Kolhoos, Tuglas ja savi

Toomas Liiv

On hetki, mil mind on kütkestanud sõnaühend ?klassikaline filoloogia?. Teatavasti märgistab see teadusharu, mis tegeleb eelkõige vanakreeka ja ladina keele ning kultuuriga seotu uurimisega. Mainitud keeled, mida ma ei oska, kuigi olen neid õppinud, tunduvad surnutena, ongi tegelikult surnud, ja just seetõttu ka kuidagimoodi iseäranis täiuslikud, lõpuleviidud. Kuigi tegelikult kõik kestab edasi juba surmajärgsuses, postmortaalsuses, n-ö postuumselt. Meiegi, eestlased, oleme selles mõttes postuumne nähtus, teatav kultuuriline postmortaalsus kogu oma lõpuleviidud ilus ja inetuses. Kusjuures juba kreeka ja ladina sõnades on mingi vastupandamatu võlu. Väidan, et neis on seda, mida enam ei ole, ja jätan seejuures selle väite tõestamata. Võtame või ladinakeelse sõna ?grammatophylacium?, mis, pärinedes kreeka keelest, tähendab sõnastiku järgi riiklike dokumentide hoidlat, arhiivi. Kui uhkelt, kui euroopalikult kõlaks see sõna vastava asutuse nimetusena tänases Eestiski! Ent kui asjale vaadata pragmaatiliselt, siis ? kes meil ikka nii väga oskab vanakreeka keelt? Kes on meil Eestis praegu võimeline nautima Homerose lugemist originaalkeeles? Võib-olla vaid kümmekond inimest, parimal juhul ehk paarkümmend, tõelised gretsistid, veendunud hellenistid. Need haritlased on eesti rahva tõeline au ja uhkustamise asi. Ülejäänute jaoks kehtib aga iidne ladinakeelne ütlus: ?Graeca sunt, non leguntur?, mis tõlgituna tähendab: kreeka keeles (kirjutatud, järelikult) ei loeta. Teisisõnu: arusaamatu tekst ? ärgem peatugem selle juures! See kõlab igatahes väga tänapäevaselt. Milleks meile mingi kreeka keel, kui on olemas universaalselt primitiivne Basic English ja nii palju hitte, kus öeldakse, et I love you, baby. Kusjuures kogu selles beebi-värgis on ikka paksult küll otse klassikalist pedofiiliat! Aga kellele seda kurta?

Ja ikkagi. Kui palju on meil eesti keeleski kunagistelt kreeklastelt laenatud ilusaid sõnu! Kirjanduskriitilises kasutuses näiteks on üllatavalt palju mõisteid, mis algavad prefiksiga ?epi-?. Targad raamatud väidavad, et too ?epi-? tähendavat kreeka keeles ?juures, peal, järel, pärast, üle, vastu?. Minule meeldib iseäraliselt termin ?epitseuksis?, iseäranis siis, kui seda hääldada ehtsal baltisaksa kombel ?epitsöiksis?. Puhtalt kolikambri-sõna. Minule pole tänaseni täpselt meelde jäänud, mis asi see õieti on. Aga sõna ise meeldib, pomisen vahel isegi mõnes avalikus kohas ?epitsöiksis?, mõni kõrvalolija võpatab selle peale, heidab põlgliku pilgugi, ent minu enda jaoks muutub maailm pärast ?epitsöiksist? kuidagimoodi rõõmsamaks. Mõnikord kontrollin ennast leksikoni abil, seal öeldakse, et ?epitsöiksis? on ?sõna(ühendi) tunderõhuline kõrvutine kordus?. Nagu juba Juhan Liivgi ütles: ?Mätas – mätas ? / üks ja teine.?

Mulle meeldib veel üks kolikambri-sõna, ?epifoor?, s.t sõna(ühendi) tunderõhuline kordamine lausete, lauseosade ja värsside lõpus. Etümoloogiliselt seletatakse seda mõistet niimooodi: epi- ?pärast? + phorus ?kandev?. Las ta siis olla ?pärast-kandev?. Üks meie klassikalisemaid kolikambri-raamatuid, Bernard Söödi ?Kirjandusteooria lühikursus? (2. trükk, 1966) toob igatahes epifoori näitena värsse Juhan Smuulilt: ?Te küsite ? kuidas ta on, see kolhoos? ?/ Kiidusõnadest keel on meil kasin./ Kuid ma ütlen niipalju, noormees: kolhoos/ on üks väärt, on üks kiiduväärt asi.? Kummalisel kombel meeldib mulle siin see tänaseks juba kolikambrisse kolinud/kolitud sõna ?kolhoos?, veelgi rohkem aga selle epifoorne kasutamine. Tunderõhulist kordamist peaks meil ikka palju rohkem olema. See on lollikindel värk. See jätab meelde. See õpetab. Sest repetitio est mater studiorum, eestikeelselt: kordamine on õpingute ema! Ma kiidan nii epifoori kui ka epifooriat. Ent jääb veel mitu epi-asja.

Ja nii edasi. Kas panite tähele, et ma proovisin ühes eelnenud lauses teha epifooriat? Ei tulnud vist välja, eks, sest ma pole ju Juhan (ei Liiv ega Smuul). Mina olen hoopis Toomas. Aga sellest hoolimata ja selle peale vaatamata meeldib mulle epigramm, s.t satiiriline, sageli puänteeritud lühiluuletus, mis naeruvääristab vaimukalt mõnd isikut või nähtust. Naeruvääristame seekord Friedebert Tuglast (alias Felix Ormussoni), kelle kohta Henrik Visnapuu aastal 1920 kirjutas epigrammi: ?Ei ole liimimat liimi, / ei ole halvemat riimi / kui Tuglas. / Ei ole savimat savi, / ei ole kiskjamat havi / kui Tuglas. / Millises muglas/ on ta küll keedet ja havvut,/ kelle poolt needit ja ravvut?/ Iga narri ta avitab,/ kompromissiks meid kokku kõik savitab.? Epigramm epigrammiks, ent mina küll ei usu, et Tuglas oli savim savi. Minu jaoks on Friedebert eelkõige ikkagi klassik, mina teda austan, aga riimida ei oska minagi paremini kui Visnapuu (see ju ka juba ammu-surnud mees) ? tuglas-muglas. Mida siinkohal ütelda? Mida lisada (surnutele)? Kas oli Tuglas tõepoolest vaid savi?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming