Kõigepealt oli festival

PILLE-RIIN LARM

Septembris sündis kaks uut kirjandusfestivali: Kirjandustänava festival Tallinnas ning esialgu nimeta laste- ja noortekirjanduse festival Tartus.

Tartu linnapea väljendas laste- ja noortekirjanduse festivali avamisel nõutust, et ei tea, kumb oli enne, kas kirjanikud või lugejad. Kõigepealt võis olla hoopis festival. Eestis on nüüd vähemalt kuus kirjandusfestivali: igal kevadel „HeadRead“ ja „Prima vista“, augustis „Eesti kirjanik“, novembris „Hullunud Tartu“ ning septembris kaks uut eelnimetatut. Eks ole sõna „festival“ muudeski kunstivaldkondades veidi ülekasutatud: tähendab see ju pidulikku ülevaatust või võistlust, suurpidustust, mida kõik festivalid vormi poolest ei ole. Teisest küljest ongi vähemasti kirjanike ja lugejate kohtumine oma tähenduselt alati suur ja pidulik sündmus. Seejuures on iga kirjandusfestival, sh kaks uut, isikupäraselt oma nägu. Publikut jagub ka kõigile ja see koguni ei kattu kuigivõrd.

Tallinna Kirjandustänava festival on tugevalt kohaspetsiifiline, seotud Koidula tänavaga Kadriorus, ning ilmselt tulenevalt korraldaja eripärast (Eduard Vilde ja A. H. Tammsaare muuseumi pinnal loodud Tallinna Kirjanduskeskus) kergelt klassikakallakuga. Formaat sarnaneb arvamusfestivali omaga: kindlas paigas hulk telke, igas telgis esinejad, veidi kaugemal toiduala jne. Eksperimenteerimisrõõmu väljendati kirjanike uute monumentide ideega mängides ja mitmesuguste installatsioonidega, esinejate ja esitletavate raamatute nimekiri oli niisugune turvaline. Kava mahtus ühte laupäeva ja see oli päris põnev päev.

Tallinna Kirjandustänava festivali elavad skulptuurid.

Pille-Riin Larm

Tartu laste- ja noortekirjanduse festival kestis kolm päeva, lisaks eel­üritused, ning hõlmas mitut linnaosa. Selle impulss on küllap seotud Tartu UNESCO kirjanduslinna tiitliga ning unistusega saada 2024. aastal Euroopa kultuuripealinnaks. Lugejaskonda tuleb aga nagunii kasvatada ja kaasata maast madalast, nii et oligi aeg, seejuures väärib noortele tähelepanu pööramine lausa eraldi kiitust. Esimese festivali kallak oli Astrid Lindgreni poole ja nagu ei kannatanud liigse väärikuse all Lindgren ise, oli mõnusalt vaba ja lustakas kogu ettevõtmine. Alguse sai Tartu neljanda klassi lastele raamatu kinkimise tava, esimesena valiti selleks Reeli Reinausi „Kuidas mu isa endale uue naise sai“.

Kuna mõlemad festivalid toimusid esimest korda, on mitmesugused viperused vältimatud. Järgnevalt mõned sõbralikud korralduslikku laadi soovitused.

Kui juba festivalile tuled ja oma telgi püsti paned, tasub mõelda, kas selles telgis midagi ka toimub, küsida, miks peaks publik just sinna tulema.

Et vihma sajab, on elementaarne, ja 10 000 sammu mööda Koidula tänavat kõndida samuti. Kas aga telki mahub vihma eest varju või jalgu puhkama veel keegi peale esinejate? Sõna „kohvik“ viib mõtted kohvile.

Info liikugu. Kavad olgu aegsasti valmis ja kergesti leitavad, eelteated saadetud. Ärge lootke ainult Facebookile. Veel on hea, kui lepitakse kokku kindel inimene, kes seda kõike koordineerib ja muutustel silma peal hoiab.

Sisulisi etteheiteid mul ei ole. Tahaksin ka ise korraldajatele ja kõigile kaasalööjatele kuldse medali kinkida nagu Jaan Muna, kes austas oma kohal­olekuga laste- ja noortekirjanduse festivali avamist. Muna medalid läksid Kristiina Ehinile ja Reeli Reinausile. „Elame veel!“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming