Kodumaastik pildilt lahkuva rebasega (kukk hambus)

Hüplik edasiarendus improviseeritud kõnest Kassari rahvamajas 19. veebruaril, kui mul oli au vastu võtta Jaan Krossi kirjandusauhind näidendi „Taevast sajab kõikseaeg kive“ eest.

PAUL-EERIK RUMMO

Johann Köler, Kunstniku sünnikoht. Akvarell, paber, 1863. Eesti Kunstimuuseum.

Laureaadiks osutumine tuli tõelise üllatusena. Esiteks juba seepärast, et olgugi auhind iga-aastane, valitakse võidutöö välja tervelt kolme viimase aasta kirjandusliku saagi hulgast. See tähendab ülisuurt konkurentsi, seda enam et žanripiiranguid pole – olgu vaid tegemist kirjasõnaga. Ja teiseks: pärjatuks osutunud töö on küll tihedalt seotud Jaan Krossiga, lähtudes tema toredast „Taevakivi“ romaanist, kuid pöörab viimase üsna põhjalikult pahupidi või pea peale. Pean seega tunnistama auhindajate, Jaani vaimse pärandi hoidjate rabavat suuremeelsust!

Auhinnatseremoonia ja sellele eelnenud kirjanduslik õhtupoolik Kärdlas taaselustasid hulga tundmusi, meeleolusid, mälestusi kokkupuudetest Jaaniga nii isiklikul, perekondlikul kui ka vaimlisel pinnal ja tegid mu olemise lausa sentimentaalseks. Seejuures aga ei kadunud ega saagi kaduda see intellektuaalsete ja mentaliteediotsinguliste pürgimuste õhustik, mis ümbritses Jaani ta eluajal ja kestab edasi.

Siinkirjutajal on põhjust tõesti mõlemaks, nii sentimentaalsuseks kui ka Jaani kui teeletõukajaga pidevaks kaasa- ja edasimõtlemiseks. Kummalisel kombel olen sattunud mõnelgi korral tema tehtuga edasitegelejaks, vahel omal algatusel, vahel välistel asjaoludel, aga alati huviga.

Näiteks. Kui ma sada aastat pärast algupärandi ilmumist tõlkisin selle maa keelde Guillaume Apollinaire’i lõpmata ilusa poeemi „Vöönd“, siis sündis see tänu ilmutuslikule tõukele, mille poolsada aastat tagasi olid andnud teose Jaani tõlgitud katked (need ilmusid tudengitele mõeldud „väliskirjanduse õppevahendi“ vihikukeses). Ses seoses võiks mõelda aja pidevusest ja katkematusest – aga kuidagi tuttavam tunne tuleb, kui ütlen „igavene olevik“ või „alatine praegu“.

Millalgi veel dramatiseerisin (teatritükiks kohaldamise, mitte dramaatilisemaks tegemise mõttes) Jaani „Rakvere romaani“, tarides selle kõige täiega raamatukaante vahelt lavale – tulemuseks mammutliku mõõduga teatriõhtu. Mitte et mitte vähimatki poleks raatsinud välja jätta, vaid et valikuline kärpimine tundus võimatuna nii tihedalt läbi põimitud terviku korral, nagu see romaan on. Leevenduseks püüdsin anda sellele päris karmile loole pisut lüürilisema, pehmema värvingu, varjundada romaani romansiks. Ja nüüd siis see taevakivide värk: Krossil pigem kangelaslugu, mul vist rohkem komöödiaks kiskuv.

Ja veel üks asi, mis meenub aastatuhandevahetuse ajast: väike vestlusring Jaan Krossi, Jaan Kaplinski ja minu osavõtul ning Kalev Kesküla juhtimisel. Sellest tuli peatükk tollase Prantsuse suursaadiku Jean-Jacques Subrenat’ algatatud, kavandatud ja koostatud mahukas, aastasadu hõlmavas raamatus „Eesti identiteet ja iseseisvus“, mis üllitati ühekorraga, kui ma ei eksi, siis vähemalt neljas keeles. Meie ringi ülesanne oli arutleda rahvusliku mentaliteedi olemuse, kestmise, ilmnemise ja muutumise üle Nõukogude okupatsiooni ajal. Mõnegi detaili, vaatenurga, tõlgenduse või edasise perspektiivigi üle mõtlesin tol puhul vist küll esimest korda, kuigi teema polnud ju kaugeltki võõras ei teoreetilises, ei poliitilises ega isiklikuski plaanis. Nüüd, kui Eesti enesemõistmise ja enesesamasuse asjad on jälle suuremalt jutuks, tasuks vahest see mitmeid tollaseid rääkijaid koondav raamat tausta- ja võrdlusmaterjalina läbi lehitseda.

Oh jah, see identsus, see identsus. Ja see maailm, see maailm oma suuruse ja paljusega. Lõputu nuhtlus. Muudkui tabad end märkavat, et millega sa parajasti ka ei tegeleks (kas või eimillegagi), jooksevad kuskil su aju- või hingeekraani allservas mingid teadvustused, sõnastused ja mõtestused, mis punnitavad paigaldama mingit mina või meiet tükkis suhtega kõigesse muusse ja tükkis tahtmisega endaks jääda juba enne, kui see mina/meiet määratlevate vältimatute ja piisavate tunnuste komplekti ülesleidmise ja sõnastamise töö võidukalt lõpule saab. Mis jama see on, et kohe kuidagi ei saa rahu? Teadvusega õnnistatud/õnnetustatud olendite liigiline obsessioon, pärispatu ilminguna? Vahel küll välgatab ka küsimus, et kas üldse saabki olla miski muu, kui niikuinii ollakse (aga jälle paha: tahaks ju muudkui midagi muud …).

Kuid veel üks seos Jaani ja Kassariga: Jaan Krossi romaan „Kolmandad mäed“, lähtematerjaliks Johann Köleri elu ja tegevuse lugu, keskendavaks fookuseks tema suurejoonelisim tegu nii puhtprofessionaalses kui ka rahvuslik-ühiskondlikus mõttes – Tallinna Kaarli kiriku fresko „Tulge minu juurde kõik, kes teie vaevatud ja koormatud olete“, see kunstniku poolt kingitusena valminud, tasuta tehtud töö. Minu lähem kokkupuude selle raamatuga, lisaks lihtsalt lugemisele, oli tellimuslik katse teha selle põhjal filmistsenaarium, mis aga enam-vähem valmissaanult sinnapaika jäi, nagu läks ka teiste katsetajate variantidega.

Nii või teisiti, oluline rõhk Krossi romaanis (ei tea ja pole tähtiski, kas ka päris-Köleri mõtlemises) on kunstniku vaevlemisel teadasaamisest, et kannatajatele hingamist lubava Kristuse modelliks olnud Kassari mees oli päriselus patoloogiline sadist, eriti just oma alamast seisusest kaaslaste suhtes, olles neist ametiredelil astmekese võrra kõrgemale tõstetud. Et kas nüüd üldse kõlbabki kellelgi palvetada sellise Kristuse poole, kes on päriselt hoopis üks vastik Villem, ja mis temalt loota oleks. Või kas ma (Köler) pole puhtast teadmatusest oma rahvale Jumalapoja kinkimise asemel hoopis Saatana kaela peale saatnud. Niisiis, hulk eetilisi ja ka puht tunnetuslikult võetavaid probleeme, mille ümber romaan keerleb. Suurelt jaolt võib needki identsusteemale taandada, näiteks, mil määral ja mis mõttes on kujutis identne kujutatavaga. Või sammuke edasi: kui kellestki on kujundatud millegi sümbol, siis kuhu jäävad tema selleks sobimatud, neutraalsed või sümboli sisule vastukäivad omadused (haakub näiteks praeguse Pätsu-madinaga). Ja nii edasi ja nii edasi.

Küsimusi on alati rohkem kui vastuseid, eriti kui on kalduvus kõike, mida märkad, kõike, mis juhtub, kõike, mis üldse on, võtta kui vastust nõudvat küsimust. Kusjuures igal üksikjuhul nõuab see just sellist vastust, mis sobiks kokku iga muud juhtu puudutava küsimuse vastusega. Ja kuigi on erisuguseid trikke (meetodeid) vastusteni jõudmiseks või nende konstrueerimiseks – vaistlikke, teaduslikke, filosoofilisi, kunstilisi, usulise ilmutusega saadavaid –, tahaks veel sedagi, et suudaksid tajuda nende eri viisil kodeeritud vastuste omavahelist vastavust. Või sügavamat samasust, mida ju südames eeldad.

Üks väike võrdpilt selle juurde. Krossi kannul Köleri radadele sattunult vaatasin rohkesti muidki Köleri maale peale Kristuse-fresko. Maal kunstniku sünnikodust oli juba lapsest saati Kadrioru lossi püsiväljapanekust meelde jäänud – nüüd aga avastasin sellelt detaili, mida ei mäletanud end lapsest peast märganud olevat. Nimelt rebase, kes on maja ees siblivast kanaperest pihta pannud kuke ja seda hambus hoides pildi pealt minema suundub. (Siinkohal võiks veel pajatada sellest, kuidas niihästi akuutne tähelepanu kui ka mälu võivad petta – olin nimelt kindel, et eluhoone maalil on väga viletsas seisus ja et rebane oma saagiga on lahkumas suunas, kuhu ta pelgalt juba maali kuldlõikelise kompositsiooni pärast poleks kuidagi sobinud –, aga see viiks meid praegu liialt kõrvale.) Niisiis lihtne, mitte ülemäära detailirohke, pealegi üsna väike pilt, kuid ometi liigagi rikkalik, et temast – mida õieti? –, noh, ütleme, et temast aru saada. Või temaga samastuda. Kujutlen end sinna pildil kujutatud õuele ja tunnen, et miski, mida ei oska nimetada teisiti kui tähenduslikkuseks, matab mu enda alla. Aga just kuskil siin ongi kunstilise tunnetusviisi võimalus, kunsti ainuomane trikk. Märgata või teha midagi tihedat, kompaktset, mis on suuteline kogu kirevuse, rohkuse, vastuolulisuse ja näiva kaootilisuse (näib ju nii, et kaootilisus – enne inimese oma arust korrastavat sekkumist – ongi alati vaid näiv?) endasse koondama nagu täht enne kollapsit.

Nõnda on kunstnik nagu see rebane, kes arutamise, reflekteerimise, tõlgendamise, diskuteerimise ja muu kurnava asemel on keskendunud kukele, selle kätte saanud ja jätab rahumeeli maha kõik muu, mis seal pildil või õuel veel oli. Mis ta tahab selle kukega öelda? Mitte midagi. Või siis (viletsas tõlkes): on, mis on ja nagu on.

Tal on selgus käes. Heal juhul. Ja selleks korraks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming