Kokkukäiv torukübar

Paavo Matsin

Herzmanovsky-Orlando kuhjab ülima detailitäpsusega iga „ootamatu” loodusvaate, ehitise või tegelase eelmise otsa, nii et lugeja lahustub igas järgmises meisterlikus kirjelduses.        Vaatevinkli küsimusest Austria aristokraadi Fritz von HerzmanovskyOrlando (edaspidi FHO, eluaastad 1877-1954) peateos „Genius’te maskimäng” (kirjutatud 1928/29) viib meid maailma, mis suures osas on unustatud ja hukka mõistetud, veidraks ja ohtlikukski kuulutatud. Kõikide muude sihtrühmade kõrval peaks see teos olema kohustuslik lugemine igale ajalooga tegelejale, kes näiteks julgeb midagi öelda Hitleri ja okultismi  kohta. Asjal olid ikkagi väga peened tagamaad. Millised mõttearengud lõikas Euroopas läbi sakslaste kaotus II maailmasõjas, see on tegelikult ju siiani tabuteema. Näiteks C. G. Jung oli just jõudmas käsitlusteni rasside arhetüüpide eripäradest. Pärast sõda distantseeriti ennast aga jäigalt kõigest sellisest. Tuhandeaastane muinasjuturiik, ainulaadne võimalus maailma ajaloos midagi tõeliselt ilusat teha ei teostunud, selle loomise juures olnud tippvõlurid  müüsid end maha, tõrjuti kõrvale või tapsid end (näit natside palgal olnud Graali ekspert Otto Rahn), kes tajus juba kolmekümnendate lõpul, kuidas näilikult käeulatuses utoopia ei ole tegelikult reaalses maailmas ikkagi võimalik. Paljude Kolmanda Reich’i ideede sünnikohaks oli aga tegelikult XIX-XX sajandi vahetuse Austria oma rahvusliku müstitsismi, maastikuidealiseerimise, teosoofia germaniseerimise ja tekkiva ariosoofiaga. Aga ärgem tormakem asjadest ette …    

FHO stiilist

Võrdleksin FHO ülimalt isikupärast stiili mitte näidetega kirjanduse vallast, vaid pigem ühe  tema kaasaegse avangardkunstniku, venelase Pavel Filonovi töödega. Kuna Filonovil ei olnud näitusi läänes, tuntakse teda vähem kui näiteks Malevitšit. Filonovi eripäraks oli arusaam, et suured asjad tuleb kokku panna väikestest tükkidest, tema töid vaadates tekib tunne, et minnakse kõige oleva alusstruktuurideni, üldistust taotledes satub vaataja kogu aeg detailide, pisiasjade maailma. FHO puhul on samuti: ta kirjeldab lõputult kõike võlumaal peategelase teele sattuvat ülima detailitäpsusega, kuhjates iga järgneva „ootamatu” loodusvaate, ehitise või tegelase eelmise otsa kuhja, nii et lugeja lahustub igas järgmises meisterlikus kirjelduses. Selline teguviis võib lugeja viia päris ruttu küllastuse ja tüdimuseni, tekib tunne, et vaatad justkui väga ligidalt tohutu suurt vaipa. Sinu silmade ees nihutatakse väga lähedal nagu hiiglaslikku eriti keerulise mustriga põrandakatet, mille struktuuridesse  takerdumise kõrval pead kogu aeg end sundima mõtisklema selle üle, mis vaiba muster küll kokkuvõttes, suure kujundina võiks moodustada. Nii ongi raamatu lõppu lisatud koguni kõikide sadade peategelasele vastu tulnud veidrike nimede tõlkevihjeline glossaar.      

Foneetiline kabala

FHO kasutab raamatus läbivalt meetodit, mida võiks nimetada foneetiliseks kabalaks, see on näiteks kohanimede sidumine mütoloogiaga. Tõlkija juhib järelsõnas tähelepanu Jörg Lanz von Liebenfelsile (1874–1954), FHO ühele mõjutajale päris mitmes vallas. Mina  tahan juhtida tähelepanu veel ka Liebenfelsi õpetajale. Üks esimesi ja tuntumaid, kes hakkas Austrias foneetilist kabalat kasutama, oli Guido von List (1848–1919). List alustas kohanimede paganlikku tõlgendamist, samuti ka järelsõnas mainitud (lk 459) aadlivappide tõlgendamist uuel viisil ning sai oma avaldatud töödega laialdaselt tuntuks ja aktsepteerituks. Tagantjärele on üritatud kujutada neid mõlemaid veidrike ja šarlatanidena (nii peab ka  tõlkija Liebenfelsi šarlataniks, lk 459). Lubaksin endale ikkagi põikpäiselt teistsugust vaadet! Foneetiline kabala on paljude näidete puhul muidugi filoloogiliselt, etümoloogiliselt jne kergesti vaidlustatav, kuid just seda meetodit kasutades on kirjutatud XX sajandil mitmed kõige põhimõttelisemad tööd näiteks alkeemia vallas (Fulcanelli, Canseliet jt). Olen tähele pannud, et seda meetodit kasutavad ka tänapäeval need (näit Eestis maausulised), kes üritavad  kaunis sarnaselt von Listile toponüüme paganiseerida. Listi arvates oli maastik elus ja sellega tuli suhelda. Ka olid sellised ideed toonases ühiskonnas vägagi laialt aktsepteeritud, piisab, kui vaadata näiteks von Listi toetanud inimeste pikki ja väga esinduslikke nimekirju. Listi Ühingusse kuulusid muuhulgas Viini linnapea, lingvistikaprofessor, kirjastajaid ja palju muid nimekaid tegelasi Austriast ning Saksamaalt. List polnud hinnatud ja kuulus mitte  ainult pangermanistide ja okultistide juures.

Ariosoofia ja FHO 

Liebenfels Listi õpilasena ja FHO mõjutajana astub juba sammu edasi teosoofide ülistatud salapäraste mahatmade üliinimlikust tarkusest tõukunud germaani rahva rassilise üleoleku ideest ja loob oma aariakristluse. Liebenfels oli tegelikult äärmiselt haritud, tema tsistertslaste ordus omandatud teoloogilised teadmised näiteks vana testamendi kohta olid väga sügavad ning ta oli veendunud antisemiit. Laskumata siinkohal ariosoofilistesse keerdkäikudesse,  võib öelda, et Liebenfels jõudis juba 1903. aastal avaldatud materjalides äratundmisele, et kunagiste selgelt eraldatud jumalike ja deemonlike liikide asemele tulid segatud inimliigid, kelle seast just aarialased on kõige puhtamad. Liebenfelsi kui HFO vahetu mõjutaja (HFO kuulus Liebenfelsi loodud organisatsiooni Uus Templirüütlite Ordu, loodud umbes 1908) ideed on ka „Genius’te maskimängus” selgelt esil, kohati laskub FHO tavapäraste rokokoolike kirjelduste vahel päris pikkadesse ariosoofilistesse-ajaloofilosoofilistesse vahepaladesse: „Salapäraste, igivanade, rohkem kui pooleldi unustatud traditsioonide põhjal olid inimkonna suured ja asjasse pühendatud juhid talitsenud kaootilised looduse väed ja suunanud loodusjõud mõõdukamatesse nähtustesse, nemad, kes ei kuulunud päriselt meie inimtasandile või vähemalt tänu oma teadmistele ning tuhandeaastase distsipliini ja  tunnetusharjutuste rafineeritusele olid harjunud kõrgemate vägedega – sel juhtumil jumalate maailma alamate hierarhiatega, inglitega, haldjatega – hieraatilis-pidulikus läbikäimises. [—] Mida enam need kõrgelt kultiveeritud, vahest tõesti haldjate sigitatud kaotasid kõrgeaulisust ja ülevust segunemise tõttu fauniliku poolloomailmaga, seda segasemaks ja mõttetumaks läks maailmaplaani pidamine. Täitanutel ja mädanike käes kannatajatel, kiivakasvanuil  ja vesipeadel on kord juba teistsugune psüühiline suhtumine kui neil, kes tohivad üldse läheneda peenenenud mateeriamaailma äraütlematult õilsatele valguskujudele. Lehkavad ja inetud paljunesid arusaadava vastutustundetusega nagu lutikad ja lõid lõpuks maailmapildi, nagu see pakub end tänapäeval meie solvatud silmadele” (lk 83).

Sellesarnaseid ariosoofilisi lõike on teoses mitmeid ja need eristuvad kontrastselt ülejäänud  veiderdavast tekstist: „Nii möödus tuhandeid aastaid, unustati kuldse ajajärgu igivanad seadused; aretati sasiselt läbisegi – ka parimat sorti ahv karjus antiikaja jumalakujude eeskujul vabaduse, võrdsuse ja vendluse järele. Lühidalt, alguse sai praegune maailmapilt” (lk 263). Uus Templirüütlite Ordu, kuhu FHO kuulus, pidi kõikvõimalikul moel tugevdama aaria rassi olukorda. Selleks loodi paksud rituaaliraamatud,  osteti keskusteks vanu rüütlilosse, jaotuti seitsmeastmelisse hierarhiasse, oma vaateid tutvustati spetsiaalses ajakirjanduses. Teose finaalis kohtubki peategelane vana templirüütlite saladuse hoidjaga. Huvitav on FHO poolt raamatu lõpulehtedel sisse toodud vastandus templirüütlite ja vabamüürlaste vahel, keda kohatud vanamees nimetab kõdukapteni poolehoidjateks (lk 431).

Kui veel List suhtus vabamüürlastesse positiivselt, siis Liebenfels oli juba teisel seisukohal, nii siis ka FHO. Veidi kummalisena mõjub „Genius’te maskimängus” ka FHO rokokooülistus. Renessansist alguse saanud ühiskonna allakäiku on tõelised konservatiivid alati näitlikustanud just negatiivselt rokokooga. Ka tundub omaaegset tausta arvestades eriline FHO antiigilembus. List ehitas oma foneetilise kabala ja üleüldse oma germaniseeritud teosoofiale toetuva süsteemi üles ikkagi germaani mütoloogiale ja  jumalatele, eriti Votanile (olulisteks allikateks Listile olid folkloor, „Edda” ja ruunid). Liebenfels arendas oma süsteemi edasi, tuginedes pigem mingitele radikaalsetele rassilistele vastandustele. FHO romaani lõpus kohtub peategelane aga mitmete antiikjumalatega, palju on vihjeid antiikmütoloogiale.      

 „Tagasi Bridesheadi” ja „Genius’te maskimäng”

Lugesin autori illustratsioonidega luksuslikult kujundatud ja mahuka raamatu kerge pingutusega läbi ja mul tekkis küsimus, kuivõrd ilmneb ikkagi romaanis sellist ajatut tarkusemustrit, kuivõrd toetavad siin valitud stiilivõtted (kui jätta kõrvale ideoloogilised arusaamad)  mis tahes saladusliku tõe põhialuste edasiandmist? Sest kahtlemata tahab FHO viidata millelegi olulisele. Kogu ta teos on nagu oma kaasaja (ja ka Austria) kriitika. Veidrate ja jumalike tegelaste kavalkaad demonstreerib meile küll kultuuritordi paksust Euroopas, aga kas ka midagi enamat? Millegipärast tekkis mul FHO puhul kõrvutus Evelyn Waugh’ romaaniga „Tagasi Bridesheadi” (Varrak, 1994 ja 2005). Pean seda üheks XX sajandi kõige olulisemaks  ja meisterlikumaks kirjandusteoseks (teised Waugh’ raamatud on enamasti ebaõnnestunud). Ütleksin nii, et Waugh on tabanud seal inglise aadli allakäiku kujutades mingeid hoopis suuremaid inimelu universaalseid müstilisi printsiipe. Muidugi võib teost lugeda ka kui lihtsalt naistekat või arenguromaani. Tegelase lord Sebastiani elu, tema allakäik kuni hääbumiseni Põhja-Aafrikas on valgustatud kaduvate rituaalide viimse hämara valgusega  ja on sõnastamisele allumatu saladus (ka FHO mainib päris „Genius’te maskimängu” alguses (lk 12), et transtsendentaalseid asju on raske väljendada üldarusaadavate sõnadega). Tegelase saatuse ja elukaare kaudu saab lugeja kaasa elada (või ka vaadates romaani legendaarset filmiversiooni, kus mängivad Jeremy Irons ja Anthony Andrews) justkui inimelu kokkusurutud kvintessentsile, kuigi pealtnäha on tegu siiski ühe suvalise (kuigi lordliku)  inimsaatusega paljudest. FHO valitud võlumaa variant selleni ei ulatu. Peategelane Cyriakus jääb erinevalt lord Sebastianist varikujuks, kellele lugeja ei oska kuidagi kaasa elada, kes aga seega ka ei initsieeri lugejat. Muide, mõlemat autorit ühendab Veneetsia olulisuse rõhutamine (FHO puhul vt lk 460, ka Waugh viib oma tegelased Veneetsiasse vanale lordile külla, need on teose helgemad hetked). Mõlemas romaanis on tegeldud omal kombel Euroopa  religioosse pärandi küsimusega.     

Elu hullumajas

Millegipärast tuli siinkohal mulle meelde üks ekskursioon, mille käigus käisin vaatamas  kunagi ühte Eesti hullumaja, mis asus võimsas ajaloolises hoones. Majandusjuhataja, kes tegi meile ringkäiku, nimetas patsiente jätkuvalt „olevusteks”. Algul ma ei saanud aru, kellest jutt käib, aga siis taipasin, et mehel on kujundatud välja mingi oma süsteem asjade mõistmiseks ja lahterdamiseks. Patsiendid ei olnud inimesed, olid olevused. Ilmselt oli talle seda millegipärast vaja, sest ta oli oma asjades väga täpne ja ökonoomne inimene. Kui jõudsime kõrges vahitornis asunud spordisaalini, märkasin jahmatusega, et sealne võrkpalliväljak järgis torni kuju ja oli ümmarguse põhiplaaniga. Mees võttis palli ja servis selle möödaminnes üle võrgu osavalt otse vastas olevasse ümmargusse nurka. Siis rääkis ta jälle giidijuttu edasi. Ta üritas siin hullumeelses maailmas terve mõistuse juurde jääda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming