Kõige paremad tundmatud raamatud

JOHANNA ROSS

aa_sirp_15-23_0007__art_r1

Sellekevadise Tallinna kirjandusfestivali „HeadRead“ raames tutvustas muu hulgas oma tegevust ja pidas istungeid Schwobi-nimeline projekt. Schwob on Hollandist koordineeritav algatus, mis viib kirjastajaid kokku Euroopa keeltest tõlkimist väärt raamatutega. Sealjuures ei otsita mitte uhiuusi bestsellereid, vaid „kõige paremaid tundmatuid raamatuid“, oma kultuuriruumis kuulsaid ja keskseid teoseid aastatest 1880–1980, mida aga ei ole laialdaselt tõlgitud ega tunta muudes maades. Schwobi eripära peitubki selles kombinatsioonis: kirjastajad püüavad harilikult tabada kõige uuemaid suundumusi, mineviku kirjandusega tegelevad kirjandusloolased või -teoreetikud oma elevandiluutornis. Siin aga püütakse leida ja aktualiseerida pisut vanemate raamatute avaldamis- ja lugemispotentsiaali tänapäeva Euroopas.

Kirjastajate seisukohalt on vahe suur, nagu selgitas projekti koordinaator Alex­andra Koch. Ühelt poolt on mugav, et autoriõiguste eest tuleb enamasti maksta vähe või üldse mitte midagi. Seetõttu tegelevad niisuguste teoste tõlkimise ja avaldamisega sageli väiksemad kirjastused, kellele see on jõukohane. Teiselt poolt tuleb selliseid raamatuid turustada teistmoodi. Praegu on lääne raamatuäris marketing väga oluline ning kampaania keskmes on üldiselt autor ise, kes osaleb raamatutuuridel, esineb publikule ja kohtub lugejatega. Schwobi teoste puhul pole see võimalik, kuna autorid on enamasti surnud ja kirjastusi tuleb aidata ka selles vallas.

Festivali ajaks oli Tallinna kokku kutsutud Euroopa riikidest seitse kriitikut: Katharina Teutsch, Boyd Tonkin, Jeroen Vullings, Suvi Ahola, Johanna Ross, Antonio Lozano ja Nils Ahl. Kõigil paluti välja pakkuda kaks Schwobi kriteeriumidele vastavat raamatut, üks omast ja üks võõrast keeleruumist. Neid tuli tutvustada formaadis, mille ingliskeelne nimetus on pitch – tooteesitlus, mis peab võimalikus ostjas huvi äratama. Võimalikeks ostjateks olid kümmekond kuulama tulnud kirjastajat.

Eesti kirjanduse esindajana valisin Oskar Lutsu jutustuse „Tagahoovis“, mille puhul õnnestus leida infot ainult tõlgetest läti ja vene keelde. Formaadi järgimine oli kasulik mõtteharjutus: juba pelgalt Villa Hortensia motiivi kaudu on „Tagahoovis“ saanud lahutamatuks komponendiks siinsest kultuurist. Aga miks peaks 1933. aastal ühes tillukeses keeles välja antud olustikuline pildike huvitama teisi XXI sajandi eurooplasi? Viimaks esitlesin Lutsu teksti kui teost, kus 25. leheküljeks on lugejale näidatud joomingut, verist kaklust, nälgivaid lapsi ja vägistamist, ent mida peetakse kohalikus kultuuriruumis huumoriklassikaks; mis kombineerib üllataval moel naturalistlikke rõvedusi ja sõbralikku tögamist; mis tegeleb vene vähemuse teemaga Eestis ja võiks juba sellepärast tänapäevalgi aktuaalne olla; mis pakub mitmepalgelisi ja tugevaid naistegelasi.

Kirjastajates äratasid üldjuhul huvi pigem põneva süžee ja laia haardega romaanid, mis ühtlasi puudutavad ajalooliselt või poliitiliselt olulisi teemasid, nagu hollandlase Jan Jacob Slauerhoffi „Kadunud kuningriik“, mille peategelaseks on XVI sajandi portugali luuletaja Luís Vaz de Camões. Õnneks nagu vanasti Eurovisionil, toetasid üksteist naaberriigid: Helsingin Sanomate kultuuritoimetaja Suvi Ahola pakkus võõra kultuuriruumi esindajana välja Jaan Krossi romaani „Kolme katku vahel“, mida reklaamis kui mõnusat suvelugemist täis seksi ja intriige. Taas kord leidis ka kinnitust, et ilu- ja faktikirjanduse vaheline piir on üha hõredam: mitu kriitikut esitas oma valikuna hoopis mõne algupäraselt ajakirjandusliku reportaažina kirjutatud teksti, nagu hispaania kirjaniku ja ajakirjaniku Manuel Chavez Nogalese raamat „Lennukiga läbi Euroopa“ (1929) või sakslase Marie-Luise Schereri kogumik „Akordionimängija ja teisi reportaaže“ aastatest 1980–1995, mis sisaldab näiteks lugu Berliini müüri valvanud koerast Alfist ning tema elust pärast müüri lammutamist.

Kuigi kriitikud ise väitsid, et kirjastajate juuresolek neid ei kohuta ja mingeid tsunftisaladusi kaitsma ei pea, said nad hiljem võimaluse kohtuda omavahel, ilma kirjastajateta. Neil kohtumistel arutati niihästi modernistlike klassikateoste käekäiku kui ka kirjanduskriitika seisu üleüldiselt. Klassikute osas toodi välja avalikkuse armastus nimekirjade vastu: kõige suurem šanss ostetud ja loetud saada on teosel, mis satub mõnes päevalehes avaldatud nimekirja laadis „Sada olulist teost möödunud sajandist“. Boyd Tonkin Independenti toimetusest nimetaski viimase viie aasta märksõnana „kureerimist“ (curating). Varem peamiselt kunsti vallas kasutatud sõna on nüüd levinud ka kirjandusringkondadesse ning üha kasvava mahuga kirjandusmassiiv vajab hädasti kuraatoreid, kes sellest massist valiku teeksid ja selle lugejatele ette söödaksid. Klassikute populaarsusele aitab muidugi kaasa nende teoste ekraniseerimine.

Päevakriitika üldküsimustest tulid jutuks nii igihaljad dilemmad (kas negatiivsel arvustusel on mõtet? kas kriitik peaks olema lahke giid või autoreid sihikule võttev snaiper?) kui ka uuemad arengud (globaliseeruv kirjandus on muutumas ühetaoliseks; teoste kriitiline vaagimine on suuresti asendumas intervjuudega, kus autor ise oma teost tutvustab). Pisut üllataval kombel osutus ka suuremates kultuuriruumides aktuaalseks küsimuseks, kas tohib arvustada tuttava teost. Küllap tunduvad kirjandusringkonnad kitsavõitu igal pool. Prantsuse kriitik kirjeldas näiteks praktikat, mille kohaselt kolleegi kirjutatud teosest avaldatakse eraldi selleks sisse seatud rubriigis üksnes annotatsioone. Erinevusena hakkas silma, et Eestis kipub kirjanduskriitika jagunema kahte lehte: peaaegu artikli masti teoretiseeringud „eksperdilt eksperdile“, mida loevad peamiselt teised kriitikud, ja suurema lugejaskonnaga, ent väga napid ja pelgalt tutvustavad nupukesed. Mujal seevastu paistab olemas olevat laialdane ja korralik keskplaan, mille eest kannavad suuresti hoolt päevalehtede põhjalikud ja kvaliteetsed kirjanduslisad.

Keskplaani võiks pakkuda ka blogikriitika, ent nagu kriitikute ring leidis, ei ole see üldiselt täitnud talle pandud lootusi. Põhjusi nimetati mitu: Hollandi esindaja hinnangul on sealsed kirjandusblogid amatöörlikud ja kehvad, Prantsusmaa esindaja seevastu pidas probleemiks seda, et kirjastajad on blogid n-ö ära ostnud ja neid kasutatakse ennekõike reklaamiks. Vaid Soome puhul paistab, et saab kõnelda arvukatest, heal tasemel ja pühendunud kirjandusblogijatest. (Eesti raamatublogide olukorrast on hiljaaegu Sirbis ülevaate teinud Mihkel Samarüütel,* kes üldiselt püüab olla leebe ja toetav ning leiab, et ametlik kriitika võiks blogisid rohkem arvesse võtta, ent möönab juba ülevaate pealkirjas, et „raamatublogisid tuleb ja läheb“, ja selline järjepidetus on veebilehe loetavusele enamasti hukatuslik.)

Otsad sõlmiti kokku siiski optimistlikus toonis: kirjanduse päästmise nimel peab kriitik olema valmis isegi raamatutele tooteesitlust tegema, ning kõik kohalviibijad oma valmisolekut selleks ka kinnitasid. Schwobi veebilehel (http://en.schwob-books.eu/books) võib oma panuse anda iga lugeja, kes oskab kirjastajatele soovitada mõnd seni veel liiga vähe tõlgitud raamatut.

* Mihkel Samarüütel, Raamatublogisid tuleb ja läheb. – Sirp 8. V 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar