Kirjanikud said jälle vasta mune

Kivisildnik

Eniro Ärikataloog 2006. Kirjastus Eniro Eesti AS.

 

Kui äriettevõte avaldab novelle selleks, et kasumit teenida, kirjutatakse sellest lehes, vt käesolevat Sirpi. Kui kirjastus avaldab novelle, et kasumit teenida, kirjutatakse siis, kui Varraku käsi on mängus; kui autor ise avaldab novelle, et kunsti teha, ei huvita see mitte kedagi.

Oleme olukorras, kus kunstitegemine on ebapopulaarsem kui rahategemine ja väikese raha tegemine on vähem menukas kui suure nutsu kokkukühveldamine, isegi siis, kui seda raha tehakse kunstiga. Maali oksjonihinnast ruigavad kõik lehed – ja uudistes, mitte loetamatul kultuurileheküljel.

Kuidas suhtuda. Ikka majanduslikult. Eniro novellimüük on pettus ja kirjanike nöörimine, muud ma ei ütle. Kataloogikaubastajad on avalikult tunnistanud, et maksid autoritele novelli eest kümme tuhhi tuuris, kusjuures nende trükiarv on nelikümmend tuhat. Looming maksab novelli eest viis tuhhi, aga tiraaž on kõvasti alla nelja tuhande.

Kontaktiarv on reklaamis a ja o. Mida rohkem kontakte, seda kallim teenus. Õiglane hind ühe novelli eest selles halvasti loetavas kataloogis oleks siis kusagil 100 000 ja 150 000 vahel, sest Loomingu trükiarv on pigem kaks kui neli tuhat.

Võime arvutada ka teisiti. Näiteks kopiraiteri töötundides. Tänapäeval peaks reklaamikirjutaja töötund tubli tuhat maksma, kui mina ligi kümne aasta eest seda tööd tegema hakkasin, oli hind tuhat. Ilmselt kirjutavad Kivirähk ja Rakke loo valmis vähem kui kümne tunniga, aga arvestades seda, et keskmine kopitaiter ei kirjuta novelli ka saja aastaga, siis on jutud ikkagi väga odavalt saadud.

Enesestki mõista kerkivad päevakorrale ka eetikaprobleemid. Miks peab eesti kirjanduse lugemiseks olema mingi hämara ärikataloogi klient? Miks ei piisa sellest, kui oled Eesti vabariigi kodanik? Miks riik on selline munn, et ei suuda ise midagi kirjastada ja laseb kaupmeestel oma kirjanikke lüpsta ja nagu härgi suvalise ärivankri ette rakendada?

Miks meil pole äraelamist võimaldavaid kirjanikustippe, honorare ja auhindu? Kivirähk sul laseks oma head lugu mingisse reklaami täis, ebamugavas formaadis ja viletsa paberi peale trükkida, kui tal oleks valida! Kui kirjanik oleks koheldud kui inimene, siis ta sülitaks kataloogikaupmeestele näkku ja mõnitaks neid nii, nagu Kivirähk kõigi muude tühikargajatega teeb.

Kivirähk on tüüpiline ohver, äsja see oli, kui ta limpapudelit järel lohistas. “OP!” just käsitles seda piinlikku juhtumit, hambutult nagu ikka. Selle asemel, et vaesele kirjanikule kaasa tunda, patsutati limonaadikurnajat veel tagumikule. Võigas saade oli.

Ma olen endiselt seisukohal, et kui kirjanik saaks tähtajatu lepingu alusel sama klotsi, mis kulka avalike suhete juht, siis tal oleks valida, kas müüa limonaadi ja ärikataloogi või mitte. Hetkel saab valida ainult kulka bürokraat või ministeeriumi paberimäärija. Kirjanikul pole valikut, kui keegi sitasöömist promov firma maksaks Kivirähale sada tuhat, saaksime kohe lugeda naljakaid lugusid sitasöömise ilust ja võlust.

Õnneks on selgemapilgulised autorid selles ahnusest inspireeritud jutukogus ennast täiega välja elanud. Rakke ületab ennast 300% ja kirjutabki loo sitasöömisest. Kivirähk manab silma ette lollid tüübid, kes lõpuks loomastuvad ja kannibalideks muutuvad. Allakäinud pankur on juttudes läbiv kujund. Klassiviha ilmingud on brutaalsed ja ühiskonna kirjeldus pädev.

Täiesti müstiline on see, et väikese raha eest on kirjanikud maha müünud väga häid lugusid. Ajakirjanikud on ammu aru saanud, et selle sendi eest, mis neile makstakse, võib kokku keerata ainult kõige haigemat ila, ja teevad seda rõõmuga. Kirjanikud pole aga veel kapitalismiga kohanenud ja hüppavad kümne tonni pärast või nahast välja.

Kindlasti on see telefoniraamat sisukam kui keskmine novelliraamat. Kaks väga head juttu Rakkelt ja Kivirähalt, tubli tükk Sauterilt, super hea lõpp Vadilt ja palju häid ideid Kausilt. Teiselt poolt jälle on selge, et kulka žanripreemia eksperdid pole võimelised sita- ja inimsöömise teemalisi jutte adekvaatselt hindama. Lilli ja liblikaid on vähe. Ei sobi puhta vanainimese öökapikesele, mai äss.

Vaatame, kui edukas see kogumiks järgmisel aastal vabapreemia kategoorias on. Mina ütlen, et edutu – pole rootsi keeles ega kellegi tähtsa mehe lese kirjutatud. Seega mitteeestikirjandus. Kirjanikud teevad oma asja alati hästi ära, ainult riigi kultuuripiidrid ei saa oma tööga hakkama. Kirjanike töötingimused on loomata, odavat suuretiraažilist eesti kirjanduse kirjastajat ei ole olemas – nii peamegi vastikust maha surudes telefoniraamatus sonkima nagu viimased prükkarid.

Ma ei saa aru, mida kirjanikud riigile paha on teinud, et niimoodi mõnitatakse. Põhiseaduses ei ole kirjanike kottimisest ja rahva väljasuretamisest sõnagi. Ma olen kindel, et kui Iraan saab tuumapommiga puhtaks põletatud, on kummiülikondades Eesti palgamõrvarid viie minutiga kohal ja tapavad viimaseid põlvepikkusi patrioote. Aga sellist lihtsat ja loomulikku asja nagu oma kirjandus joonele aidata – siis on valitsus halvatud ja kurttumm.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming