. Luuletuses „inimloom” (talitaja lugu) sõnastatakse inimese pealispindne olemine nõnda: „See algab väikese naljaga, / igavuse, uudishimuga, / ihaga, mis kellelgi kahju ei tee […] Ja enne kui keegi arugi saab, / on keegi kasutatud, alandatud / ja surnud, / ja mitte kellelgi pole sittagi kahetsust, / sest kellelgi pole enam / kõrvu, et kuulda” (lk 8).

Teistes pettumine on tihedalt seotud iseenese voorusetuse mõistmisega, mille peegeldused kasvatavad Lõbusa debüütkogu tõsiseks ja tõsiseltvõetavaks. Minategelane küsib, mis lootust enam maailmal on, kui isegi see, kes on pidanud end heaks, kukub – ja ilmneb, et ta polegi kunagi kellestki parem olnud. „Mul ei ole enam jõudu sind vihata. / Ma olen nüüd samuti selgrootu nagu kõik, / nagu sina. / Ja viimsel päeval, mil lubasin / teie kõigi üle kohut mõista, / kuulan ära oma süü / langetatud päi, / kuid praegu löön hambad su kehasse …” (lk 27). Noorpoeet on kahtlemata leidnud oma isikupärase luulekeele, mille stiili ta valdab. Üks ilmekas stiilinäide on pala „me rändasime siia läbi kõrbe” (lk 34–35), kus inimeste eest pagemisest saab viirastuslik, palavikuline hirm jälitajate ees. Viimaks jõutakse pühapaika Hebronisse, kus võib kõnelda oma loo, kus õpitakse paluma nii, et jumalad vastavad, ja tänulik olema – kuid tehakse siis otsus, et ei oldagi väärt muud kui minna tagasi kõrbesse surema. Lõbusa minategelane on oma võitluses Jumalaga nagu Vargamäe Indrek: „Kirjad Hebronist” kätkeb endas nii noore mehe Jumalalt märguande ootamist kui ka talle seljapööramist ja tema eitamist.

Lauri Teder on „Mullikiles” fotografeerinud kurbi, tavatuid ja küsimusi tekitavaid vaatepilte tänaval, klubis, kiirsöögikoha ümber. Tedre luule on üsnagi linnakeskne, ent tema linn on paik, kus jääb nälga nagu kõrbeski, see on elutu ruum, mille taga loodetakse näha pärisilma. Linna eest on vaja minna pakku, sest „linn on ahne / ja ma ei / meeldi talle enam” (lk 50). Kuigi Tartu sütitab lüürilises minas ka õrnusepuhanguid, kätkeb linna iseloomustus ka inimese kui jäätmetekitaja põlgust. „minu luulu / minu Tartu / on Karlova ja Annelinn […] ühikatoa steriilsus / ja need kotikilest / korallid Emajões …” (lk 27).

Et Tedre lüürilist mina võib oma eraldatuse teemaga käsitleda kõrvu Lõbusa ja Vilu omadega, kinnitavad tema luules kõnelevad hikikomorid (lk 32–33) – inimesed, kes isoleerivad end ühiskonnast, sulgedes end oma koju ekstreemsematel juhtudel isegi aastateks. Ja miks ka mitte, kui ka palmide all absindilõhnas vaadatakse kabareed sellest erutumata, kui mitte miski ei eruta enam inimest ja kui puudub tähelepanuvõimegi (lk 49). Aga kus on säärase äärmusliku erakluse juured? Nukker pala jutuajamisest väikevennaga, kes jutustab lasteaia ülisalajasest poistebaasist, kuhu kuulusid kõik poisid peale ühe, annab ühe võimaliku vastuse (lk 64). Linna ja inimeste eest leitakse pelgupaik ja lohutus looduses ning nagu siin käsitletavad teisedki mehed kõrbes, kohatakse sääl suuremat mõistmist kui inimeste seas: „õnn on harida oma aeda / õpetada lollile moonile / kuidas olla parem inimene / sest ta ei vaidle vastu / vaid noogutab tuulehoos / agaralt kaasa”

(lk 60).

Tõnis Vilu debüütkogu „Oh seda päikest” viib lugeja ligipääsmatule ja võõrale maale nagu „Kirjad Hebronistki”. Vilu pühakoht on aga päris kodu- ja põhjamaine taimedest lookas aed, mis leiab sujuva jätku ümbruskonna väljadel ja metsaradadel. Debüütkogu pealkiri ja esimesena pakutud märksõnad „aed” ja „metsarajad” võiksid ekslikult viidata lüürilisele minale kui lillelapsele, muretule looduses vedelemisele ja aasal keksimisele. Oh ei, „Oh seda päikest” on ohkamapanevalt melanhoolne, kõige kauni botaanika ja looduselementide taustal on Vilu luulemina askeetlik, enesessetõmbunud ja paigaltammuv. Ses kesksuvises päikesepaistes ei ole rändamist ega selle juurde kuuluvat ootust ja õhinat. Kõnnitakse küll mööda maagilisi loodusradu, aga ei jõuta mitte kunagi mitte kuhugi.

Vilu luule on enamjaolt inimtühi ja neil üksikuil korril, kui mõni inimeseloom tema värsiridadesse eksib, seiratakse viimaseid umbusklikult: „siin võiks olla ruumi / dialoogile ja jutumärkidele / kuid see tüüp keda / eile metsas nägin / kuulas moblast tümmi / ega kuulnud midagi / rohkem pole ma kedagi / näinud / ei tea / kas meri on valmis / ainult minuga leppima” (lk 84) ning veel „kuid sudu pole veel / kohale jõudnud / jaapanlased pole / pildistama hakanud / atv-gäng pole ammu / metsa sassi ajanud / rahu pole läinud / aga nad tulevad / nad tulevad” (lk 85). Pääsemine leitakse liitrise punase pangega heledas mustikaid täis metsas kõndides (lk 82), ent toas teleri ees saavutab loodusega samastumise iha ühtviisi oma radikaalsuse, kui palas „Telekas näitas eluolu Ussuuri taigas” väljendatakse soovi „olla see õnnis loom amuuri leopardi lõugade vahel”

(lk 54).

Tõnis Vilu luule on kolmest siin käsitletuist raskemeelseim ja raskekeelseimgi. Kohati kulgevad Vilu palad läbitungimatuis rägastikes, kus kõik võrsed ja oksad ja männiladvad näivad olevat mõeldud sümboliseerima alati midagi suuremat: elu ja kasvamist ses mõistetamatus päikeses, mis kord ei anna armu oma paistmise ja kord paistmatusega. Vilu loodusrajad ja aed jäävad siiski ehk paljuski kättesaamatuks, sest nood polegi mõeldud inimestele. Hämmastavalt ei väljendu Vilu luules mitte kellegi poole pöördumine, kõneldakse peamiselt loodusega ja loodusele – kui uskuda Indrek Lõbusa debüütkogu motot, peaks see, kellele luuletaja kirjutab, teda palju sügavamalt avama, kui see, mida kirjutatakse. Tõnis Vilu luuleruumi kohta sobib öelda nõnda, kui on kirjutet Andrus Kasemaa lüürilise maailma kohta: see on isiklik ruum, millel ei ole erilist asja nõndanimetet päris maailmaga.1

Nagu siin toodud tekstinäited ka illustreerivad, on kogus teine hulk palasid, mis ei nõua läbimurdmist, dešifreerimist, read, mis kõnelevad ilusatest ja lihtsatest asjadest. Ja säärased palad sisendavad hoopis, et sel lüürilisel minal ei olegi tarvis kuhugi minna, kuhugi jõuda, vaid just siin ja praegu tal ongi hea: „sipelgate pisikesel rajal / veetakse suitsukoni ja okkaid / ja mesilane lendab kanarbikus / käbid torgivad jalataldu / ja kiil puhkab sõrmel / elu läheb edasi / ei näe et see oleks absurdne / päike paistab nagu polekski / kell juba praegusesse kohale jõudnud …” (lk 92) Olgu sümbolite ja mõistujutu avamist nõudev või lihtsalt ja vahetult sõnastav, aga Tõnis Vilu palade hulgas võib isegi olla viimase aja loodusluule säravamaid leide.

Tegelikkusest irduva uuslihtsuse diskussioon on juba suuresti vaibunud, aga Värske Rõhu autorite luulekogude foonil hakkasid selle tunnussõnad endast märku andma. Nii „Kirjad Hebronist” kui ka „Oh seda päikest” ja mõningate mööndustega ka „Mullikile” kätkevad endas minategelaste pagemist paremasse maailma – olgu selleks siis põgenemine maailmalõpu, inimsoo, tehiskeskkonna või omaenese ammuste pahede küüsist. Margit Tintso (küll juba paar aastat tagasi) tõstatet küsimustele, kas linlikust kultuurist ja ühiskonnast eraldumist hakkab rohkem nägema, kas reaalsuse inetuse peegeldamisest väsinud kirjandus hakkab rohkem kujutama uut ja ausamat maailma ja kas üleilmastumisele võib järgneda omailmastumine,2 vastavad Indrek Lõbus, Tõnis Vilu ja Lauri Teder oma värskete luulekogudega paljuski jaatavalt.

1   Margit Tintso, Maailmalõpu eest paremasse maailma. – Sirp 14. I 2011.

2   Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht