Kirjutaski endale elu pileti

Maarja Kangro

Fernando Pessoal on klassikalist tühjuse-avastuse luulet, mis on ikka lugejas vastukaja äratanud.        Fernando Pessoa, Sõnum. Valik loomingut. Tõlkinud Ain Kaalep, Maarja Kaplinski, Jüri Talvet ja Anneli Tuulik. Koostanud Ain Kaalep ja Jüri Talvet. Eessõna kirjutanud Jüri Talvet. Sarja „Maailmakirjanduse tõlkevaramu” kujundanud Aita Linnas. Tartu Ülikooli kirjastus, 2010. 240 lk.  Päris mitu aastat tagasi Torinos õppides sain sõbraks mehhiklanna Sandraga, kel oli heade omaduste kõrval üks joon, mis viis mind vahel segadusse. Nimelt oli tal kombeks, kui jutt läks  eluvalikutele või üldse tõsisematele teemadele, varem või hiljem hüüatada: „Aga Pessoa! Pessoal on üks luuletus, kus ta ütleb ...”. Seda naljakama äratundmise tõi „Sügisballi” voodistseen, kus kirjandusteadlasest neiu küsib uksehoidjalt, kas too Pessoat on lugenud. Ei saa midagi öelda, stseen on eluline: Pessoarahvas on olemas ja ta on rahvusvaheline. 

Võib-olla on Fernando Pessoa (1888–1935) teatavale kultuslikkusele aidanud kaasa seegi, et nüüdseks ilmselt Camõesest loetuma portugali luuletaja rahvusvaheline kuulsus sai alguse  hulk aega pärast ta surma. Meil ilmus Ain Kaalepi tõlkevalimik „Autopsühhograafia” (1973), Itaalias oli mõni aasta varem hakanud Pessoat tutvustama Antonio Tabucchi, muu maailm aga kuulis temast siiski peamiselt 80ndatel. Äsjasel kümnendivahetusel oli meil justkui Pessoa teine tulemine, kui poole aasta jooksul ilmus kaks raamatut: Tõnu Õnnepalu tõlgitud „Tubakapood” (2009), mis sisaldab Álvaro de Campose nime all kirjutatud luuletusi, ning Ain 

Kaalepi, Maarja Kaplinski, Jüri Talveti ja Anneli Tuuliku tõlgitud „Sõnum”, mis sisaldab nii „Autopsühhograafia” tekste, uusi luuletõlkeid kui ka proosat ja näidendi „Merimees”. Paratamatult on „Tubakapood” ühtsem ja „Sõnum” eklektilisem raamat, sest sinna on koondatud mitme tõlkija ja ka autori eri loojapersoonide ehk heteronüümide tekste. „Sõnumi” luuletõlked pärinevad suuremalt jaolt Ain Kaalepilt: näeme siin muu hulgas ka meie klassikalist luuletõlkekoodi,  kindlavormilisi luuletusi, kus loetud silpides, arvestatud rütmis ja riimides on meisterlikult saavutatud võimalikult paljude algtähenduste ja -kujundite edasiandmine, teinekord ka inversioonide, mitte päris hariliku ja võimalik, et tänapäeva lugejale vahel reebuslikuna mõjuva sõnastusega (näiteks: „Su rõiva varjuks eks adu / me silm kui Saatuse hüüt”, lk 48; avastasin ise, et nooremana haarasin ümberütlevat tõlkeluulet kiiremini  – sedavõrd on muutunud mu luulelugemise harjumus!). Álvaro de Campose vabavärssi on peale Kaalepi tõlkinud Jüri Talvet; mõnesid Talveti ja Õnnepalu kattuvaid tõlkeid on võrrelnud Mariliin Vassenin Vikerkaares.1     

Mis see siis on, mis paneb lugejad Pessoat tsiteerima? Ise küll Pessoa-rahva hulka kuulumata möönan, et küllap on luuletaja, kes kirjutab: „Ma pole miski. / Minust ei saa eales  midagi” või „Mul on ostmata elu pilet”, saanud pihta millelegi tähtsale ja tuttavale. Pessoal on klassikalist tühjuse-avastuse luulet, mis on ikka lugejas vastukaja äratanud. Inimesed ju ikka pettuvad ühel (mõned küll ainult mõnel) hetkel substantsi või „ise” tagaajamises. Ja rõõmustavad, kui leiavad sellele pettumusele kunstis kui mitte leevenduse, siis väljenduse. Sealjuures pole Pessoa illusoorsuse-tõdemus platonistlik (või selline, mida tavaliselt peetakse  platonistlikuks), antimetafüüsikuna ei usu ta mingisse kättesaamatusse tõelusse või ideemaailma. Pessoa luulele pääseb mu meelest ka üsna hästi ligi. Ta lihtsad-keerulised ontoloogilised küsimused tekitavad huvi, näiteks: „Kui miski oli, miks seda siis enam ei ole? / Kas olla ei ole olla?” (lk 149, tlk J. Talvet). Talvet kirjeldab raamatu eessõnas „seda, mida Hispaanias ja Portugalis nimetatakse modernismiks”, hilissümbolismi-impressionismina  (lk 13), ja see sobib hästi kirjeldama üsna suurt osa Pessoa kujunditest (ka ta futuristist alter ego’l Camposel esineb kujundeid nagu „Absoluutne Hääl, Suuta Hääl”, mis tuleb mereüksinduste kohalt). Talvet räägib eessõnas poeedi noorema ea avangardismitaotlustest ning ambitsioonist luua uued „Lusiaadid”, ent siiski pole suuremas osas Pessoa tekstides tajuda nii suurt keele- või kirjanduskesksust nagu mõnel teisel modernistil. Pessoa tekstides puudub Ungaretti minimalistlik tihendatus või T. S. Elioti pingestatud viitelisus – kui võrrelda teda üksnes oma aastakäigu (1888) meestega. Samas pole ta oma esimese isiku luules kaugeltki nii teisele suunatud nagu tema kohatine eeskuju Walt Whitman. Pessoa ja ta heteronüümid, autori siirdpersoonid, on suuresti ikka omaenese psüühikale keskenduvad luuletajad. Anda esimesele tõlkevalikule samanimelise luuletuse järgi pealkirjaks  „Autopsühhograafia” oli mu meelest äärmiselt tabav: just enese psüühika kirjutamine ja oma isik-olemise vaagimine on see, millega Pessoa ja tema heteronüümid aina tegelevad.       

Rohkete pseudonüümide tarvitajaid on ajaloos olnud teisigi, ühe tuntuma näitena tuleb kohe meelde Kierkegaard oma Johannes de Silentio, Johannes Climacuse, Nicolaus  Notabene ja teistega. Aga heteronüümid – tervete väljamõeldud elulugude, horoskoopide ja kirjutusstiilidega tegelased – on Pessoa unikaalne leiutis. Kokku oli tal neid üle seitsmekümne; luuletajatena on laiemalt tuntud põhiliselt kolm: juba mainitud Álvaro de Campos, insener ja futuristlik „whitmanist”; arst Ricardo Reis, kes kirjutab klassitsistlikku meetrumi ja riimiga luulet; Tejo kaldal elutsev loodusluuletaja Alberto Caeiro, sentimentaalsuse  vastane empiirik, kes on George Steineri sõnul „peaaegu et portugali zeni-õpetaja2. Caeiro on muide ka kahe eelmise heteronüümi ja Pessoa enese (!) luuleõpetaja, kes poeedile 1914. aasta 8. märtsil müstiliselt ilmus: nimelt oli Pessoa äkki asunud kirjutama, pannes ühe tuhinaga paberile 30 Caeiro luuletust. Võimalik, et mõnede lugejate jaoks on oma võlu sellisel ilmutuslikkuselgi.3 „Rahutuse raamatu”, üle 500 fragmendist koosneva mõtisklusekogu  (millest „Sõnumis” leidub Jüri Talveti tõlkes 15), on seevastu kirja pannud neljas varikuju Bernardo Soares. Ehkki motiivides ja hoiakutes ilmneb eri heteronüümide puhul ajalisi kattuvusi (1914.-1915. aastal ilmutab kõigega ühtesulamise soovi nii ülekeev Campos kui ka karge Caeiro), pani Pessoa need persoonid omavahel lausa polemiseerima. Campose ja Reisi vaidlustest selle üle, kas luuletuse rütm tekib emotsioonidest või ideedest, annab eespool mainitud  arvustuses lühiülevaate Mariliin Vassenin. Pseudonüümide kasutamine eri seisukohtade illustreerimiseks on vana hea võte; võib ainult oletada, kuidas Pessoa oleks käitunud avatare ja aliasi võimaldavas virtuaalmaailmas. Psühhoanalüütiku taustaga briti kriitik Adam Phillips kirjutab, et nagu see „Rahutuse raamatust” nähtub, koges Pessoa end tõepoolest isiksuseta inimesena, absurdse tujude kaosena, mida oleks olnud ebatõenäoline  ühendada isikuks: „Pessoa jaoks polnud hullumeelsus mitte see, kui katse kõike ühildada või kokku sobitada kukub läbi, vaid katse ise”.4       

Muidugi pole isiksuse arbitraarsus, fragmentaarsus ja paljutahksus üksnes Pessoa avastus, vaid uue, aatomi jagatavuse avastanud ajastu psühhosotsiaalne Zeitgeist: mõelgem kas või Luigi Pirandello romaanile „Üks, ei ühtki, tuhat tükki” (1926, e. k 1967). Nicholas Spice leiab, et „Rahutuste raamatu” jutustajahäälel on sarnasusi Robert Musili „Omadusteta mehe” (1930–1942, e. k 2006) peategelase Ulrichiga, Pessoa/Soarese tekst on tema meelest Musili raamatule „rabavalt komplementaarne”.5 Et Pessoale (kelle nimi tähendab portugali keeles „isikut”) polnud persooni lõhustumus päris triumfikogemus ja et „enese” kadumisest oli ka kahju, annab aimu luuletus „Sünnipäev”: „Seda, mis olin sugulaste südames /…/ oh taevas! alles täna tean seda, mis olin  /…/ Kui pühitseti mu sünnipäeva … / kuidas ma armastan seda aega, otsekui mõnd inimest! /…/ vanad tädid, igasugused onupojad, ja kõik oli minu pärast” (lk 138, tlk A. Kaalep). Üldse jookseb mitmelt poolt läbi lapsepõlve ja magusat sööva heauskse lapse motiiv (=siiras nauding ja terviklikkus?).       

Aga kui tulla „absurdse tujude kaose”  juurde, siis tõepoolest, nii luulest kui ka „Rahutuse raamatust” paistab meile heitlik psühholoogiline profiil, pidev kõikumine acedia (ehk tahtejõuetuse) ja hüperaktiivsuse vahel. Luuletaja väidab: „Miski ei hoia mind millegi küljes. Tahan korraga viitkümmend asja /…/ Pelgalt ihaldatudki elu paneb mind tüdima” (lk 126). Või: „Kõik huvitab mind ja mitte miski ei köida mind. Võtan kõigest osa aina unistades …” (lk 166-167). Võimalik, et selliseid lauseid kuuldes  diagnoosiks mõni tänapäeva psühhiaater inimesel tähelepanu puuduse ja hüperaktiivsuse sündroomi. Samuti kõigub autor koos heteronüümidega kõrge (või lausa kõrgi) enesehinnangu ja „minust-ei-saanud-midagi”tõdemuste vahel. „Pean mõtlemisvõimet selleks, mis mind eristab argiinimesest,” kuulutab ta (lk 149) ja esineb „Rahutuse raamatus” kohati üpris misantroopse tüübina, ennustades justkui ette Ciorani „Lagunemise lühikursust”.  Ta väidab end kuuluvat dekadentsi, mis tähendab „teadvusetuse täielikku kaotust”, ja teatab snobistlikult: „Seega siis võõraina kõikide maailmade pühalikkusele, ükskõikseina jumaliku suhtes ja põlastades inimlikkust, andusime peenenenud epikuurluse vaimus, nagu meie ajunärvidele kohane, kasutult sihitule meelele” (lk 162). Selline „sihitu meel” võiks olla omane ka Pessoast peaaegu sajand varem sündinud Leopardile, kelle jaoks noia,  tüdimus, tähendas elusihtide ja eksistentsi tühjuse mõistmist. Pessoa tédio sarnaneb sellega mitmes suhtes. Kui aga Leopardi langes siiski noia’st pidevalt valusasse kannatusse, siis Pessoalt/Soareselt võib lugeda: „Pessimist olla tähendab kõike traagiliselt võtta, ja seesugune suhtumine on liialdus ja ebamugavus” (lk 163). Niisiis on tegu huvitava tüübiga, kes ühelt poolt kuulutab depressiivselt, et „suur on elu, ja elu ei tasu vaeva” ning „kõik on kõrb”, ent  kes samas ei viitsi isegi traagik olla.       

Ometi näib, et suutmatus midagi tahta tähendab Pessoa jaoks pidevat painet. Nii kirjutab ortonüüm Pessoa endast ise: „Ei tahet, mis mõnd jõudu elustaks / teojõuetuse kätte koolnud keres, / kus igatsustelgi on puudu jaks” (lk 56, A. Kaalepi tõlge). Mittetahtmise ja (kellekski) mittesaamise mõte jookseb tekstidest nii palju läbi, et muudab mu jaoks atmosfääri kohati umbseks. Persoon mitteolemisega tegeldes võib asi kergesti päädida sellega, et tegeldakse ikkagi aina iseenesega! I, me, mine. Ka näidendis „Merimees” ütleb üks õdedest: „Ma ei saa enam selleks, kes ma võib-olla iialgi pole olnudki” (lk 219, tlk A. Tuulik). Küsimusega „kuidas ei saada selleks, kes ollakse”, paistab Pessoa tõepoolest anti-Nietzschena (just Álvaro de Campost on ka Tõnu Õnnepalu nimetanud anti-Nietzscheks6). Kui noia-uurija Leopardi taotles viimaks siiski inimeste omavahelist solidaarsust jõhkra looduse vastu, siis  tédio-vaatleja Pessoa ei pea silmas mingisugust üldinimlikku ühisüritust. Osavõtlikkuse puhanguid ilmneb Pessoal enesekesksusele vaatamata, ka sealsamas „Rahutuse raamatus”: „See, mida ma kirjutan, ja see, mida ma pean viletsaks, võib mõnel hetkel mõnele teisele vigasele või kurvale hingele kas või viletsat meelelahutust pakkuda” (lk 168). Ent tema ühiselulised visioonid jäävad pigem rahvusekeskseks (nooremas eas kirjutas ta legendaarsest  Portugali kuningast, oma maa võimu paisumist taotlenud Dom Sebastiãost). Pessoa anarhistist pankur teostab aga samanimelises (üsna lohisevas ja loogilise mänguna mitte päris õnnestunud) jutustuses oma „anarhiat” üksinda, s.t allutab raha kui sotsiaalse fiktsiooni üksnes endale.     

Pessoa hüperaktiivse pooluse juurde naastes võib meenutada, et poeeti hindab kõrgelt Harold Bloom, kelle meelest Pessoa  on „taassündinud Whitman”. Álvaro de Campose 30-leheküljelist „Mereoodi” nimetab ta „sajandi üheks suurimaks luuletuseks”.7 Jüri Talvet nimetab oma eessõnas seda poeemi „seksuaalse alateadvuse seikluseks” ja leiab, et sellest kumab läbi futuristide „looduse vägistamise kihku” (lk 35). Ses luuletuses esitatakse autorihäält tõesti nagu puhast tungi, mis räuskab ringi, tahab iga hinna eest kontrolli alt väljuda, laiali minna ja lõpuks justkui maailma/  iseendasse lahustuda. Futuristlikule kuulutusele, kuidas poeedi „hing annab masinaile suud”, järgneb absoluutse moraalse transgressiooni katse, lehekülgede kaupa üürgeid stiilis: „Maharaiutud sõrmed reelingul! Seal ja teal lapsepead! Väljakistud silmadega inimesed kisendamas, ulgumas! Hei-hei-hei-hei-hei-heiheihei-hei-hei-hei-hei! /…/ Selle kõige vastu end nühin nagu tiirane kass vastu seina!” (lk 96). Kummatigi kaob pideva vägivallakujundite  kuhjamise ja varieerimisega peatselt teravus ning hõisked muutuvad mu jaoks müraks. Samas võib see tekst toimida kui illustratsioon tungi läbikukkumisest: soovitakse kõigega üheks saada, pööraselt ja sadomasohhistlikult, ent tulemuseks on ikka vaid tekstikordused, „rünnakumörin” paberil. Kui kaks kolmandikku „Oodi” on möödas, leiabki autor, et miski temas katkeb: „Nii liiga palju tundsin, et ei saa enam tunda” (lk 103). Justkui ABA-vormis naastakse peatselt masinaajastu kiitmise juurde, lisandub isegi teatav hellus mõttes tapetud laste vastu. Bloom näeb Pessoa ekstaasis deemonliku, rohmaka Walti ennastpühitsevat rapsoodiat, ometi on ekstravertse Whitmani ekstaatilisus palju kargem, mõistuspärasem ja teist arvestavam. Kui Pessoa/Campose ekstaatilist „kõigessetungimise” soovi iseloomustab apoliitiline mina-transgressioon, siis Whitmani ühtsuseotsing on pigem poliitiline, võrdsust  taotlev: „Laulus iseendast” kirjutab ta, et on ori, keda aetakse koertega taga, ning kinnitab, et „ei võta vastu midagi, millest teised ei võiks saada osa samadel tingimustel”. Whitman oli valjuhäälne demokraat (isegi kui ta mõnes seisukohas leidus väikesi vastuoksusi), Pessoa rahvuslasest elitarist, kes toetas mõnda aega ka Salazari režiimi.       

Kogu saamatuse-jutule annab Pessoa õigustuse mõttega, mis jõuab tühjuse-tõdemustest huvitavamale tasandile. Nimelt ütleb ta: „Ometi kibedusest selle pärast, milleks ma eales ei saa, / jääb järele nende ridade kiire ilukiri, Võimatusse väljuv sammaskäik” (lk 132, J. Talveti tõlge). (Või Õnnepalu tõlkes: „Aga vähemalt saab sellest kunagi-saamatusest nende värsside nobe kalligraafia, lagunenud värav võimatusse.” – Huvitav on jälgida lahknevusi:  Õnnepalu on välja jätnud sõna „amargura”, mille Talvet on tõlkinud kibeduseks; „portico partido” on ühel vastavalt lagunenud värav, teisel väljuv sammaskäik.)8 „Rahutuse raamatus” öeldakse: „Kui lilli kirjeldatakse lausete abil /…/, siis on nende südameil püsivus, mida rakuelu ei võimalda. /…/ Niisiis on vaja säilitada ilus ilm õitsvas ja sõnarikkas mälus ning seeläbi külvata uusi lilli ja uusi tähti väljadele või tühja ja mööduva välispidisuse taevastesse” (lk 169).  Ühesõnaga, sümboolsena, keeles tähistatuna, ülesmärgituna saab olemisest olemine. Kirjutamises on lootus sellele, kes tunneb end saamatuna, kirjanduse funktsioon on aidata meil olevaks saada. Ennäe, Pessoa ongi saanud, enne seda, kui kaob see tubakaäri/pood ja keel ja planeet.   

1 Mariliin Vassenin, Kohver on pakitud ja rong kohal. – Vikerkaar 2010, nr 7-8.

2 G. Steiner, A Man of many parts. – The Guardian 3. VI 2001. 

3 Endine Blondie’ bassimängija Gary Lachman annab Pessoa müstika- ja okultismihuvist üsna põhjaliku ülevaate aadressil http://www.nthposition.com/themagicalworldof. php.

4 A. Phillips, Getting Ready to Exist. – London Review of Books 17. VII 1997.

5 N. Spice, A Very Low Birth Rate in Kakania. – London Review of Books 16. X 1997.

6 T. Õnnepalu, Mina mitmes persoonis. – Postimees, 26. VI 1998. 

7 H. Bloom, The Western canon: the books and school of the ages. New York 1995, lk 488.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming