Kõige ilusam sõda

Naised sõdisid „Roosiromaanis“ oma hea nime eest.

Aarne Ruben

Sõnapaar „ilus sõda“ sisaldab oksüümoroni, vastandlike tähenduspooltega retoorilist kujundit. See kõlab nagu „sõbralik tuli“ või „külm sõda“ ja on veel mõne keerulise tähendusväljaga metafoori moodi. On mehi, kes lemmivad relvade ilu, kuid suuremale osale meestest on relvad tarbeesemed, mida läheb vaja siis, kui vaenlane astub maale. Väike osa mehi jälestab relvi üldse, kaldudes patsifismi.

Sõja ilusse ja hurma on võimalik muidugi kergesti eksida. Videost on huvitav jälgida kaunikujuliste tuumaseente laialipaiskumist, kuid see esteetiline nauding vaibub, kui mõelda, kui palju hävingut ja surma võib kaasa tuua üks niisugune plahvatus. Külmas sõjas on samuti ilu, seda nendele, kes suhtuvad sellesse ajalooperioodi nostalgiaga.

„Roosiromaani“ II osas, värsiridades 8530–8575 rünnatakse Armastuse Lossi, mida kaitsevad daamid. Kui see ei ole ilus sõda, siis mis veel võiks olla? „Roosiromaan“ („Roman de la Rose“) on kaheosaline allegooriline prantsuse poeem. Esimese osa kirjutas umbes 1230. aastal Guillaume de Lorris, 1275. aasta paiku lisas Jean de Meung sellele ka teise osa. Poeemis näeb noormees Roosi ja armub sellesse, kuid tal ei lasta seda noppida. Tegelaste hulgas on Tervitus, Keelepeks, Suuremeelsus, Kaastunne, Häbi, Hirm jt, peategelased on Loodus ja Mõistus. Viimaks siiski lubab Loodus Noormehel Roosi noppida. Romaani peeti oma aja maitse- ja stiilietaloniks. Meung’ laule olevat lauldud Prantsusmaa igas paigas.

Meid huvitavas osas tuleb „peene loomusega“ Armastusejumalake (Diex d’Amors) koju käima ja asutab koos Venusega lossi, kus peetakse au sees armastuse väärtusi. Linna piiramise puhuks pannakse kantsi kaitsma naised. Sellesse linna jõuab kaugelt teekäija. Kaitsjad viskavad talle roosibukette, lillasid lilli ja gladioole. Linna valitseb üks senešall, kes on manitsenud selle elanikke lahkelt ja vooruslikult käituma – ikkagi mees valitseb naisi, teisiti ei osanud keskaegne inimene ette kujutada. Võib-olla on sellel teatavat sarnasust haaremiga. Linna (s.o naiste) andidest (prébendes) saavad osa vaid suursugused mehed, kellel on seesama „peen loomus“, seega on nad ka üht-teist õppinud.

Huvitav on asjaolu, et vihjeid seda laadi sündmustikule esineb ainult „Roosiromaanis“. Midagi sellist ei ole kusagil mujal trubaduuripoeesias, mille ideeline pärija Lorris’ ja Meung’ poeem on.

Oleme harjunud, et daamide dormitooriumid on ikka kusagil kõrgel, et iga tühisus neid kätte ei saaks (nt vendade Grimmide Rapuntsli-loos ja Shakespeare’i „Romeos ja Julias“). Ei olegi mõtet teha kõrgesse torni mõne vana krahvi magamistuba, sest vanur võib keerdtreppi pidi joostes infarkti saada, aga nooruke naine võib tornis elada küll, sest tema kepsutab kiiresti trepist üles, on täis värskust ja rõõmu. Prebend, mida noor rändrüütel niisugustest lossidest soovib, on võimalus paikseks jääda, kohaliku valitseja usaldus pälvida, tema tütrega abielluda ning tema maid ja inimesi valitsema asuda. Ka XIII sajandi algusest pärit „Nibelungide laulu“ noored rüütlidki liikusid suunas, kus oleks saanud turniiril vahvust üles näidata ja seejärel kuningatütrega abielluda.

Paljudes raamatutes on kujutatud keskaegset linna, mille kaitsemüüridest tornid välja turritavad, ühes neist on aga aknake, kust vaatab välja preili, rüütli eesmärkide eesmärk. Võib-olla tulenebki just siit konsooltorni, lohutustorni mõiste … Nii ongi meie päevadesse jõudnud kujutluspilt naise osast keskaegses maailmas: naine on pandud tillukesse mugavasse vangikambrisse ümmarguses kivitorus, kus tal on ülalt alla väljavaade kõigele lossis toimuvale. Ja ehkki ta üle valvatakse, on naisel siiski palju ja ootamatut tarkust, sest tema valdab panoptikumi. Ja sellepärast on ka „Roosiromaani“ naisvõitlejad kõrgemal kui rüütlid, kes all tänaval aega surnuks löövad. Naised võitlevad ilusas sõjas peamise eest, mis neil on: vooruslikkuse ja hea nime eest.

Seevastu Sevilla Real Alcázar ehk kunagise mauride valitseja palee on hea näide, et naised ise ei pidanud kõrgemal elama, aga nende ilu üle valvati kõrgemalt. Palees on Daamide õu, mille keskel on purskkaev ja mis on kaunistatud mauripäraste geomeetriliste ornamentidega, mille kollasus viitab kunagi lennanud kõrbeliiva soojusele. Selles lahtise taevaga hallis abiellus Püha Saksa-Rooma riigi keiser Karl V 1526. aastal Portugali Isabellaga. Kui saal XII sajandil ehitati, siis polnud see veel mõeldud kurtuaasseks otstarbeks. Renessansiajal kohtusid siin suursugused naised, vaatasid purskkaevu, mängisid, jutlesid ja tantsisid, üheskoos mindi sallu ööbikuid kuulama. Nende rahu kaitsesid sõdurid ümberkaudsetest valvetornidest.

Armastuse Lossi varemed on ka tegelikult Prantsusmaal täiesti olemas. Püreneede jalamil Prantsusmaa ja Andorra piiri ääres asub väike ja vana Massat’ linn. XIII sajandil armus kohalik senjöör krahv Foix-Rabat ilusasse talutüdrukusse ja viis ta oma lossi. Sellest ajast peale kutsuti seda lossi rahvasuus nöökamisi armastuse lossiks. Kahjuks põles see kolm sajandit hiljem maha.

Nähtavasti on inimkond juba ammust aega võrrelnud armastust ja sõda, kuna mõlemas valdkonnas tegutsetakse suure kirega. „Armastuses ja sõjas on kõik lubatud,“ on märkinud John Lyly oma teoses „Euphues. Aru anatoomia“ („Euphues. The Anatomy of Wit“, 1578).

Sõja ilu võiks muidugi näha naisluurajate nagu Mata Hari juures. Vassili Vereštšagini kuulsat maali „Sõja apoteoos“ (1871), kus on kujutatud pealuude hunnikut ja vareseid viljatul stepimaastikul, võiks vaadata aga kui head disaini, mille sõda endaga kaasa toob: tuulest ja veest lihvitud siledad kolbad on esteetiliselt nauditavad.

Mis oli „Roosiromaani“ kindlusestseeni mõte? Pole kahtlust: panna sõda, rüütlitele omane keskkond kokku armastuse ja heade kommetega. Selle taga on jungilik tõdemus, et naiselikkus sisaldab ka imepisikese osa mehelikkust ja vastupidi – naine võiks ka sõdida, aga viskab lilli, sest ta näeb mehe silmis ka ise välja nagu lill. Käitumisviisid ei ole avastatud täna ega eile, kõigel, mis inimeste vahel toimub, on pikk kultuurisemiootiline eellugu.

„Roosiromaani“ Armastuse Lossis on paras ports unenäolisust, oli juba siis, kui see kirjutati. Lilleaiad, tänavad, kõrgused – neid näeb inimene unes siis, kui tal on hea magada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar