Kolm kaalukat raamatut Mats Traadilt, neljas tulemas

Holger Kaints

„Minge üles mägedele” on traditsioonilise eluviisi õitsengu lõppfaasi ning selle pika vinduva hääbumise ja ühtlasi krampliku eluspüsimise lugu.Kolme suure, paksu ja soliidselt helehalli köite ilmumisega on ühtmoodi kaante vahele saanud kõik „Minge üles mägedele” seni ilmavalgust näinud üksteist jagu. Lisaks veel sama tegevuspaigaga, kuid üldiselt eraldi seisev lühiromaan „Puud olid, puud olid hellad velled”, mida võib lugeda Palanumäe lugude sissejuhatuseks või eellooks. Tulemas on küll veel neljaski köide, aga see sisaldab romaanisarja seni ilmumata, kaheteistkümnendat jagu.  „Minge üles mägedele” kõiki jagusid koondav väljaanne on vajalik asi, viimased ilmunud köited kippusid liiga eraldi jääma ja seetõttu hakkas ka kogu sarjast hajus mulje tekkima. Ainus pisiasi, mida sellele üllitisele ehk ette heita võib, on natuke liiga rasked köited, seesuguseid raamatuid saab lugeda ainult laua taga. Kuna viimaseid köiteid on arvustuses käsitletud enamasti eraldi, on siin, kolme kordustrükiköite ilmumise järel, paras vaadelda kogu  seni ilmunut kompaktsena koos, mis sellest, et viimane osa ja lõpplahendus veel lugeja ette jõudnud ei ole.

Uudisteose ja varem ilmunu koos arvustamise puhul läheks paratamatult põhitähelepanu esmatrükitule ja jätaks vanemad osad järjekordselt varju. Enne kui „Minge üles mägedele” põhiosade juurde minna, eraldan nendest siiski „Puud olid, puud olid hellad velled” kui üsna (või päris) omaette teose. Minu arvates on see  Mats Traadi üks paremaid proosateoseid, mille kõrvale saab seada ehk ainult „Karukella, kurvameelsuse rohu”. Eriti kütkestav on lühiromaanis see, kui sügavale on autor osanud tungida XIX sajandi esimese poole talurahva müstilisse mõtteviisi ja maailmatajusse, nende enesesamastamisesse loodusega. Kui seda ahtakest teost ja edaspidiseid „Minge üles …” jagusid koos võrrelda, siis sobiks paralleeliks ehk miniatuurmaal ja žanripannoo. Üks ei ole teisest  iseenesest parem ega halvem, nad on lihtsalt erinevad, ja peamiselt viimistluse taseme poolest (ehkki ka suurel žanrimaalil võib mõni detail olla filigraanselt välja joonistatud). „Minge üles mägedele” valmimise aeg on olnud väga pikk.

Seetõttu ei saa seda teost päriselt kõrvutada XX sajandi algupoolel populaarsete mitmeosaliste romaanidega (J. Galsworthy „Forsyte’ide saaga”, R. Rolland’i „Jean Christophe” jt), mis kahtlemata olid eeskujuks ka näiteks Tammsaarele „Tõe ja õiguse” põhiplaani väljajoonistamisel. Kõik nimetatud on sellisteks algusest peale kavandatud ja komponeeritud, „Minge üles …” on aga tänase mahukuseni kasvanud. Olen päris kindel, et nii ulatuslikuna, nagu see praegu meie ees on, polnud teos plaanitsetud. Juba see aeg, millal kirjanik romaani alustas, ei oleks tal lubanud kõigest, mis pärast 1917. aastat sündinud, omatahtsi kirjutada.

Kui esimesed peatükid  1986. aasta kaheksandas Loomingus ilmusid, võis oletada, et uus teos ei tule Traadi senistest töödest toekam. Ka tiitellehel 1987. aasta numbrit kandev1 ja kolme esimest jagu koondav Eesti Raamatu väljaanne ei kanna köite järjekorranumbrit, ehkki juba 1989. aasta Loomingus nr 1 ja 2 ilmub „Minge üles …” IV jagu „Must sõda”. See ja kaks järgmist jagu, mis ilmuvad taas esmalt Loomingus, vastavalt 1991. ja 1992. aastal, saavad „Minge üles …”  teise köite nime all kaante vahele 1994. aastal. Seal on käsitletud juba keerulisemaid aegu (1905, maailmasõja aastad, Vene revolutsioon ja Vabadussõja algus), mille kujutamiseni tsensuuri kehtides Traat vaevalt oleks jõudnud. Seega on üsna tõenäoline, et edasikirjutamise mõte võis tulla kirjutamisolude vabanemise tõttu. VI jagu päädib Palanumäe perenaise Mai surma ja 1918. aasta viimaste päevadega, jättes nii mulje, et teos sellega lõpebki. Pole  võimatu, et autoril vahepeal selline kavatsus oligi. Kui tõmmata siia nüüd esialgne vahejoon, näeme kahte asja: on olemas esimene tervik (I – III jagu) ja teine tervik (I – VI jagu).

Teos on kasvanud mahukamaks, sest ajad on selleks soodsad olnud, ja suurem tervik on sama hea – ainult et sisult mitmekülgsem ning seega huvitavam kui väiksem tervik. Ette rutates: sama kehtib veel suurema terviku, kõigi kolme  praegu käes hoitava köite sisu kohta kokku (I – XI jagu). Järgmised neli jagu (VII – X) ilmusid 1997– 2001 kohe eraldi raamatutena, vastava osa, mitte „Minge üles …” üldpealkirja all. XI jagu tuli aga taas välja kõigepealt Loomingus: nr 2–5, 2006. Pole midagi teha, nii pika kirjutamisaja jooksul muutub nii stiil kui käsitluslaad. (Meil kellelgi pole võimalik astuda kaks korda samasse jõkke.) Ilmselt kajastab see nii autori eelistuste ja rõhuasetuste nihkumist kui ka paratamatult igaühe jaoks kiiremaks muutunud ajast johtuvat kujundite lakoonilisemaks muutumise, tihenemise ja lühiduse soosimist. Muutused on olnud pikaldased, lugedes jagusid ilmumise järel, aasta-paari või veidi pikema vahega, seda õieti ei märkagi.

Ent nüüd, esimesi ja viimaseid jagusid võrdlema hakates, on lühenemise ja kontsentreerumise tendents  ilmne. Ehkki laias laastus tundub, et tegemist on peamiselt kirjaniku enda kirjutamismaneeri aeglase teisenemisega rohkem kui kahekümne aasta jooksul, ei välista stiilimuutus ka teatavat tahtlikkust, võttes arvesse, et ka aeg, milles „Minge üles …” tegelased elavad ja mõtlevad, on teose lehekülgedel edasi läinud, areng on olnud väga suur. Hendriku ja Mai laulatus, millega romaanisari algab, toimub usupuhastuspühal  1885, viimaste ilmunud jagudega jõutakse 1930. aastate algusesse, suure majandussurutise järelmõju aastatesse. Ajavahe on seega üle neljakümne viie aasta. Selle aja jooksul muutus Eesti maainimese mõtlemine, ajataju, maailmast informeeritus ja palju muudki väga põhjalikult. Esimestes jagudes kogeme veel müstilist mõtlemist. Need on muidugi riismed, võrreldes sellega, mis oli „Puudes …”. Aeg on edasi läinud, uued  tarkused võimust võtnud. Maajumalat nähakse Palanumäel liikumas senikaua, kui vanem, Kotteri põlvkond veel kestab. Pole siis ime, et toona vaadeldakse ja jälgitakse loodust hoolikamalt, sellest otsitakse teistsugust tähenduslikkust kui edaspidi, ja autorgi on süvenenud rohkem looduse kujutamisse.

Üheks oluliseks „Minge üles …” väärtuseks tulebki pidada kujutatud kiireid muutusi, mis eesti talupoja ümber ja tema endaga ühe  inimeluea jooksul toimusid (see on, kui soovite, eelmise sajandivahetuse üleilmastumine: nende aastate jooksul kujunes Eesti talupoeg ja tema eluolu järjest sarnasemaks ükskõik millise teise Euroopa maa talupoja omaga) ning inimeste enda ajast ja ajavapustustest tingitud muutumise vahendamist. Seda enam, et kõike on kujutatud järjepidevuses, ilma pikemate hüpeteta, katkestuseta. Romaanisarja mahub hulgaliselt süžeid, mida oleks saanud kasutada iseseisvate romaanide põhiplaaniks. Siin on nad üksteisega põimunud, konkreetses jaos saab küll üks või isegi mitu liini peamise tähelepanu osaliseks, aga see ei tähenda, et kogu huvi keskenduks ainult neile. Pealegi on enamasti kõigi liinide algus kusagil eespool ja päris lõpp võib tulla hoopis hiljem. Nii jääb mulje, et eri jagude peamine piiritleja on vahest hoopis aja hingus. See hõljuv vaim, mida sõnadega raske seletada. 

„Minge üles …” süžeede hulgas leiame mitmeid Mats Traadi lemmikteemasid, mis läbivad tema loomingut. Üks, mida tahan eriti esile tõsta, esiteks sellepärast, et see on just Traadile väga omane, ja teiseks põhjusel, et teistel autoritel esineb seda üldiselt harva, on tundliku, kergesti haavatava, nõrga närvisüsteemiga inimese teema. Eluraskused ja -vapustused on selliste inimeste jaoks liig, ilma toetuseta ei suuda nad enamasti toime  tulla, ja mõnikord pole toetusestki abi. Üks sellise tüübi suurepäraseid näiteid on „Puude …” peategelane Hind. Samalaadseid tegelasi leiab Traadi loomingus algusaegadest peale, lisaks mainitule romaanides „Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga” ja „Rippsild”, kui nimetada esimesena meenunuid. „Minge üles …” kõige markantsemaks selliseks tegelaseks on Hendriku Vabadussõjas võidelnud poeg Valter, kelle traagika kulmineerub IX jaos „Valge  lind”. Samas, ega Hendrik isegi pole sünnist saadik mingi võitlejahing. Esimeses osas tundub lausa, et päris õige taluperemehe tüüp ta võib-olla ei olegi. Aga Hendrik on selline, kelles sitkus (ja mis seal salata, mõneski situatsioonis tuleb ilmsiks, et ka kalestumine) kasvab aastatega. Muidugi ei panda teda kohe noorelt ja alguses väga tugevasti proovile. Kui eluraskusi laotakse turjale pikkamööda, annab pidev rabelemine vastupidavust juurde. Lõpuks  on Hendrik nagu Wiiralti tamm: võra räsitud, aga tüvi murdumatu ja juured tugevasti maas kinni. Viimaste osade juures jääb üha rohkem silma autori pessimism. Ühelt poolt võib seegi ju tingitud olla ajast, mida neis jagudes kujutatakse: majanduskriis lõi Eesti talumajandust väga valusalt. Ühtlasi kumuleeruvad Suside perekondlikud probleemid: õige pärija ning talu edasipidaja puudumine; pea kõik teised  peale vana peremehe loodavad talust ainult saada, ise vastu andmata …

Ent tähele panemata ei saa ka jätta autori enda minoorse meelelaadi süvenemist viimasel aastakümnel. Pangem tähele süngeid värve tema viimase aja luules. Kõik situatsioonid ja süžeekäigud on ju teose looja käes, tema neid juhib ja suunab selles sihis, mis tunduvad talle olulised, märgilised. Jäädes „Minge üles …” piiridesse, paistab, nagu kehtiks antiikajal käibinud ajalookäsitlus:  kõige vanemad ajad – kuldaeg, edasi – hõbedane aeg, ja mida lähemale tänapäevale, seda odavamaks hinnang läheb. Tõepoolest, Palanumäe parimad ajad olid tsaariajal, enne 1905. aastat. Need olid stabiilsed ajad, suuri vapustusi ei olnud, põllumajandussaaduste hinnad olid enamasti soodsad ja turg olemas. Oli võlgadega päriseks ostetud talude kosumise aeg. Hiljem kulutasid sõjad, revolutsioonid ja muud üleelamised kogutud vara ära, raha kaotas  väärtuse, ning Eesti Vabariigi ajal oli tunduvalt raskem jalgu alla saada, sest turg oli kitsamaks jäänud, hindade kõikumine suurem. Mitmed romaani tegelased süüdistavad puudulikku põllumajanduspoliitikat – ses mõttes näib siin olevat paralleele taastatud vabariigi algusega. Võib tekkida mõte, et osa süngetest toonidest ongi tänase päevaga rahulolematuse projektsioon esimesse Eesti aega.

Negatiivseid paralleele praeguse ajaga on rohkemgi.  Oluline moment on kindlasti inimeste kasuahnus. Palanumäe pankrotiohugi on ülekaalukalt põhjustanud perepojad, kes on isalt oma võlgadele käendusi välja mangunud ja pärast lausa pettuse või võltsimise peale läinud. Ning pangaametnik püüab – nagu tänapäeval öeldaks: „siseinfot kasutades” – talu kehva majandusseisu teades seda odavalt omale suvituskohaks osta … Ometi ei puudu kasuahnus, tüssamine ja valelikkus varasemateski osades  – kaugel sellest. Mäletame hobusevarguste lainet II jaos jpm. Et autori mõttemaailm on varasemaga võrreldes tõepoolest süngemaks läinud, võib hõlpsalt ühe huvitava paralleeli abil kinnituse leida. Nimelt saab avastada „Minge üles …” X jaos „Haamri all” ja romaani „Tants aurukatla ümber” Eesti vabariigi aega kujutavas teises osas (tantsus) üllatavaid kokkulangevusi. ”Minge üles …” X jao 9. – 11. peatükis külastab Palanumäed samuti aurukatel. Ja ehkki masinaga viljapeksmist on varasemateski osades ette tulnud, on seekord kokkulangevusi eespool mainitud teoses kujutatuga väga palju: enam-vähem sama aeg, võlgades talu, oksjonihaamer paugub ning mõlemal korral juhtub õnnetus. „Tantsus …” jääb sulane kättpidi masina vahele, „Haamri all” süütab aga katlakorstnast välja lennanud säde Palanumäe eluhoone.

Võib niisiis öelda, et tegemist  on ühe teema variatsioonidega. Ent vahe on märgatav. Kahtlemata polnud ka „Tantsus …” eluraskusi mahendatud, aga muredest hoolimata oli õhkkond vabastav: nagu ikka suvel maal viljapeksu aegu. Ligikaudu samalaadse situatsiooni, kujutatuna kolmkümmend aastat hiljem, fooniks on aga troostitu ja rusuv meeleolu. See, mis „Tantsus …” on õnnetu juhus, astub nüüd esile fataalsusena, paratamatu hääbumise ühe lülina.  Tegelikult pole ju pessimistlikus lähenemises kirjanduslikule materjalile midagi taunimisväärset. Pigem ehk hoopis puhastavat. Vaatepunkti erilisus väärib tähelepanu ja analüüsi. Ma ei taha siin vastanduseks tuua nn kuldse Eesti aja müüti, sest „Minge üles …” pole mingi kommertsteos, tema lugejal ei peaks sellist vastandust tekkima. Jätame kõrvale ka autori subjektiivsest meelelaadist tulenevad põhjused. Missuguse üldistuse  võib teha pelgalt teose enda järgi?

Üks võiks olla järgmine: senise sajandeid kestnud elukorralduse kese oli olnud talu, majapidamisüksus. Lähedane alev, isegi kui seal elatakse (IV jagu), ei saanud sedavõrd omaks. Talukeskse elukorralduse aeg hakkas aga paratamatult läbi saama, ehkki talude kadumine polnud otseselt silmapiiril. Ilm oli lihtsalt avardunud ja nüüd oli elu kese näiteks linn või riik. Lõpp ei olnud lähedal mitte  Palanumäe talul ja Hendriku elutööl, vaid traditsioonilisel põllupidamiskesksel elul üldse ehk seni ennast maarahvana identifitseerinud koosluse elulolul. See võib olla pessimismi õigustus. Ükski selgeltnägija ei näinud sel ajal kolhoseerimist ette, aga ka loomulik areng oleks lõpuks sama tulemuseni välja viinud. Tendentsid ja viited selleks olid esimesel Eesti ajal juba kindlalt olemas. Kuidas oleks võinud  minna, võib näha Taani ja Rootsi näitel. Talud on ju formaalselt alles, aga need on intensiivtootmise üksused; inimesi on põllumajanduses rakendatud ligikaudu 2%. Ülejäänud talud on kas hobimajapidamised, suvilad või hoopis lagunenud. Hiljuti Loomingu Raamatukogus ilmunud Stig Claessoni „Sina maga, mina pesen nõud” ja tema varem tõlgitud „Kes armastab Yngve Frejd” näitavad selgesti, kuidas asjad sealpool läinud on, riigi suurtest  põllumajandussubsiidiumidest hoolimata. „Minge üles mägedele” oleks niisiis traditsioonilise eluviisi õitsengu lõppfaasi ja sellele järgnenud pika ja vinduva hääbumise lugu. Ja samas, kummatigi: selle krampliku eluspüsimise, elu külge klammerdumise lugu. Oma paratamatu lõpu kuulutusega jõutakse tegelikust elust ehk natuke ette, aga see mõjub pigem ilmutuslikkusena kui liialdusena.

Arusaadavalt on see ainult üks tõlgendamisvõimalus,  niisugune, mis ei sõltugi enam sellest, missuguseid saatusekäänakuid pakub meile viimane jagu. Sellegipoolest on ääretult huvitav oodata, mida viimane jagu toob. Lõpetab romaanitsükli kompositsiooniliselt ära, seda kindlasti. On sündmusi, mida võib ette aimata. Mingit täispööret kindlasti ei tule. Ka aktsentide suurt ümbertõstmist ma ei usu. Õige pea näeme, ennustamisel pole mõtet. Jääme  ootama.

1 Tolle raamatu ilmumisaastaga on kummaline segadus. Tiitellehel on 1987 ja seda aastat mainitakse mõistagi ka teatmeteostes. Tegelikult ilmus raamat alles 1988. aasta sügisel. Sirp ja Vasar kuulutas selle uue raamatuna välja 1. oktoobri numbris 1988. aastal, ise olen teose ostnud 9. XI 1988. Selline juhus on haruldane. Kui tsensuur või midagi muud toona trükkimist-ilmumist kinni hoidis, muudeti ilmumisaastat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht