Klounid põlevast tsirkusest

Teemad, mida Tiitus käsitleb, pole spetsiifiliselt kristlikud, vaid üldinimlikud: üksindus, aja mööduvus ja tähenduslikkus, vanadus ja surm jne.

Jaan Lahe

Kes näeb esmakordselt Marko Tiituse raamatut, võib arvata kaanepildi põhjal, kus on kujutatud mesilast lilleõiel, et tegemist on mesindust ja aiapidamist käsitleva teosega. See mulje on aga petlik. Tegemist on esseekogumikuga, mis hõlmab väga erinevaid teemasid. Autor Marko Tiitus (sünd 1971) on Viljandi Jaani kiriku õpetaja ning luterliku kiriku usuteaduse instituudi õppejõud. Ta on ka Viljandi praostkonna praost (Viljandimaa kogudusi ühendava kirikupiirkonna juht) ja luterliku kiriku assessor (kirikuvalitsuse liige). Tiitus on olnud aktiivne autor luterliku kiriku ajalehes Eesti Kirik, kuid kõnealune raamat on tema esimene laiale lugejaskonnale mõeldud teos.

Tean oma kogemuse põhjal, et eesti lugejad suhtuvad kirikuõpetajatesse sageli ettevaatlikult, et mitte öelda kartlikult. Võttes kätte raamatu, mille autorist on teada, et ta on kirikuõpetaja, reageerib nii mõnigi muidu religioonist ja vaimsusest huvituv inimene nii, nagu külarahvas ühes ses raamatus leiduvas loos, mis pärineb küll Kierkegaardilt. „Ühes Taani rändtsirkuses puhkes tulekahju. Direktor saatis seepeale klouni, kes oli juba etenduseks valmis, kõrvalasuvasse külasse abi järele, kuna oli oht, et tuli levib üle niidetud, kuivade põldude ka külani. Kloun kiirustas külasse ning palus inimesi tulla kiiresti põleva tsirkuse juurde appi tuld kustutama. Külaelanikud pidasid klouni kisa heaks reklaamitrikiks, et võimalikult palju inimesi etendusele meelitada. Nad plaksutasid ja naersid pisarateni. Klounil aga oli tõsi taga. Ta püüdis edutult inimesi veenda, teha neile selgeks, et tegu pole mingi trikiga, vaid asi on tõsine ja tsirkus põleb tõega. Klouni hala vaid suurendas naerupahvakuid, leiti, et ta mängib oma rolli suurepäraselt – kuni lõpuks tuli tõepoolest külani jõudis ja seda polnud enam võimalik kustutada, nii et küla ja tsirkus mõlemad maha põlesid.“

Harvey Cox näeb klounis, kes ei suuda oma sõnumit inimesteni tuua, teoloogi võrdpilti. Keskaegses või ükskõik millise muu ajastu klounikostüümis ei võeta teda üldse tõsiselt. Ta võib rääkida mida tahes, kuid jääb sildistatuks ja paikapanduks oma rolli kaudu. Kuidas ta ka ei näeks vaeva ega püüaks selgitada olukorra tõsidust, ikka teatakse juba ette, et ta on lihtsalt üks kloun. See mõistujutt on aga tabav muuski mõttes. On vaieldud selle üle, milline on ristiusu keskne sõnum. Mõned on pakkunud selleks kümmet käsku, mõned üldist sallivust ja heatahtlikkust inimese suhtes, mõned traditsiooniliste väärtuste kaitsmist ühiskonnas, mõned mingeid lähemalt määratlemata „kristlikke väärtusi“.

Nii Tiitus kui ka siinsete ridade autor on aga veendunud, et ristiusus on keskne lunastuse ehk pääsemise ehk igavese elu sõnum. Pääsemine tähendab inimese meele vabanemist kõigest, mis seda lõhub ja rõhub, piirab ja piinab ega lase inimesel olla selline, nagu ta tõeliselt olla võiks. Budismis, mis on lunastus­usund nagu ristiuskki, võrreldakse kannatustest tulvil inimeksistentsi, millest väljapääsu otsitakse, põleva majaga (vrd mõistujutuga klounist) ja vabanemist sellest pääsemisega põlevast majast. Lunastus ehk igavene elu, mida kuulutab kristlus, pole midagi, mis algab alles pärast surma, vaid miski, mis võib alata juba siin ja praegu. Hästi on seletanud seda Tiitus Uku Masingult laenatud elusamuse mõistega: „Kogumiku pealkiri „Elusama elu poole“ pärineb Uku Masingult, kes on olnud üks olulisemaid vaimseid õpetajaid mu eluteel ning kelle õpilaste õpilaseks – temaga kordagi elus isiklikult kohtumata – olen julgenud end pidada. Ajalehe Edasi poolt 1967. aastal korraldatud vestlusringis „Elu mõte“ väitis Masing: „Inimese ehk mõistusliku olendi eluülesandeks ehk sihiks – ehk elu mõtteks – võib pidada elusamust. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest.“ Oma mõtisklusi ja arvamuslugusid raamatuks kokku seades avastasin, et olen neile Masingu sõnadele elusamast elust viidanud mitut puhku ja erinevates seostes. Oma vaatenurgast pean elusama elu taotlemist ja elusama elu poole liikumist motoks või ühisosaks, mis – kui mitte alati tegelikkuses, siis vähemasti püüdlusena – seob enda elu ja teenimise erinevad tahud ja valdkonnad tervikuks.“

Ehk teiste sõnadega: kui Jeesus räägib Johannese evangeeliumis, et neil, kes temasse usuvad, on juba nüüd (igavene) elu, siis ei tähenda lunastus mingit „hauatagust elu“, vaid vabanemist eksistentsi piiratusest, mis algab siis, kui inimene kogeb Kristuses lunastajat, juba siin ja praegu. See kogemus teeb inimese „õndsaks“ ehk „elusamaks“ – muudab ta elu sügavamaks, rikkamaks ja vabamaks (ka Marko Tiitus samastab elu, millest kõneleb Jeesus Johannese evangeeliumis „elusamusega“, millest rääkis Masing; vt „Sooritada või pühenduda“) ja nõnda mõistetuna saab olla vaid nõus Tiitusega, kui ta ütleb, et „igatsus elusama elu järele on midagi universaalset ja üldinimlikku, olenemata meie maailmavaatest ning tõekspidamistest“. See, mis eristab kristlasi ja mittekristlasi, on vaid usk, et „meie olemise sügavaim põhi“ (Paul Tillich) ehk Jumal on näidanud ja näitab end erilisel viisil Kristuse isikus ja elus ning selle uskumine ja kogemine muudab inimese elu „elusamaks“.

Kuigi Tiituse raamatus leidub rohkesti piiblitsitaate (leidsin neid 52), on raamat mõistetav ka neile lugejatele, kes pole kristlased, sest autor ei kasuta „kiriku keelt“ või kui ta seda ka teeb, tõlgib ta oma sõnumi sõnadesse ja piltidesse, mis võiksid kõnetada ka kirikuväliseid inimesi. Võtame kas või mõistujutu mesilasest ja kärbsest (sellest on inspireeritud ka raamatu kaanepilt), kes „lendavad väljas ringi ja jagavad tagasi tulles oma kogemusi: kärbes nägi oma lennul vaid rämpsu ja prügikaste, mesilane seevastu ainult lilli“, või loo ehitajatest. See illustreerib hästi erinevaid eluhoiakuid: „Ühe suure katedraali ehitusplatsil oli kolmel töölisel sama ülesanne – kive raiuda. Esimese töölise käest küsitakse: „Mida sa teed?“ See vastab: „Ma raiun kive.“ Teisele esitatakse sama küsimus. Tema vastab: „Ma teenin oma perele leiba.“ Kolmanda käest küsitakse samuti. Aga tema vastab: „Mina? Ma ehitan katedraali.““ Kuigi Tiitus vaatab maailma kristliku teoloogi pilguga, pole tegelikult suur osa teemadest, mida ta oma esseedes käsitleb, mitte spetsiifiliselt kristlikud, vaid üldinimlikud: üksindus („Olen täiesti üksinda ma“), aja mööduvus ja aja tähenduslikkus („Kuskile kanti ei ole meil kiiret“, „Armuaeg“, „Aeg sünnib koos armastusega“, „Tule, võta mu aega, sest aega mul on“, „Vaata iga päev maailma nii, nagu oleks see esimene kord“), vanadus ja surm („Vargamäe vanad ja noored“, „Surm kõigi mugavustega“, „Lõppude lõpuks ei ole midagi karta“, „Kes õpetaks väärikalt vananema?“, „Avastada surma saladus“), igatsus rahu ja vaikuse järele („Vaikus kui inimvara“). Ka kirikuga seotud teemasid on Tiitus püüdnud näidata üldkultuurilises ja -inimlikus kontekstis.

Nii kõneleb Tiitus näiteks religioossest usust, vastandamata seda usu üldinimlikule tähendusele: „Eesti keeles tähendab uskuma sama mis usaldama. Jumala kui elu allika ja olemise lätte usaldamine hõlmab vältimatult ka elu enese usaldamist ja jaatamist kõigele vaatamata. Logoteraapilises mõttes võiks lunastust mõista kui sõltumatust oma eksistentsi välistest tingimustest ning elu mõtte ja eesmärgi tajumisena ka kriisides, pingetes ja kannatustes. Inimene, kes julgeb küsida oma päritolu, olemise sihi ja otstarbe järgi (kust ma tulen, kuhu ma lähen, milleks ma elan) ning võtta enda kanda vastamise vastutus, on juba sisenenud religiooni valdkonda, isegi kui ta ei seo end ühegi kiriku või usutunnistusega.“

Ka kristlikku traditsiooni ehk pärimust vaatleb Tiitus ühenduses rahvakultuuriga („Kristlus ja pärimus­kultuur Viru-Nigula ja Viljandi moodi“) ning kristlikest riitustest kõneleb ta riituste üldises kontekstis („Kiriklikest ja ilmalikest siirderiitustest“), mis on palju laiem, kui vaid religiooni valdkond („Olümpiamängud kui riitus“). Olen veendunud, et Tiitus esindab sellist ristiusule lähenemist, millel saab olema tulevik. Kui me, kirikuõpetajad, tahame, et me ei oleks põlevast tsirkusest tulnud klounid ja et sõnum, mida me edasi anname, jõuaks ka ristiusukaugete inimesteni, tuleb meil rääkida keeles, mis on neile mõistetav. Tavapäraste kristlike mõistete („lunastus“, „patt“ jne) seletamise kõrval tähendab see seda, et piiblimõistete ja -piltide kõrval tuleb meil kasutada ka teistsuguseid mõisteid ja pilte. Marko Tiitus on teinud seda suurepäraselt ja usun, et tema raamat aitab ehitada silda „kirikuinimeste“ ja „ilmalike inimeste“ vahele. Raamat pakub värske pilgu risti­usule ja annab tavapärasest erineva vaatenurga kristluse põhisisu ning selle valguses ka maailma ja inimeksistentsi mõtestamiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar