Kivi, kivim, kõige kivim…

Jaanus Vaiksoo

 

Foto: Hele-Mai Alamaa/Eesti Naine

 

Ma ei hakka sumpama ürgmetsa sõnajalgade tihnikus ega uurima paeklindi miljoniaastaseid kihistusi, mida “Sõnajalg kivis” endas peidab. Nikolai Baturini romaanis on lugeja jaoks liigagi palju neid ahvatlevaid niidiotsi, millest kinni hakata ning tõmmata ja tõmmata, kuni nööp eest kukub. Üheks võimalikuks niidiotsaks on muidugi ikka ja jälle naine – Nikolas Batriani abikaasa Paetricia  Batrian. “Neljakümne ligidal, blond kaunitar, kes oleks nagu vanalt lossimaalilt maha astunud – isegi krakelüür, peened kortsud ta silmanurkades, oli tõeline.” Femme fatale’i ideaaltüüp – vilksab alguses korraks läbi, riivates lugejat oma blondi lõhnava juuksesalguga, kuid on tegelikult kogu järgneva veealuse aatomikatastroofi ning sellest tulenevate saatuslike tagajärgede algpõhjus. Ent jätame selle niidiotsa targu parem rippuma…

Õigupoolest on üks “nööp” Baturini/Batriani mundril, mis mulle alati kohe silma torkab, millelt naljalt pilku lahti ei saa. See nööp on hoopis isemoodi kui kõik ülejäänud kaptenkomandör Nikolas Batriani pressitud paraadmundri ees. Võiks öelda, et Baturinile sobib see nööp nagu valatult, ent Batriani romaanimundril mõjub silmatorkava arhaismina, sõnajalana kivis. Ma räägin Baturini loodustunnetusest, nendest harukordsetest metafooridest kogu tema loomingus, mida võib kirja panna vaid mees, kes elab osaduses loodusega.

Kriminaalromaan “Mõrv majakal” algab sõnadega: “On öö. Must kui mooniseeme, pime kui valgustamata inimhinges.” “Sõnajalg kivis” alguses on moto: “Alguses Algustel ei olnud algusi. Ilm oli imepime. Maailm – Pime ime.”  Ikka seesama, eks: maailm kui mooniseeme – “Vaikus vaikuses ja Tühjus tühjuses.”

Ent oma viimase romaani mõttelennus jõuab Baturin algusest sedavõrd kaugesse tulevikku, kus loodusest on jäänud veel vaid riismed. Ookeangi ei tundu siin mingi mõõtmatu ürgveena, vaid pigem tehismaailma hiigelakvaariumina, kus liiguvad Rahvaste Globaalnõukogu supermodernsed hävitajad. “Nende kere oli sitkest legeerterasest, mida läbis piki kiilu üksainus keevisõmblus. Laevade hõbedane voolujooneline kuju meenutas binoklisõõris… kuuvalgel ujuvaid hiigeldelfiine.”  Tipptehnoloogia imetlusest (NB! lk 16 allveelaevade taktikalis-tehnilised andmed) löövad vähemalt alguses läbi baturinlikud looduspildid: “Oli pilvitu tähelööbes öö…”  Romaani edenedes jääb neid hetki aga järjest vähemaks. Inimunelmate märksõnadeks saavad “turvalisus” ja “disain”, mida kõikvõimalikud “Motorex’id” praegugi juba aastaid rahvale jumaldamiseks pakuvad. Nii on ka Baturini ulmelaevade ujukindlus absoluutne. “Nad võisid kreenis rulluda üle kiilu või teha diferendis uperpalle… vurrbalanssiirid panid alused tagasi kiilule. Täiuslik hüdrolokatsioon, akustilised puhvrid vältisid kursihälbe juhul nende kokkupõrkeid saarte ja karidega.”  Kõige selle absoluutse turvalisuse taustal mõjuvad  tuleviku inimsuhted jäiselt külmadena.

Sõjaväelaslik valvel-vabalt kramplik suhtlusstiil läbi literatuurse dialoogi tungib ka tsiviilellu ja ainult süvendab lugeja ängistust, sest midagi helget ta oma teel ei kohta. Mitte midagi.  Isegi nendel harvadel hetkedel, kui Baturin kirjeldab loodust, pritsib sealt ikka lõpuks välja haisvat mürki: “Veepind ümberringi rohetas kui haljas samet ning õõtsatas aeg-ajalt samblateki all, nagu pööraks seal keegi rammestunult külge.” 

Veealune aatomikatastroof, mis hävitas amfiibinimeste maailma, pole olnud ilmselt esimene. Kuni sinnamaani on seda Maamuna ikka mõnuga rapitud, et jäänud on vaid haisvad õlist läbi imbunud naftaväljad narkouimas töölistega ja kõrb, kõrb, kõrb… Miks kirjutas Baturin säärase ängistava romaani? On see metsaüksinduses kirjamehe ülemõtlemise vili, hoiatusromaan meile kõigile või neile, kel unistus viia Eesti iga hinna eest viie kõige edukama, disainitud ja absoluutselt turvalise Euroopa riigi hulka?

Kindlusvanglast põgenenud kaptenkomandör Batrian ja kaptenleitnant Stajanović võtavad kopteriga kursi ookeanile ja nende all avaneb linnulennupilt sellest, mis on, mis üldse veel jäänud: “Nende ees laotus lummav landšaft: savikõrbe punased keeled noolisid liivakõrbe kollaseid külgi. All lainetas tohutu luitemeri, kus polnud ainustki taimse ega loomse elu märki. Kuivad tulised kvartsihanged olid endasse imenud kogu vee…” Ainsana on tõelist elu tunda vanahõngulises väikelinnas Santa Demonas, ainus paik, mis meenutab veel normaalset maailma, ent seegi osutub hiljem koomas Batriani teispoolsusenägemuseks. Tõsi, on veel ka Saurusesaared – niiske troopilise kliimaga arhipelaag, ent sinna jõuab ookeanilaineril vaid rikas jõudeelurahvas: raukunud ja verinoored paarid. “Esimesed, et õppida põlislooduselt valutut ühinemist kõiksusega. Teised, et omandada hääbrassidele vajalikku kogemust hulgi paljuneda.”  Ülejäänuid esindavad ikkagi need kolm karjust, kes sattunud ülekohtuselt kindlusvangla maapealsesse põrgusse ega taha sealt enam miski hinna eest lahkuda. Ei taha tagasi “kodumaale”, Arkaadiasse, mis koidab Batriani nägemuses ikka veel kui XIX sajandi pastoraal: “Kõrged valge tipuga mäed kui suhkrupead… Avarad karjamaad, kus rohi lokkab kui lainetav siid… Heledad roitvad härjad ja ronkmustad kappavad hobused… sinistel jõgedel luikvalged aurikud…” Midagi sellist pole muidugi enam ammu. See avaneb vaid Batriani ulmades, ka tema viimases kinnisilmipilgus Viimsevaatetornist, enne kui Timukas pedaalile vajutab: Sinesinised jõed, luikvalged luupavad aurikud…

“Sõnajalg kivis” pole mälestus minevikust, katlasse aetud kivisöe õhkuhaihtunud soojus, vaid märk meie endi tulevikust, kus kõik pöördumatult (ent edukalt!) hangub ja kivistub: loodus, linnad, inimesed, inimsuhted, keel…

“kivi

kivi

kivi

kivisse

kivide

kivisid

kividesse

kivim

Kõige kivim…”

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming