Kolm korda üks kolmandik on umbes üks

Hannes Varblane

Meie luule on tõesti sulgunud eneseimetlusse ja -kiitusse. Kas tegemist on paise või furunkliga, ei tea.Alljärgnev ei väljenda ei ühegi erakonna, ei rühmituse, ei kirjastuse, ei sõpruskonna vaateid. Alljärgnev on сугубо личное моё мнение. Siin puudub analüüs ning kõige väiksemgi püüe absoluudile. See on allakirjutanu arvamus ja selle eest vastutab ta vaid ise. Suurimad tänud Tiina Sulele Tartu Linnaraamatukogust. Ilma selle punapäise piiga igakülgse abita poleks see ülevaade teostunud.

2009. aastal ilmunud luuleraamatute arv?  Loomingus loendab Märt Väljataga 93 esitrükki 87 autorilt, 12 täiskasvanute tõlget, poolt tosinat venekeelset luuleraamatut, üht prantsuseinglise kakskeelset üllitist; paarikümmet värssi sisaldavat antoloogiat, kogumikku, laulikut, kordustrükki ja valikkogu. Olevat ka neljakümne ringis lasteluule kogusid. Isiklikult olen seisukohal, et täpset üllitiste arvu tuvastada meie praegustes avaldamisoludes pole võimalik. Raamatute väljaandmisprotsess  on selleks liiga hõlmamatu. Isegi esikkogude nimekirjas on meil Väljatagaga erinevusi. Mõnd kogu, mis tema listis on, mul pole, ja vastupidi. Kattuvus läheneb siiski üheksakümnele protsendile. Valik käsitletust? Välja jäid antoloogiad. Neid ilmub pidevalt ja mitmesuguseid, Peep Ilmetiltki pea igal aastal üks. Selgi aastal peaks ilmavalgust nägema Udo Uibo koostatud joomaluule koondmik Tänapäevalt.

Välja jäid ka  kogumikud à la isale, emale jne. Samuti Luhaääre Luuleklubide Liidu „Kuldsed kaselehed” jm. Välja lülitasin ma ka luuletustega varustatud pildi- ja loodusfotoraamatud, samuti lasteluule. Ülevaadetes ei puudutata ka Internetis ilmutatavat luulet. See nõuaks eri käsitlust ja sellega oleks viimane aeg tegelema hakata. Ma olen oma pika elu jooksul olnud tegev kirjastustes, kuulunud luulekomisjonidesse ja žüriidesse ning sellest johtuvalt on välja kujunenud  loo pealkirjas mainitud kolme kolmandiku printsiip. Üks kolmandik üllitatavast luulest on puhas praht, teine kolmandik nõuab vaatlust ning kolmas kolmandik on see, mida võib luuleks lugeda. Teise ja kolmanda kolmandiku piirid on hägused. Esimesse kolmandikku kuulub tihti pensionäride elulooluule, religioossed ja loodusotsingud, samuti grafomaania. Ega seda harrastusluulet päris üheselt ka võtta saa. Ühe rea, mis luulele läheneb,  leiab pea igast kogust. Tegijale on avaldamine vajalik ja kui väljaandmiseks vahendeid leidub, lasku käia. Avaldatus veel kedagi lugema ei sunni. Seda ülevaadet kirjutades needsin siiski oma kergekäeliselt antud nõusolekut, sest ligi pooleteisesajast luuleraamatust läbinärimine käis nii füüsisele, mõistusele kui ka lõpuks närvidele.       

*

Alustaksin tõlkeluulest. Tõlkeluule on eesti luuleprotsessi võõrandamatu osa. Seega tuleb neid kahteteist raamatut käsitleda. Alustaksin kahe Hendrik Lindepuu tõlkega. Tadeusz Różewicz, „Valitud luuletused”. Väga meeldis, väga vajalik, tahaks kohe tsiteerida, aga andsin endale lubaduse mitte kedagi tsiteerida. Marcin Śvietlicki, „Profaani laulud”. Omas stiilis tugev, ent ma olen sellist luulet liiga palju lugend, et vaimustuda. 

Derek Walcott, „Saared”. Meeldiv nobelist, kes Mathurale peale läheb ja seega ka hea tõlge; läbilõige autori 50aastasest loomingust. Soovitan soojalt. Fernando Pessoa, „Tubakapood. Alvaro de Campose viimased luuletused”. Lummavalt ilus raamat Pilgrim Booksilt Tõnu Õnnepalu tõlkes, pädevalt intrigeeriva järelsõnaga. Heteronüümide probleemi põhjalik avamine. Pean siinkohal esinema avaldusega, mis paneb mu  luuletaju suure kahtluse alla. Pessoa ei kuulu maailmakirjanduses minu favoriitide hulka. Andku härdunud austajad andeks. Aleksei Gastev, „Töölislöögi poeesia”. Aare Pilve tõlge, kommentaarid ja järelsõna. Tore ja mõtteid tekitav raamat, hea leid.

Hõimurahvaste sarjast „Väikeste rahvaste suur kirjandus” on tänu Arvo Valtoni tegususele ja hõimurahvaste programmi toetusel ilmus kuus luuleraamatut.  Juri Vella, „Räägi minuga”. Aleksander Volkov, „Hilissügis”. Kari Sallamaa, „Tiibklaveri kaanele kirjutatud loits” – meeldis enim; tõlkinud Jaan Õispuu. János Pusztay, „Talvesina”. Omel Ladi, „Ajaloo nägu”. Flor Vassiljev, „Allikselge pilguga”. Siinkohal on mõtet rääkida luulekogude palendusest. Kõik hõimurahvaste sarja raamatud on kujundanud Piret Räni. Par excellence. Üldse  kujundused head. Isegi harrastusluuletajatel omakirjastuslike väljaannete palendused korralikud. Huvitav, kust raha tuleb? Või on rahvas vaadeldaval aastal masule vaatamata rikkaks saanud? Omaette klass on raamatute kujundamisel Andres Rõhu. Temalt sel aastal kümmekond kõrgtasemel luuleraamatupalendust. Hästi kasutatakse ära fotot. Viimane tõlkeraamat oleks: Surdas, „Tilgake päikeseookeani”. Tõlkijat ei ole märgitud, lõhnab  Luhaääre Luuleklubide Liidu järele. 

*   

Järelkogud. Andres Allan, „Öötrükid”. Lauri Sommeri ja Raul Kurvitza õnnestumine. Sommeri „Järelsõnad” – tõsiselt uurimuslik ja hää. Jim Ollinovski, „Aeroplaan esimesest pilgust”.  Koostajateks Mart Velsker ja Epp Ollino. Hea on, kui on suguselts ja mõni Sommeri-sugune segane, isiklikult eelistan Allani raamatut. Ilmi Kolla, „Kõik mu laulud” (Eesti Raamat). Koostanud ja järelsõna kirjutanud Eve Annuk. Hea põhjendatud valik.   

*

Valikkogud. Kalju Lepik, „Paomaal ja Maarjamaal” (Tänapäev). Koostanud Karl Muru. Anna Haava, „Veelgi hinges nagu laulu” (Sirje Endre kirjastus SE & JS). Neist kahest kogust teen ma juttu selleks, et paari sõnaga mainida kirjastamispoliitikat. Autor ise kirjastab, las olla, ent Lepiku ja Haava  kogud tekitasid minus küsitavusi. Mõned teised veelgi enam. Miks isegi mainekad kirjastused annavad tihti välja kinnimakstud rämpsu? Kas meil on ikka vaja mingeid USA koloneli laule?   

*   

Vaataks siis nüüd luulekogusid, millest luuletki leida võib. Grupeeringud on suvalised, mingi sisetunde järgi formeerunud. Kaunitel daamidel on nagu alati eesõigus.

Jana Lepik, „Kus hommikud koidavad?”. Tekst pole just päris minu maitse ja Piret Räni seekordne palendus on karuteene poetessi luulelaadile – tapab teksti. Kätlin Kaldmaa, „Nägemata ilmad”. Selle raamatu poleemikas olen küll rohkem selle Pärnu  kirjatsura kui Andra Teede poolt. Piret Bristol, „See sama õnn”. Sissejuhatav üllitis vaadeldava aasta paljusid luuleraamatuid saatvale juhtmotiivile – on see luule või hägustatud proosa? Joanna Ellmann, „Kõrbenud galaktikad”. See teadvusevool on minu mõistusele liig paljusõnaline. Isa tasemeni jõudmiseks tuleb veel teed trampida, tahtmist näikse olevat.

Birk Rohelend, „Alexander ja Belle”. Kummaline  raamat. On ballaad ja pole kah. Aga pealehakkamine maksab ka midagi. Pealegi on Tartu Kunstikooli lõputöö palendajal Martin Tõntsul täitsa hästi õnnestunud. 

*   

Järgnev kolmik on omaette ooper. Kristiina Ehin, „Emapuhkus”. Väga ilus, väga  lahedalt loetav päevikulaadne, ent paari tõelist pärli sisaldav kogu. Väärib täit tunnustust. Ka raamatuna käes. Triinu Meres, „Lagunemine”. Selle aasta üks üllatajaid. Ootamatult tugeva värsikultuuriga esmik. Vastandub Ehinile, kuid seda enam mõju avaldab. Elo Viiding, „Meie paremas maailmas”. Kui Kristiina Ehinit peetakse valgeks madonnaks või kuningannaks või kuidas see olevatki, siis  Viiding olevat must. Ma ei oska selle kohta midagi tarka kosta. See raamat on küll kantseliidis kirjutatud proosa. Ja selles vihkamises on midagi sulepeast väljaimetut. Maarja Kangro ja Elo Viiding on minu jaoks meie naisluule lumekuningannad. Mõlema kohta võiks öelda cool, calm, collected, so well respected

*     

Edasi tuleb meil minna noorsandidega. Jüri Kolk, „Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)”. Vägagi meeldiv hilisdebüüt. On vaimukust, on keelemängu, ent ebaühtlane. Mina viimast osa ei ülistaks nagu mõni arvustaja. Jääb veidi fragmentaarseks. Mihkel Kaevats, „Eile hommikul ja täna”. Kena raamat Madis Katzi fotovõimendusega.  Aga need 25 lullat pole kah halvad, väljapeetud vähemalt. Aarne Anmann, „Südametunnistuse mälestuseks”. Harrastusluulest on pea igatahes väljas, kehaga on nagu on. Hanno Valdmann, „Sinine”. Mu poja nimekaim, seetõttu ta vist listi jäigi. Nii nagu tänapäeval seda luulet kirjutatakse. Egät, aga kokkuvõttes нu рыбa нu мясо. Siim Kera, „Me vaatame kuud, kuni jääme  pimedaks”. Samad sõnad, mis eelmise noorautori kohta. Mario Pulver, „Ma räägin sinuga”. Parafraseeriks teda: „Ankruketi algus on maailmalõpp”. Aga mesilased on ilusad ja ökoteadlikkus paberi suhtes maksab ka midagi. Elagu „roheline trükis”! Martin Vabat, „Naerutaltsutaja”. Naerma ei aja. On ja ei ole kah.       

*

Sirvime siis ka pullivendi. Margus Konnula, „Contra aastahing 2010”. Sellel kalendril on sponsoreid rohkem kui kirjatähti lehtedel. Eks äri tahab ajamist. Contra poolt taielduna oleks mõni lulla päris kena.  Ainult 15aastase lehma lüpsmine pole enam eriti naljakas. Kisub rohkem vägistamise poole. Toomas F. Aru, „Tahaks keppi jääääre saatel ehk Georges Charles de Heeckeren d’Anthès pihtimus”. Meeldivalt õhuke vihik mõtestatud mõttetustega. Loetav. Veiko Märka, „Põletada pärast lugemist”. Päris palju pärleid sigade ette, aga põhku ka, milles püherdada. Mulle läks päris hästi peale.  Aapo Ilves, „Tulen öösel sulle koju”. Kurat võtaks, Aapo, võta endale toimetaja, kes kogu komplekteerida oskaks! Aga on asju, mille pääle võib iga kirjastus siin lõunapoolses Eestis kadedusest kärvata.       

*

Lähme taas tõsiseks. Hando Runnel, „Videvik”. Uued luuletused vanadega kangestatult. Nagu Handol ikka – hästi komponeeritud. Arvestatav asi vanameistrilt. Indrek Hirv, „Veesilm”. Üle pika aja Indrekult täiesti uutest luuletustest kokku pandud  raamat. Ei mingit vana peki närimist. Lugesin mõnuga. Andres Rõhu palenduse ja Heldur Viirese monotüüpiate mõju on lausa lummav. Kalle Käsper, „Jah, armastan, kuid mitte inimesi”. Üllatus-üllatus! Kõrgstiilis arbujalik luulekogu. Väitlusluuletus Talvikuga tõsiseltvõetav. Agu Pildi akvarelli ärakasutamine Rõhu poolt on meistritöö. Peep Ilmet, „Meilmail” ja „Taevall”. „Meilmail” on parem, ehkki täitematerjali paljuvõitu. Peebul  hakkab vorm sisu tapma, aga keeleliselt on kogud mis kogud. Meil viimasel ajal luules keelega nagu ei tegeldagi. Ei uudissõnu, ei säravat keelekasutust. Hall üksluisus. Nagu Tartu kunstimuuseumi viimane, XXI sajandi kunsti näitus „Olemise paine” – külm ja kõle hingetu tegelikkus. Või siis püüeldakse meie luules süvafilosoofia poole. Jätke Wittgensteinile, mis Wittgensteini kohus, ja luulele oma. Ega piiride hägustamine anna alati alust sügavmõttelisusele.  Marko Kompus, „Kapiuks jaan oksa”. Sürridesürr. Hullemini enam ei saa. Ja mina nutan, et keelt ja mõtet ei väänata. Ainult üks viga – lõpuni lugeda ei suuda. Ott Heinapuu, „Inglile”. Hosianna ugri-mugri ilmavaatele. Päris meeldiv raamatukene. Livia Viitol, „Ajalootund”. Ootamatult lihtne, arusaadav, ajaloonärviga luule. Aga võib-olla proosa? Paavo Piik, „Kokkuplahvatus”. Erinevalt eelmisest  päris korralik tänapäeva- ja enesetunnetusega kogu. Palendus ka efektne. 

*

Nüüd siis ettekihutatutest ja ettekihutajatest. Andra Teede „Atlas” ning Triin Tasuja „Provintsiluule” oleks kui paarisrakend. Ometi täiesti erinevad priipassihobused. Võib-olla pole mõlemad märadki. Igal juhul lehkavad väga värskendavalt, väga värskendavalt. Mart Kangur, „Kuldne põli”. Hasso Krulli egiidi all õilmitsev autor on tõesti mõnes luuletuses keeleliselt värskendavalt uudne ja üllatav.  Pikemad asjad pole küllaldaselt pingestatud, seetõttu ka kogu ebaühtlane, aga väärib täit tunnustust. Mehis Heinsaar, „Sügaval elu hämaras”. Prosaist, olgu või maagiline, jääb luuleski prosaistiks. Või kus see proosa piir 2009. aastal kulgeb? Põldmäe, Kaus ja Kesküla on siis ju proosaluule. Hägustatud on see piir. Tõnu Õnnepalu, „Kevad ja suvi ja”. Epistolaarne oopus. Väga hillitsetud, väga väljapeetud,  ent minule pole lõpupöördumistes midagi ilmutuslikku. Kuhu on sellest raamatust kadunud kirg? Keskeakriis, või mis?

Hasso Krull, „Neli korda neli”. Mida mul öelda meie mõtete valitseja uue üllitise kohta? Konstruktsioon on täiuslik, sisugi täiuslik. Ainult armastuses on minu tundelisele meelele vähe armastust. Helikopteri lugu oleks tahtnud ka ühes tükis, aga perfektsuse üle ei vaielda.  Triin Soomets, „Varjatud ained”. On luuletusi, mis on tõesti sügavad, ent on siiski ka klišeele lähenevaid. Nii et Jan Kausi käe läbi välja jäetud luuletusi võinuks rohkem olla. Püüdsin mõnda Kausi mahakriipsutust dešifreerida – ei saanud hästi hakkama. Andrus Kasemaa, „Lagunemine”. Juba teine lagunemine. Noored on vist tõsiselt Ciorani „Lagunemise lühikursust” tudeerinud. Aga mulle meeldis. Läheb Teede ja Tasujaga koherentsi,  eriti luuletuste lõpetamisel.     

*

Lõpetuseks võõrkeelsed raamatud. Oli tõesti üks prantsuse keeles kirjutatud ja inglise keelde tõlgitud väike kogumik. Tarah Xaintorxare, „Souvenirs de samouraï. A Samurai’s memories”. Autori illustreeritud raamatukene  otsib alles kohta eestikeelses luuleruumis.     

*

Last but not least. Eesti venelased, kes mind enim rõõmustasid. Ei lubanud küll koguteostest rääkida, kuid teen siinkohal erandi. Igor  Kotjuhi koostatud „Обьяснение в любви” sisaldab 18 eestivene autori 150 luuletust. Hästi liigendatud kogumik. Doxie (Tatjana Sigalova), „Здесь и там / Там и здесь”. Noh, oli kah. P. I. Filimonov (varjunimi), „Боги безрыбья”. Kui eestikeelne luule elab mingis enesevangistuses, siis juba selles CDga varustatud kogus on tunda maailmakodanikuna kirjutaja närvi. Nikolai Karajev (varjunimi), „Безумное малабарское  чаепитие”. Eestis 2009. aastal välja antud huvitavaim luuleraamat. Selle loo pealkirjas esineb sõna „umbes”. Mina kasutan sõna siinkohal tähenduses, milles kasutas Paul-Eerik Rummo seda ühes omaaegses luulereas: sumbub see hoog umbsesse preservatiivi. Meie luule on tõesti sulgunud eneseimetlusse ja -kiitusse. Kas tegemist on paise või furunkliga, ei tea. Ent võimsa värsiskalpelliga Messiast, tulgu ta siis metsast,  merelt või väljamaalt, on vaja. 1956. aastal kirjutas Boriss Pasternak read, mis peaksid meid haisvast eneseimetluskiitusest vabastama ja andma lootust:

Кому быть живым и хвалимым,
Кто должен быть мертв и хулим,—
Известно у нас подхалимам
Влиятельным только одним.

Не знал бы никто, может статься,
В почете ли Пушкин иль нет,
Без докторских их диссертаций,
На все проливающих свет.

Но Блок, слава богу, иная,
Иная, по счастью, статья.
Он к нам не спускался с Синая,
Нас не принимал в сыновья.

Прославленный не по програме
И вечный вне школ и систем,
Он не изготовлен руками
И нам не навязан никем.1

Ette kantud EKSis 8. aprillil 2010. aastal
1 Boriss Pasternak, „Ветер”, 1956.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming