Kodanluse nooruspõlve kroonik

Kaarel Tarand

Tänavu 7. veebruaril möödus kakssada aastat Charles Dickensi sünnist. Briti saartel on sel puhul korraldatud terve Dickensi aasta, sest eks Inglismaa ilma Dickensita oleks nagu Eesti Eduard Vildeta. Kes enne aasta lõppu Ühendkuningriiki või USAd külastama juhtub, sel tasub rikastada oma reisiprogrammi kindlasti mõne Dickensi aasta kalendrist (vt www.dickens2012.org/calendars) leitud üritusega. Neid jagub igale maitsele. Eestis Dickensi tähtpäev talvel uudisekünnist ei ületanud. Ju siis ei kõlanud ega „kõnetanud” parasjagu kedagi. Või siis ei ole pikkade tekstide lugemise ajajärk, nagu mõned arvavad. Ega Dickens ole küll Eestis kunagi ülipopulaarne olnud, kuigi tõlgitud on tema loomingut eesti keelde (raamatukogu kataloogi järgi) juba aastast 1882, mil Jakob Kõrv mugandas jutustuse „Jõulu õhtu”. Kokku leidub raamatukogudes eestikeelset Dickensit üle 40 nimetuse. Ühelgi ajajärgul pole Dickensi looming otse keelatud olnud, kuigi ideoloogiliselt see nõukogude võimule mõistagi ülearu ei sobinud ja Lenini enda meelest olnud Dickens lihtsalt igav. Martin Chuzzlewiti, Oliver Twisti ja David Copperfieldi elu ja tegevust on Eesti kirjastajad püüdnud tutvustada ka pärast iseseisvuse taastamist Eestis, sealhulgas nende veidrate lühendatud ehk adapteeritud variantidena, mis tähendab üldiselt ka, aga Dickensi puhul kohe vägagi mahlast tühjaks pigistatud sidrunite tarbijale pakkumist. Ja tehtu on ka maha müüdud, nagu paistab raamatupoodide riiulitelt. Kuid ükski Dickensi kangelane ei ole Eesti kultuuriruumis saanud staariks, kellele viidata ja keda tsiteerida. Tänu filmile ja telemeediale tunneme küll hästi Arthur Conan-Doyle’i ja Agatha Christie’ nutikaid uurijaid ja küllap nii mõnigi praegune teismeline oskab õhata oma õilsa Fitzwilliam Darcy järele (Jane Austeni „Uhkus ja eelarvamus” on üldhariduskooli kirjandusprogrammi kui mitte kohustuslikus, siis soovituslikus nimekirjas küll). Ehkki Dickensi looming on filmitegijaidki terve sajandi inspireerinud ja BB C tootmismasin on kõik Dickensi tähtsamad teosed korduvalt läbi jahvatanud küll miniseriaalide, küll üheõhtu-filmidena (vt http://www.imdb.com/name/nm0002042/), jääb eestlaste ehk seni suurim kohtumine Dickensiga ekraanidel juba aastakümnete taha, mil kinodes linastus kuue Oscariga pärjatud Lionel Barti Londoni ja Broadway muusikali „Oliver!” filmiversioon (režissöör Carol Reed, 1968).

George Orwell esitas juba 1940. aastal oma essees „Charles Dickens” (täistekst http://orwell.ru/library/reviews/dickens/english/e_chd) seni ületamatu tõestuskäigu, miks inglastel on Dickensit tänaseni vaja. Orwell mõistagi ei pea vajalikuks seletada Dickensi maailma eestlase vaatepunktist, aga pole raske tulla ka täitsa iseseisvalt mõttele, et on veel midagi peale jalgpalli, mille tundmine aitab mõista tänapäeva inglaste mentaliteeti ja ühiskonnakorraldust. Näiteks Charles John Huffham Dickens. Nagu ütleb koolijuhataja mr Thomas Gradgrind romaani „Rasked ajad” („Hard Times”) avalauseks: „Niisiis, mida ma tahan, need on Faktid. Õpeta neile poistele ja tüdrukutele ainult Fakte. Ainult Fakte elus ongi vaja. Ära külva midagi muud ja juuri välja kõik muu. Vaid Faktidele saad ehitada arutleva looma mõtlemise: millestki muust pole neile iial elus vähimatki kasu.” Väikeste mööndustega on Dickens kui realist oma loomingus esitanud tohutus koguses fakte elu kohta XIX sajandi Inglismaal. Neid on kasulik teada, ehkki kasu on ka muust, mitte ainult Dickensist.