Kohvi kõrvale

Jüri Kolgi raamatus „Esimene malbe päev sel aastal“ segunevad autori mõtisklused muinasjutuliste lugudega.

SIIM LILL

Sekund kulub, aga aeg ei kulu.
Sõrme vahel kulub pliiatseid.
(Panen siia ainult ühe sulu
ma ei taha kinni panna neid

Juhan Viiding1

 

Nii on Jüri Kolgi tekstidega. Läbid nad kiirelt, kuid ajast pole kahju – see ei kulu ära, nagu ta kulub kohvikutes päevalehti sorides. Aga kohvikutes peab käima! Küllap käiakse ka, sealhulgas paljud kirjanikud. Nõnda sünnib romaane ja luuletusi, ent kohvikukirjandust siiski vähe – kirjandust, millest õhkub linnatänavate ja -laudade vahel uitamist nii sisult kui ka vormilt.

Kohvi kõrvale sobib laast, miniatuur. Säärased, nagu neid Jan Kaus või vahel ka Mehis Heinsaar kirjutavad. Sõõm espressot ja veeklaasi juurde üks tabav mõtisklus, soovitatavalt humoorikate nüanssidega. Nõnda, nagu austatud Marju Lepajõe kord mainis, et rongisõidul Elvasse on just paras läbida üks Akadeemia artikkel, on kohvipausil sobilik lugeda üks Jüri Kolgi laast. Kirjandust on raske kohast välja rebida. Rongiga sõites saab ette kujutada, kuidas Ain Kaalep kunagi Akadeemia toimetusest koju ruttas. Kohvikus istudes võib kõrvallauda kujutleda Kolgi, kes juurdleb talle kingitud hirmkalli pastaka või alternatiivi üle kirjutada sisalikuga. Seda võib teha ka ilma faktideta – äkki Kolgile ei meeldigi kohvikus istuda! Siis ongi aeg minna, sest kui kauaks jääda, võib mõni elotuglaslik inimene hakata kõnelema kurnavatest eraeludetailidest.

Aga kus on Kolgi juured? Bernhard Linde kirjutab Peter Altenbergi, Centrali kohviku maskoti, Viini kohvikukirjanduse looja tekstide kohta nõnda: „… kui palju sarnasust on ometi Altenberi sõnalise väikekunsti ja … jaapani ja hiina tarbetu tarbekunsti toodete vahel! Ja eks ole mõlemad asjakesed sündinud samasuguse näilise kerguse ja välise ükskõiksusega, nood Altenbergi miniatüürid kui ka need nikerdused.“2 Altenberg loob selge ja kerge poleeritud lühiduseni viidud stiili (on ka Kolgi kogu lühim lugu kolmelauseline), millesse süvenedes avalduvad siiski paljud süvakihid. Altenberg teeb seda Viini eilse maailma melus. No eks sinna kõrvale mahu teisi nimesid veel, aga üldistagem: sääl ongi Kolgi algus ja mõttelised juured! Väljapeetud intellektuaalses katlas, mida praegu enam ei ole – millal meist keegi sai viimati ukumasinglikult kurta, et kõik pseudointellektuaalid pläkutavad kohvikus Spenglerist? „Kui Kolgi luuletused läbi töötada ja näiteks viidetega varustada, saaks noid aukartustäratav hulk, ja on halb mõeldagi, kui palju allusioone võib lugejale, kes asjaga kursis pole või ei süvene, lõpuks ikkagi nähtamatuks jääda,“ kirjutab Rauno Alliksaar.3 Jah, seda kultuurikihti on ka Kolgi uue raamatu „Esimene malbe päev sel aastal“ mõnusalt irooniliste tekstide taga.

Kolk pole aga Altenberg – pole misogüünne ja tema hinge ei vaeva teismeliste tüdrukute õrnad hinged.4 „Esimene malbe päev sel aastal“ on mõne­leheküljeliste juttude kogumik, kus autori mõtisklused segunevad muinasjutuliste lugude ja toimingutega. Kolk rändab Visby tänavatel, elab rantjee ja kammi elu, püüab hetke. Punamütsikese, Lech Wałęsa ja põrguolendite lood saavad uue tõlgenduse. Kolk loob sõnadele ja asjadele uusi kombinatsioone, vaatenurki, taustu, väljendeid, millest kindlasti mõni käibefraasiks saab. (Äkki isegi nutilaste hulgas?) Aga ma ei reeda neid vaimustavaid sõnamänge – hää lugeja, avasta need ise! Kirjandus on alati suurem kui kriitika.

Võib ju ka üritada nuriseda. Näiteks kui „Esimese malbe päeva …“ kõrvale võtta samuti Kajar Pruuli koostatud Kalev Kesküla „Elu sumedusest“, pole Kolgi tekstid ikkagi nõnda tabavaks lihvitud. Veini on ka vähem. Sumeduse asemel on malbus. Aga Kesküla ja Kolk on stiililt siiski nõnda erinevad, et nurin ei kanna. Kannab ainult võrdlus: Kajar Pruul oskab ikka ja jälle suurepäraseid kogusid koostada!

Rauno Alliksaar kirjutab Kolgi kohta, et ta tegi seda jälle, „Kolk on edukalt jätkanud oma seniste kogude vaimus“.5 Mihkel Kunnus ütleb, et „Kolk on loojatüübilt luuletaja, poeet“, ja räägib tema tuntud headusest.6 Mina ei näe suletud headuseringi, sest see jürikolksus on iga korraga järjest rafineeritum, täpsem, huvitavam. Linde kirjutab, et ta on „elus ainult kaks korda surma salapärasust ja õudset ligidust kogu oma olemise, hinge ja ihuga tundnud“.7 Nendest üks kord vana ja surma palge ees seisva Altenbergi ridu lugedes. Ka Kolgis on seda jõudu, et hõlmamatu silmaringiga tänapäeva Linde võiks kunagi harduda. Viiding lõpetab algul tsiteeritud luuletuse sõnadega ühest eesti luuletajast, kelle laule tal on vaja. Jüri Kolk on liikumas nende ridadega samastumise teel. Jätame sulud lahti

 

1 Jüri Üdi ja Juhan Viiding, Kogutud luuletused. Koost Hasso Krull. Neljas trükk. Tuum, 2008, lk 496.

2 Bernhard Linde, Omad ja võõrad. Esseed. Varak, 1927, lk 70.

3 Rauno Alliksaar, Igapidi üks Jüri ja Kolk. – Sirp 2. IX 2016.

4 Peter Altenberg. Uut vana. Tlk Katrin Kaugver. – Loomingu Raamatukogu 2004, nr 24.

5 Rauno Alliksaar, Igapidi 

6 Mihkel Kunnus, Kuhi kujunditest kasvanud monolooge. – Sirp 28. VII 2018.

7 Bernhard Linde, Omad ja võõrad, lk 71.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht