Kolm kirjandusajakirja: kes ja millest 2004

Rolf Liiv

Looming Esmalt midagi emotsionaalset. Võpatama pani avastus, kuivõrd operatiivselt reageeris Looming  tänavukevadistele kurbadele sündmustele: nii leiame Loomingu 4. numbri avaleheküljelt Jüri Talveti luuletuse, mis ajendatud Madridi 11. märtsi tragöödiast. Sellele järgneb Mats Traadi luuletus, mis sündinud Iraagis hukkunud Eesti sõdurile Andres Nuiamäele mõeldes. See on erakordselt võimas poeetiline valupurse, vastukaalu uudistereporterite külmale asjalikkusele. Ja teisalt: pea igas Loomingu numbris leidub mälestusliku tooniga kirjatöid. Memuaaride autoreist mainigem nimesid nagu Andres Vanapa, Hellar Grabbi (meenutused 1944. aasta septembri põgenemisest), Juhan Saar, Vladimir Beekman, aga ka Toomas Haug meenutamas Mart Mägerit. On raske üle hinnata Loomingu rolli ajalooteadvuse ja -teadlikkuse teravdamisel. Sellest kumab läbi 80ndate lõpu muinsuskaitseliikumise hiilgeaegade vaimsust, mida vahepeal kadunukski pidasin. Õnneks eksisin. Ajakirja sügavalt läbi mõeldud kompositsioonist annab tunnistust artiklite sidusus; nii näiteks järgneb Jaan Kaplinski tekstile Tõnu Õnnepalu luuletus alapealkirjaga ?pärast J. Kaplinski ?Isale? lugemist?.

Loomingu tagakaane sisekülg on reserveeritud eri väljaandeist pärit intrigeerivatele tsitaatidele ehk ?pirnidele?, nagu võib eeldada rubriigi pealkirjast. On lahtine, kas näitab see toimetuse teatud iroonilist suhtumist valitud väidetesse või lihtsalt neutraalset esiletoomist.

Loomingu laiahaardelisust ja avatud vaimsust ilmestab tõsiasi, et 11. numbris käsitleb Eve Annuk rahulikult ja respektiga nn amatöörkirjandust. Kindlasti oli viimane aeg sellelegi vohavale nähtusele analüütiline pilk heita.

Loomingu tugisammasteks on mäletamine, empaatia, sallivus, apoliitilisus, loovuse kõige erinevamate väljundite väärikas väljatoomine (Kross kõrvuti Contraga). Ja neid sambaid ajahammas ei pure.

 

Vikerkaar

Väljakujunenud tavade kohaselt pühendas Vikerkaar selgi aastal mitmeid kaksiknumbreid temaatilistele süvakäsitlustele: biotehnoloogia, inglise romantism, linn, eksistentsialism ja humanism. Kuidagi eriliselt täiuslikuna mõjub inglise romantismi erinumber, andes isegi välja lühiantoloogia mõõdu. Tõlked pärinevad enamjaolt Märt Väljataga, aga ka Ants Orase jt sulest, luuletõlkeile lisaks leiame teoreetilisi käsitlusi. Ehk tuleks kaaluda selle kaksiknumbri materjali laiendamist eraldi raamatuks, millest võiks kujuneda asendamatu abimaterjal filoloogiatudengeile? Vikerkaare trumbiks on Ain Kaalepi meisterlikud luuletõlked, mis paigutatud ainumõeldavale positsioonile ? avaleheküljele. Ehk näen siin paisutatud sümboolsust, kuid minu silmis on see ikkagi õilis austusavaldus maestrole. Sama fenomeni näeme Loominguski, mille avaveerge sisustab teiste hulgas näiteks Doris Kareva. Vikerkaare omapäraks on kunstiteoste reprode avaldamine, mida aitavad mõtestada kriitikute kommentaarid. Eks ole see omalaadne kompaktne valik eesti nüüdiskunstist neilegi lugejaile, kes erinevatel põhjustel galeriisid ei külasta? Vikerkaar andis ka järjekordse lisapanuse viimastel aastatel plahvatuslikult suurenenud Baudelaire?i tõlgete varamusse ? nimelt on Ain Kaalep esitanud värske versiooni kuulsast ?Raipest?. Siinkohal esitaksingi oma ainsa pretensiooni Vikerkaarele: kas poleks mõttekam siirduda Baudelaire?i juurest nende sadade meil seni avastamata prantsuse poeetide juurde, kelle tõlked sootuks puuduvad? Miskipärast oli mul kinnisidee, et Vikerkaare salasümpaatia kuulub jäägitult prantsuse mõtlejaile. Kuid tegelik pilt seda nii väga ei kinnitagi. Ometi leiame käesoleva aasta numbreist teiste hulgas Jacques Attali, Pierre Bourdieu ja  Jean-Paul Sartre?i kirjutisi. Viimane on esindatud koguni kahel korral, mis on eriti tänuväärne, arvestades tema seniste eestinduste nukrat vähesust.

 

Ühisosa ja omad autorid

Nii Loomingust kui Vikerkaarest tabasin selgesõnalisi Ameerika-vastaseid ideid. Markantsemaid näiteid: Vikerkaare 6. numbris Tony Judt, Loomingu 2. numbris väidab Enn Soosaar: ?tuleb /…/ tõsise skepsisega suhtuda G. W. Bushi taoliste poliitikute retoorikasse? (lk 253). Ent ? selline suhtumine pole siiski ainus: Loomingu 11. numbris kirjutab Ain Kaalep leebelt: ?Ja tänapäeval ei tahaks ma mingi hinna eest ega mitte üheski mõttes Ameerika kallal tänitajate leeri astuda, mis sellest, kui USA valitsus ka mõnd suuremat või väiksemat viga näib tegevat! Heatahtlik kriitika, arvan, oleks igatahes sobivam, kui just tahta ennast sel puhul avaldada.? (lk 1728). Nii et ühest ideoloogilist platvormi Loomingul ei paista olevat.

Nii Loomingul kui Vikerkaarel on oma püsiautorid, kelle nimi juba spontaanselt seostub antud väljaandega. Peeter Sauter on mu meelest üks neid, kelle tekstid on lahutamatult seotud Vikerkaarega. Nõnda pole üllatav, et sellegi aastakäigu Vikerkaares on ta mitmel korral esindatud. Loomingu selle aasta numbrites on meeldivalt sageli oma värskeimat toodangut pakkunud suurmeister Jaan Kross. Üks aasta mahukamaid, läbi kolme ajakirjanumbri ilmunud tekste on Lauri Sommeri magistritööle tuginev põhjalik (ehk ammendavgi) Uku Masingu luulekogu ?Saadik Magellani pilvest? käsitlus. Tohib vist väita, et pilt Masingust hakkab viimaks ometi täismõõtmeid omandama, ehkki kõiki ta tahke pole meile antud taibata. Samuti on Loomingu sagedasi kaasautoreid Jaan Kaplinski.

 

Vihik

Vihik on esoteeriline nähtus, tahaks kohe alguses asjale lakoonilise hinnangu anda. Ent ei pääse vist selgitustest… Priit Kruusi toimetatava (mitte tingimata pahaendeliselt) mustakaanelise väljaande sisu on äärmiselt heterogeenne: autorid kõnelevad lugejaga küll eesti keeles, kuid nende idiolektid võivad pehmelt öeldes üsna erinevad olla. Nostalgilisele lainele häälestavad Olavi Ruitlase ja Kristiina Ehini mälestused lapsepõlves mõjunud raamatuist. Lisaväärtuseks on see, et nähtavasti on tekst suuliste  ettekannete autentne translitereering, toimetamata, ehe ja dokumentaalne. Oletan, et samal meetodil on Loomingus talletatud kirjandussaate ?Litter? mõningad intervjuud, näiteks Nikolai Baturiniga ja Jaan Kaplinskiga. Vihiku 7. numbri eredaimad sähvatused kerkivad Berk Vaheri mikrokosmilise kirjanduse käsitluse ning Atavistide manifesti kohal. Neile, kes ei ole üdini vihiklikus mõtlemises sees ? muide, see mõtlemine väärib, et selle sisse minna ?, peaks koostama Vihiku erinumbrina ?Noore intellektuaali baassõnastiku?. Vastasel juhul jääb Vihik kahetsusväärselt väikse insider?ite ringi lugemisvaraks.

Üks autoreid, kes on kõigis kolmes vaadel­davas väljaandes esindatud, on Jan Kaus. Äärmiselt paindlikult oskab ta kohaneda avalda­miskoha põhimentaalsusega ? kirjutades Vihi­kus, teiseneb tema diskursus otsemaid vihiklikuks.

Pole kahtlust, et me vajame neid kolme kultuuriväljaannet. Pole kahtlust, et ainuüksi tõlkekirjandusele oleks hädasti tarvis eraldada veel vähemalt üks kultuuriajakiri, või siis anda Ninnikut ka paberkandjal välja. Pole kahtlust, et vaadeldud kolme väljaande toimetus on oma töö teinud laitmatult.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming