Kirjasõnaline unistustemurdja

Rein Tootmaa

Sverre Lasn, Ristteel. Eesti mehest. Ausalt. Kuus juttu. Kaane kujundanud Tiina Ubar. IlmaPress, 2011. 120 lk. Matt-papist kaante ja sini-must-valgetes toonides kaanekujundusega jutukogu esimeses loos „Intriig” leiab kirjandustoimetaja (arvatavasti femin) ja minategelasest kirjutaja-inimese (maskul) vahel aset järgmine jutuajamine: „Teie tegelased elavad täiesti tavalist elu, ei mingeid tõuse ega mõõnu. Toimuvad igapäevased asjad, kehalised toimingud, lohisevad ja ebaloomulikud dialoogid. Inimesed nii ei räägi. Teie tekst on nagu pankrannik – ühtlaselt hall ja muudkui kestab ja kestab. – Inimesed elavadki üksluist elu. – Ma ei leidnud põhjust, miks peaksin edasi lugema. – Ma näitan inimelu tühisusest ja piiratusest tulenevat traagikat” (lk 37, tsiteeritud väljajätetega). Selle kirjakohaga (mis üsna täpselt iseloomustab kogu raamatu kujutuslaadi) tahab autor ilmsesti ennetada võimalikku jutu/raamatu ilmumisjärgset retseptsiooni; anda teada, et mitte nii ei kukkunud need jutud tal välja, vaid et ta kujutab tegelikkust just niimoodi taotluslikult – noh, et ta teab, mis ta teeb. Iseenesest ja enamasti on see hea, kui inimene teab, mis ta teeb. Ent sageli ei anta endale aru sellest, miks seda tehakse. Tegelikkuse (kunstilise!?) fikseerimise viise on teisigi, kõige markantsemad neist ehk fotograafia ja nn liikuvate piltide tegemine ehk dokumentaalne filmimine. Ja nagu pilditegijagi valib, mida pildistada; dokfilmi tegija, mida filmida, nii valib ja määrab ka tegelikkust fikseeriv kirjanik nii foto (stseeni) kui ka kaadri (jutu) koosseisu ehk siis kompositsiooni.

Kuid jätkem kõik need tajumehhanismide erisused, ühest taustsüsteemist teise kodeerimise spetsiifika, kunstiliikide iseärasused (loomise protsess, teose koosseis, selle vastuvõtt) ja võtkem asja lihtsalt, küsides: kas asi tasub lugemist?

Kui juba Looming (2010 mai) ja enne seda ka Eesti Playboy (2008 juuni) Sverre Lasni loomingut on avaldanud, siis peab seal ju midagi väärtuslikku ikka olema.

Ja ongi! Juba esimese jutu „Intriig” (sic!) esimesest lausest alates köidab lugejat peategelasest „mina” enesehinnanguline ausus ja avameelsus: „Ma polnud eriti edukas mees, aga naine õnnestus mul napsata suurepärane. Me täiendasime teineteist. Mis ühel jäi puudu, oli teisel olemas. Sofial polnud midagi puudu ja mul polnud midagi olemas. Klapp oli sajaprotsendiline” (lk 5); oma minevik kuni Sofiaga kohtumiseni võetakse lühidalt ja tabavalt kokku pooleteisel leheküljel: „Mina olin vaikne ja erakordseid võimeid mul polnud” (lk 22); edasi tunnistab mees, et ta jäi igale poole hiljaks; et ajal, mil tema rahvastepalli mängis, proovisid teised esimesi sigarette, ning kui tema alles instituudis õppis, võeti tema ümber naisi, tehti lapsi, prooviti narkootikume, reisiti kaugetele maadele jne – elati värvikat ja täisväärtuslikku elu. Tema aga elas vanemate juures, jõi õlut ning mängis arvutiga elu ja surma peale Solitaire’i. Tema kirjanikuks saamise plaan olnud kogu aeg küsimärgi all, sest ta ei tundnud end teistest nii palju targemana; see tekitas kibestumist, mis peideti rõõmsa lõõbi taha, ning päädis klounirolli omaksvõtmisega. Siis aga kohtus mees särava isiksuse Sofiaga, kelle sabas ta elule järele lootis purjetada (lk 22-23). Kuidas see tal välja kukub, sellest lugu räägibki, ehk siis täpsemini sellest, mis selle asemel juhtuma hakkab. Ning seda on päris huvitav jälgida. Hoolimata natuke ootamatust ja konstrueeritud lõpust, mõjub see siiski puhastavalt. (Lugu oleks võinud ju edasi arendada, vaadata, kuhu ta edasi välja viinuks, kui poleks pidanud ära lõpetama — mida materjal oleks siis dikteerima hakanud?)

Kui rääkida autori stiilist kui väljendamise laadist, siis see on ühtlane kõigis juttudes: tabav ja terane, aga loiuvõitu. Esimeses loos ütleb minategelasest kirjanik (kelle prototüübiks on tõenäoliselt raamatu autor ise) küll, et ta vajab kirjutamiseks ideaali, „et ta ei suuda alustada asjaga, mis pole ideaalilähedane” (lk 9), aga prototüüp ise suudab seda küll teha. Nii ongi lood (mida pikemad, seda rohkem) peaaegu sama hallid nagu elu ise: „Elu kui hall Läänemeri” (lk 41). Kujutatud nn intriigid küll värvivad mingil määral seda halli kangast, aga tegemist on kas viletsa värviga, mis ei hakka kangale külge, või siis liig tugeva kangaga, et ei võta värve vastu. Pigem siiski kõva kangaga, sest seda on üsna hoolikalt kootud. Nii hoolikalt, et peaaegu kõik tegelasedki raamatus on enam-vähem ühesugused, ja seda kuni sinnamaani välja, et nad räägivad ka ühtemoodi. Nii näiteks armastavad kõik juttude pea- ja minategelased mehed ning ka jutustajarollis meesautor ise loetelusid. Nii ei peagi viimase jutu „Ristteel” Naine enam vastu ja paneb vastukaaluks meeste masendavatele realiteedi-kirjelduslikele loeteludele maha ühe korraliku romantikajanuselise: „Olen lapsepõlvest peale unistanud Korfust, kollasest või roosast või helesinisest majast, maipõrnikatest, soojadest soolastest lainetest, lahesopist, mis mäeharjalt vaadates paistab türkiissinine ja jalgupidi vette jõudes rohekas” (lk 113).

Kogumikus on kuus lugu: kaks pikka („Intriig” ja „Ära kunagi usalda blondi”, 36 ja 25 lk), kaks poolpikka („Mäest üles ja tagasi orgu” ja „Ristteel”; 17 ja 16 lk.) ja kaks lühikest („Kojusõit” ja „Loomaaias”,10 ja 9 lk). Just pikemad lood mõjuvadki justkui väljavõtted mingist veel pikemast loost, lühikesed on kõige lühijutu-pärasemad ja ka õnnestunumad ning seda mitte ainult oma lühiduse tõttu, keskmised jäävadki keskmisteks nii mitmeski mõttes. Kuigi, jah, just ühte neist („Mäest üles ja tagasi orgu”) on allakirjutanu meelest kõige hingeminevamalt ja kirgastavamalt sisse kirjutatud kogu selle raamatu valu ja vaev. See on koht, kus Katriini sees midagi murdus (lk 65) – „murdus unistus olla elus”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming