Klaasi taga

 

Ella Ilbak, Tuvi Malm. Romaan. Eesti Raamat, 2004. 206 lk.

Ella Ilbaku (1895-1997) tekstides on selgelt tuvastataval kujul olemas kaks tasandit: religioosne ja kujundlik. Mõlemad tasandid mõistagi põimuvad omavahel, kirjutaja ise tundub eelkõige uskuvat ja usaldavat just esimest. Toda tasandit lähemalt uurides võime paraku kergesti avastada, et hoolimata kõnetuse siirusest ei leidu siin peale küllalt kulunud võrdluste ja jutluslike mõttestampide ja mõistulugude suurt miskit. Veendumus, et maine elu on vaid taevase kahvatu koopia, mida kirjutaja oma kangelastega usutavasti jagas, ei luba tegelastel sooritada eksimusi, mis aga on üks väheseid reegleid, mida kirjanik peab silmas pidama.

Ma ei tahaks teha seda rumalust, et hakata jagama Ella Ilbakule õpetussõnu, kuidas üldse peab (romaani) kirjutama, pealegi on kirjanik, meie kõige vanem kirjanik, nagu Oskar Kruus oma järelehüüdes (Looming 1997, nr 11) teda juba siis õiglaselt kutsus, meie hulgast juba hea mitu aastat lahkunud, saavutades lõpuks seisundi, mille saavutatavuses, otsustades temast maha jäänud märkide, kolme raamatu, kahe romaani ja autobiograafia põhjal ta põrmugi ei kahelnud. Tahan vaid enda jaoks veidi täpsustada Ülo Tontsi põhjaliku järelsõna viimases lauses kirja pandud mõtet: ?Ella Ilbak oli teisitimõtleja oma ajas, veel rohkem on ta seda täna, siin ja praegu? (lk 203).

 

Pisarmärg taskurätt

Samuti ei sooviks ma kui väärtusetut eemale heita Ilbaku loomingu lahutamatuks koostisosaks olnud, kuid kirjanduslikult kahvatuvõitu religioosset dimensiooni, mis ?Tuvi Malmi? lõpuleheküljel muutub totaalseks ekstaasiks: ??Kummardan Sind? tuhat korda? veel ja veel??? (lk 196).

Esialgsete kavatsuste kohaselt kavatsenud kirjanik oma kangelase eluküünla kustutada (Tonts: ?Muutus finaal: esimene variant oli lõppenud peategelase surmaga?, lk 203). Kuid hoolimata sellest, kui sageli ja sõnaohtralt teoses teispoolsusest ja sellega seonduvast ka ei kõnelda, on sinnajõudmise vältimatu vaheetapp ? surm ? raamatus vaid sümboolne. Reaalset surma raamatus ei esine, kuigi surrakse palju, vist viiel-kuuel korral. Surma asendab vaikus, paus, lõige ajas. Surm on abstraktne märk, pisarmärg taskurätt. Ilbaku kangelane ei puutu surmaga kordagi konkreetselt kokku, ta hoidub või teda hoitakse surma-kogemusest eemal nagu ka seksuaalsuhetest. Raamatu lõpus, kui Tuvi on ise raskelt haige, viirastub talle voodipeatsis vanaisa, kes on just äsja surnud, lähedased aga pole teda sellest teavitanud. Tuvi/Ilbak suhtleb surnutega, kuid ilma surmata, see aga on konfessioonist sõltumata igasuguse religioosse retoorika pärisosa ja põhitunnus. Ning usutavasti oli just see põhjuseks, miks Kangro ?Tuvi Malmi? ilmumisega Rootsis viivitas. Tuvi Malmi surm, millega raamat esimeses variandis oletavalt lõppes, oli tõenäoliselt rohkem õhkamine kui reaalne sündmus. Praegusel kujul on viidud kokku laul ja krutsifiks ning seda saatvad ning raamatut lõpetavad, eespool juba tsiteeritud sõnad.

Ilbaku jumalamõistmine on müstiline ja askeetlik, sellesse on loomuldasa hõlmatud ka loodus, teisedki uskumise vormid (näiteks budistlik). Me kõik oleme märgid Temast. Ning kuigi viis, kuidas Tema oma märke teeb, jääb meile arusaamatuks (ja see on uskumise alusmüür), saame me seda arusaamatust mõnevõrra vähendada, kui toome selgituseks mõne lähedase tegevuse. Selliseks tegevuseks saab olla vaid kirjutamine, täpsemalt kirjaniku kirjutamine, soovitavalt hea kirjaniku kirjutamine, kuid võttes arvesse kõike seda, mis meie ümber toimub, pole see ilmtingimata vajalik.

Ilbaku romaanis on üks kirjanik ? Ehari, kes isegi oma naist näeb ?kirjanduslikult?: ?Ta isegi provotseerib stseene ?kirjanduslikult??? (lk 157). Kuigi sellest räägitakse (lk 63), ei anta meile konkreetse teksti näol teada, milline oli kirjutatu kvaliteet. Sobimaks Jumala ossa, on Ehari liiga nähtav, liiga inimene ning milline tema looming ka poleks, puudub tal Tema ambivalents. Lehekülgedel 107 ? 109 on stseen, kus Jüri Paas ja Tuvi kujutlevad end raamatu tegelastena. Tuviga kurameeriv,  talle (vaimset) juurdepääsu otsiv Jüri küsib: ??Kas mu juttki ei ole otsekui raamatus, mis paneb lugeja ärevusse mingi stseeni eel, mis võiks järgneda??? (lk 107). Millele Tuvi stseeni lõpul kelmika küsimusega vastab: ??Aga lugeja ? ega ta ometi midagi ei näinud??? Millele järgneb vastus: ??Täiesti võimatu. Pähklipuu vari on tihe ? tal on õigus olla täiesti pettunud?? (lk 109). Paaril leheküljel leiab äkitselt aset liikumine: Jumal on kord nähtav (kirjutava käega), kord kauge, tabamatu, tajumatu; ta on korraga nii looja kui loodav, kirjutaja, kes kõike teab, ja lugeja, kelle eest kirjutatut varjatakse. Jättes kõrvale reaalse lugeja reaalsed pettumused (tüdimuse, igavuse), on see parim, mida Ilbakul on pakkuda.

Märg raamat

Leheküljel 61 ütleb Ilbak (ja mõtleb Tuvi): ?Tunnetused muutuvad mõisteteks ja sellistena langevad sinna põhja, kus meil on kogemuste tagavara ait.?

Poeetilise psühhoanalüüsi professor Gaston Bachelard on kirjutanud kolm raamatut unistuste mateeriast: veest, tulest ja maast. Paremais poeesides säilub eel-aeg, aeg, mil inimeste suhe oma ümbrusega ümbritsevasse oli veel vaba sõnakammitsaist või kui inimesed hakkasid tegema esimesi katseid oma vahetut kogemust sõnadesse panna. Poeeside reaalsus on võrdväärne mäletamise sügavusega. (Ligilähedaselt sama on väitnud George Steiner tragöödia puhul.)

Põhi, millest räägib Ilbak, on just selline, tema raamatu(i)s on selgelt tajutavaid jälgi ajju talletunud primordiaalsetest kihistustest, millest olulisim on vesi. ?Tuvi Malm? on märg või vähemalt niiske raamat. Valdava enamuse vestluste taustaks on kas meri või jõgi. Jõgi on ?üsna lai vesi üle sõuda? (lk 115), jõe kohal aga ripub täistähtis maskuliinne kuu, märk eostusest ja sigitusest, mille eest põgenemisele on pühendatud kogu peategelase elu. Kuu mitte ainult ei sümboliseeri sigitust, vaid teeb seda ise: ?Vist oli Tuvi maganudki. Ärkas kui puudutusest. Pea rippus ikka veel üle voodiserva, üle rinna oli hele juga kui käsivars. Hiline vana kuu oma võika roheka läikega oli salaja magajani hiilinud. Sama juga tõusis seinale Tuvi voodi kohal ja teine üle toaukse? (lk 135). Kohe astubki uksest sisse tegelik mees John ning järgneb see, mida Tuvi oli peljanud? Tuvi ise aktis ei osale, ta viibib kusagil kaugel, eemal, võib-olla pilve serval (soovitavalt veel ülalpool, puhtuses, kus pole isegi tähti, rõvedast kuust rääkimata): ?Mehe tõusust libises ta pea voodisse ja seinal kuu rohekas joas ta nägi Johni varju ? nägi teda eneselt riiet heitvat? nägi teda?? (lk 136)

Kui mitte miski muu (jätan järelduste tegemise psühhoanalüütikutele), siis oneiroidse elemendi osakaal peaks toodud katke põhjal selge olema. Usungi, et Bachelardi meetod haakub parimal viisil ka Ilbaku loominguga, justkui tellitult on Tuvil pikad lainlevad juuksed, mis Bachelardi järgi on märk Ophelia-kompleksist ehk subtiilsest surmaihast, kohe on käepärast ka tsitaat Shakespeare?ilt: ?We are such stuff, as dreams are made of? (lk 122).

Klaasi taga

Ella Ilbak on eesti kirjanduses tõesti erandlik nähtus. Teisitimõtleja, nagu mainis Tonts. Kuid Ilbaku maailm on vaid näivalt eneseotsing, mina-tuuma või keskme (tekstides sagedasti korduv mõiste) avastamine ja leidmine. Kummastavalt on see, mida sõnades otsitakse, kogu aja kindlalt olemas, paigal ja paigas. Avastatakse avastatut, leitakse leitut. See aga vähendab paratamatult otsingu pinget. Vaid seal, kus kujund sirutab ennast ideepeegli topeldusest välja, läheb asi põnevaks. Ning seda pole sugugi vähe. Tuleb vaid osata ? ja tahta ? näha ?klaasi taha? (nii iseloomustas Ilbakut Tuglas). Seal on peidus palju saladusi ja huvitavaid avastusi.

P.S. Püüdsin oma kirjutises vältida isikuloolisi asjaolusid (Ilbak oli ju maailmakuulus tantsija!), lasta kõnelda vaid tekstil. Kirjutis pidanuks kindlasti käsitlema ka Ilbaku teist, kolmteist aastat hiljem New Yorgis ilmunud romaani ?Kumisev kannel?, mida jõudsin kahjuks vaid sirvida, kuid mis mulle tundus paljus (samad tegelased, samad teemad) esimest kordavat. Oleksin tahtnud need kaks teost teineteise peale asetada, kuulata ja kuulda. Kaja on kirjanduse kullakamber.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming