Kolm küsimust vene vormikoolkonna kohta

Kirjandusteoreetik Igor Pilštšikov: „Vene vormikoolkonna osalejad meelitavad mind oma teadustemperamendi eri joontega.“

MIHHAIL TRUNIN

Igor Pilštšikov

Igor Pilštšikov

Pilštšikov/Wikimedia

Rääkisin vene vormikoolkonnast kui oma ajastu fenomenist, aga ka aktuaalsest teadussuunast Igor Pilštšikoviga, kes on asjatundja humanitaarteaduste ajaloo alal. Igor Pilštšikov on Juri Lotmani õpilane. Lõpetanud 1991. aastal Tartu ülikooli, on ta töötanud Suur­britannias ja Venemaal ning pidanud külalisloenguid Ameerika Ühendriikides, Austrias, Itaalias, Soomes ja Šveitsis. Aastal 2010 sai Pilštšikov Euroopa Sotsiaalfondi programmi „Mobilitas“ grandi, naasis Eestisse ja töötab nüüd Tallinna ülikoolis. Vene vormikoolkond on üks Pilštšikovi olulisemaid uurimisobjekte: ta on kirjutanud sel teemal hulga artikleid, valmistas trükis avaldamiseks ette Boriss Jarho valitud teosed (koos Marina Akimova ja Maksim Šapiriga) ning oli vene vormikoolkonna 100. aastapäevale pühendatud rahvusvahelise kongressi organiseerimiskomitee aseesimees. Kongress peeti Moskvas 2013. aasta augustis.

Kas vene vormikoolkonna metodoloogilised ja teoreetilised saavutused võivad muutunud ajalookontekstis anda tõuke tänapäevastele uurimustele või me saame ainult uurida vene vormikoolkonda kui oma aja fenomeni?

Igor Pilštšikov: Vastan sellele küsimusele paradoksiga. Mulle tundub, et need kaks aspekti saab eraldada vaid selleks, et lõpuks need uuesti ühendada. Ühelt poolt vene vormikoolkonna ajalugu (nagu ideede ja teadusühingute ajalugu), teiselt poolt on see kirjandusteooria ja kirjandusteadusuurimuste metodoloogia, mille töötasid välja vormikoolkonna liikmed. Vaatamata levinud arvamusele ei ole vormikoolkonna metodoloogilised saavutused paljuski aegunud: need saab võtta aluseks uutele uurimustele ja nii annab see suund praktilisi tulemusi ning areneb ka teoreetilises plaanis. Näiteks saab vormikoolkonna teooriat ja metodoloogiat kasutada ilukirjandusteose statistiliste meetoditega uurimise puhul, välja arvatud luule prosoodiastruktuuri uurimises (Boriss Jarho). Siia tasub lisada meetrumi ja mõtte suhte (Ossip Brik, Roman Jakobson) ning ka meetrumi ja süntaksi korrelatsiooni küsimus (Ossip Brik, Boriss Eichenbaum).

Tähelepanelik ja üksikasjalik vormikoolkonna tundmaõppimine selle toonases kontekstis annab väärtusliku panuse teadusajalukku, kuid nii avastatakse ka uusi teaduslikke probleeme, mis jäid 1920. ja 1930. aastatel Venemaal poliitilise olukorra tõttu läbi töötamata ja arutamata.

Vormikoolkonna kohta räägitakse, et leiutati küll uusi analüüsimeetodeid, aga filosoofiat polnud. Mõned teadlased arvavad seevastu, et tänu vene vormikoolkonnale on meil kirjandusteooria kui iseseisev teadusharu, kui uus humanitaarteaduste paradig­ma. Milline on teie arvamus?

Mõningal määral on mõlemad väited õiged. Jah, (neo)positivistlik, antimetafüüsiline paatos oli paljudele vormikoolkonna liikmetele (nii Peterburis kui ka Moskvas) iseloomulik. Sellest seisukohast oli nende peasaavutus uute uurimismeetodite läbitöötamine. Aga juba tuntud filoloog ja tõlkija Boriss Engelhardt märkas 1920. aastatel, et vene vormikoolkond ei paku mitte ainult uusi meetodeid, vaid on tegelikult loonud uue teadusharu – kirjandusteooria ehk poeetika. Tuletan meelde, et Boriss Tomaševski õpik pealkirjaga „Kirjandusteooria (Poeetika)“, mis ilmus trükist 1925. aastal, oli esimene vormikoolkonna ideede ülevaateteos. Muide, Tomaševski ise ei pidanud seda õpikut „vormikoolkonna vaimusünnitiseks“ – just sellepärast, et see oli kompendium, kokkuvõte, aga talle endale ja tema kaasvõitlejatele oli vormikoolkond peamiselt metodoloogiline algatus, mis lähtus intellektuaalsest dünaamikast ja oli suunatud tulevikku.

Pöörakem aga pilk vormikool­kon­na Moskva lingvistikaringi feno­meno­loogia­tiivale ja sellega seotud vormi­koolkonna liikmete tööle Riiklikus Kunstiteaduste Akadeemias (oli selline institutsioon Moskvas aastatel 1921–1930, selle president oli kirjandusteadlane ja tõlkija Pjotr Kogan ja viitsepresident tuntud filosoof, psühholoog ja polüglott Gustav Špet; 1930. aastal oli akadeemia kinni ja paljud selle töötajad vahistatud). Selles töös näeme katset võtta vormikoolkonna sees arendatud poeetika kaasaegse filosoofia raamidesse. Jutt käib peamiselt Edmund Husserli fenomenoloogiast, millega kõige rohkem tegelesid Gustav Špet ja Maksim Königsberg (Špeti lemmikõpilane ja üldse üks oma põlvkonna andekamaid filolooge, kes kahjuks suri 23aastaselt).

Iseasi on, et need kaks aspekti (poeetika ja filosoofia) olid mingil määral üksteisega vastuolus: metodoloogia liikumine epistemoloogia vastu ei jõudnud lõpuni. Špeti pooldajad panid Jarhole ja Viktor Žirmunskile süüks nende antifilosoofilist metodoloogiat. Aga Jarho vastas, et kuigi fenomenoloogilisel poeetikal on filosoofiline taust, on see metodoloogiliselt seisukohalt katkendlik – fenomenoloogilise poeetika tervikhoonet ei oldud ehitatud. Pole võimatu, et sellel vasturääkivusel oli vaid väline loomus: sünteesimiseks oleks leitud viis, aga poliitiline surve riigis ja teadusdiskussioonide vägivallakatkestus pärast Stalini 1929. aasta „suurt murrangut“ takistasid seda. Näiteks leiame sellise sünteesi võimalusi Grigori Vinokuri ja Roman Jakobsoni teadusloomingus.

Kes vene vormikoolkonnast paelub teid kõige rohkem? Kes teie meelest on kõige huvitavam teaduslikus mõttes?

Mul on raske ühtainust välja valida, sest vene vormikoolkonna osalejad meelitavad mind oma teadustemperamendi eri joontega. Saan nimetada neid, keda mainin sageli oma teadustöödes. Need on Ossip Brik ja Viktor Šklovski kui leidurid ja teerajajad. Need on Boriss Eichenbaum, Viktor Žirmunski ja Boriss Tomaševski kui süstematiseerijad. Need on Maksim Königsberg ja Grigori Vinokur kui kõige alahinnatumad figuurid vormikoolkonnas. Ja need on Juri Tõnjanov ja Boriss Jarho kui kaks kõige eredamat äärmust, kes koondavad endas vene vormikoolkonnas vastandlikke tendentse ja esindavad selle teadussuuna metodoloogiliselt laia haaret. Lõpuks on see Roman Jakobson eesmärgiga ühendada mitmesugused vormikoolkonna ideed. Ja pean ütlema, et just see „sünteetiline“ eesmärk võimaldas tal vene vormikoolkonna mõtted lääne kultuuriteadvuseni viia.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming