Kirjanikud hingede öös

Sirp

Seltskond: Maimu Berg, Maarja Kangro, Tarmo Teder, Rein Põder ja Maire Liivamets. 2.-3.11. Kohtumispaigad: Võhma gümnaasium, Viljandi linnaraamatukogu, Tõrva raamatukogu ja kohvik Nipernaadi. Maimu Berg: Jälle on kätte jõudnud hingede aeg. Rahutud esivanemad katsuvad järglaste juurde sisse tungida, seal pisut ringi nuuskida ja nähtust omad järeldused teha ja et see neil lihtsamalt läheks, soovitatakse koduakendel küünlad süüdata. Tulukesed teeäärsetel kalmistutel püüavad möödakihutajate pilke ja viivad mõtted ajaliselt igavikulisele. Ent armsal Eestimaal ringlevad veel ühed hinged rahu leidmata – need on eesti kirjanikud, kelle tuuritamine kodumaa koolides ja raamatukogudes langeb kokku hingedeaja tipphetkedega. Võibolla on see juhuslik, võibolla sümboolne ja võib ka olla, et elavate kirjanike varjus poetuvad õhtustele kohtumistele siitilmast lahkunud kirjanikud, et see kirjutavale ja avaldavale inimesele enamasti nii magus kohtumine lugejatega kas või vaimumaailmas kaasa teha.

Kuid mis seal salata, kirjanike tuur ei suuda paraku haarata ka kõiki elavaid kirjanaisi ja -mehi -kirjanike liidu liikmeskond on kasvanud 300ni, tuuritama mahub alla 30 ning kuskil pole öeldud, et need peavad just kõik liidu liikmed olema. Lugeja seisukohalt on ju liikmesus üsna ükskõik. Võiks tulevikus kaaluda koostööd näiteks Edelaraudteega ja panna hingede öö ajaks liikuma kummituslikud kirjanikerongid, et lugejad saaksid siis enamasti juba tondilossideks muutunud raudteejaamades kirjanikega kohtumas käia. Meie rongiliiklus hakkab unustusse vajuma nagu võib-olla ka kaunis ja puhas ilukirjandus. Keegi ei julge kindlalt väita, kas poole sajandi pärast ei ole mitte raamatukogud muutunud samasugusteks mahajäetud tondilossideks, nagu praegu on raudteejaamad. Pealegi on optimistlikke ennustusi, et raudteeliiklus meil peagi õitsele lööb, ning kultuuriministri esimese sammukese (mis imelikul kombel juba palju sarjata on saanud) peale võib loota, et eesti kirjandusel hakkab eesti raamatukogudes paremini minema. Kui raamatukogudes, kas siis ka lugejate südames?

Üks väike seltskond koosseisus Maarja Kangro, Rein Põder, Tarmo Teder, lisaks veel eesti kirjandust raamatukogudele vahendav ja konsulteeriv Maire Liivamets ning allakirjutanu liikus ringi Viljandi- ja Valgamaal. Alustasime oma kohtumisi Võhmas, mis kui tubli küünlatootja võib peagi pälvida valguse pealinna nime. Kunagise kuulsa Võhma lihakombinaadi kummituslikud varemed ootavad aga, et mõni filmirežissöör need mingis õõvastavas kontekstis oma linateosesse jäädvustaks.

Selles linnas saime kokku Võhma kooli õpilastega, kes kuulasid kirjanike esinemist vaikselt ja tundus, et ka huviga. Kas just mitte seal ei esitatud meile lõpetuseks kaval küsimus – olete siin kõik kenade sõbralikkude nägudega ja paistate omavahel hästi läbi saavat, aga kas olete tegelikult ikkagi konkurendid?

Veel samal õhtul saime kokku Viljandi rahvaga sealses raamatukogus. Kuigi publik oli uus, ei tahtnud meie, esinejad, üksteist juba kord loetud tekstide ja räägitud juttudega vaevata, leidsime lugemiseks midagi uut ja rääkimisekski teisi teemasid. Kõik läks kenasti, ometi oli mingi nukrus õhus, mis võis ju tulla hingede ööst. Hiljem selgus ajakirjandusest, et linna kultuurielu on murelikus seisus: enamvähem korraga lahkuvad ametist kultuurimaja juhataja ja raamatukogu direktor ning lahkumise tegelikke põhjusi pidavat varjama saladuseloor.

Ööbisime Tõrvas De Tolly hotellis, kena mugav pesa väikelinna vaikses sopis. Hommikupoole jäi aega ka Helmes käia, sealseid lossivaremeid, koopaid ja allikaid uurida (kes tahtis, pesi noorendava imeveega nägu, tulemusi pole veel märgata) ning Helme üleelusuuruste sõbralike hulkuma pääsenud koeravolaskitega sõprust sõlmida. Järgnes kohtumine Tõrva raamatukogus, kus olime meeldivalt üllatatud sealsete lugejate suurest kirjandushuvist ja asjatundlikkusest. Kes soovis Maarjalt, et ta loeks oma abjektide luuletust, kes kommenteeris Reinule õhinal „Pardiajajaid”, kes imetles Tarmo „Onanistide ”jõulist teksti jne.

Viimane kohtumine oli Valgas Nipernaadi kohvikus: rahvast palju, õhkkond kirjandusõhtule omaselt soe ja elev, vahepalaks ka kohaliku muusikakooli noored kanneldajad lugusid mängimas. Pärast seda, kui meie loomingukatked ja muud tekstid olid ära kuulatud ja kandlemängijad pinged maha võtnud, läks küsimiseks-kostmiseks. Paluti meilt kommentaari hommikul Päevalehes ilmunud kultuuriministri intervjuule, jutt läks raamatukogude olukorrale üldse, kirjanike muredele ja eesti kirjanduse saatusele. Kohtumise hing oli nagu Valgas kirjandussündmustel enamasti sealse keskraamatukogu direktor Endla Schasmin. Siinkohal ongi paslik tänada nii teda kui ka teisi meie tuuri raamatukogude-poolseid korraldajaid ja muidugi ka energilist bussijuhti Elvet.

Jääb vaid loota, et seekordne, arvult kaheksas kirjanike tuur ei jää päris viimaseks ja ikka vähemalt kümnendani välja jõutakse. Huvi kirjanduse, kirjanike ja kirjanduselu vastu paistab eesti inimestel jätkuvat.

Seltskond: Birk Rohelend, Mikk Pärnits ja Ketlin Priilinn. 1.-2.11. Kohtumispaigad: Saare maakonna keskraamatukogu, Orissaare raamatukogu, Pärnu-Jaagupi keskkooli raamatukogu ja Pärnu keskraamatukogu.

Birk Rohelend: Meie ehk Mikk Pärnitsa, Ketlin Priilinna ja minu reis Kuressaare, Orissaare, Pärnu ja Pärnu-Jaagupi lugejateni algas ühel varajasel kõledavõitu hommikupoolikul. Kui olime end koos autojuhiga mõnusasse vanasse Volvosse ära mahutanud ja mängima hakkas Elvise plaat, puhkes kirjanduseteemaline diskussioon, mis kestis kaks päeva. Üle mõõdetud sai terve raamatumaastik Dostojevskist Bukowskini, Vildest Wilde’ini. Meil oli ideaalne kolmik: Pärnits, kes ei raatsinud kahe päeva jooksul loobuda peegelklaasidega päikeseprillidest, paha politseiniku osas, Priilinn temale omaselt hea haldja rollis ja mina kui Truman iseenda show’st nende kahe vahepeal.

See on huvitav kogemus – olla ühteaegu nii kuulaja kui ka rääkija, kirjutaja ja lugeja rollis. Mind üllatab alati publiku huvi ja tähelepanu. Nad ei pruugi olla kõneleja teoseid lugenud, aga nad on tundnud puudust lugemiselamustest ja astuvad kuulamisega esimese sammu raamatu kättevõtmise suunas. Nad tahavad teada, miks ja milleks, nad mõtlevad meie kõrval sellele, millest tuleks kirjutada ja kuidas. See on kirjutajale asendamatu kogemus – otsene kontakt lugejaga.

Ja … raske on väheste sõnadega palju eredaid muljeid kokku võtta. Kuressaares ja Pärnus tervitasid meid terved saalitäied kõige erisugusemaid inimesi. Orissaares kohtasime apelsinikarva juustega vanadaami, luuletajat, kes ütles mulle, et ma olen tema. Et meil on nii palju ühist… Pärnu-Jaagupis rabasid meid raamatukogutöötajate säravad silmad, soojus ja poolehoid. Üldse, ma pean tunnistama, et ma pole kohanud meeldivamaid inimesi kui raamatukogude töötajad. Hea kirjandus, sõbrad, vormib häid inimesi. Ja häid kirjanikke vormitakse kohtumisel hoolivate inimestega.

Seltskond: Contra, Kauksi Ülle, Kristiina Ehin ja Leo Kunnas. 2.-3.11. Kohtumispaigad: Kõrveküla raamatukogu / Tartu maakonna keskraamatukogu, Järvselja jahiloss, Koigi kool ja Järvamaa keskraamatukogu.

Contra: Tuur tekitas tunde, et neljakesi on hulga toredam esineda kui üksinda. Eks meie – Contra, Kauksi Ülle, Leo Kunnas ja Kristiina Ehin – olime piisavalt erinevad ja samas paljus sarnased. Kirjanikuks hakkasime kõik vanuses 14–16, me kõnelesime omavahel peaaegu kõik võru keelt (Kristiina mängis karmoskal võru ja setu lugusid), meile peaaegu kõigile meeldib joosta, mida me koos ka tegime enne Järvselja esinemist. Meie huumor on üsna erinev, samas saime üksteise naljadest aru, suutsime üksteist kõnetada ka oma loomingu ja maailmavaadetega.

Olulisem on muidugi kontakt publikuga, aga ei saanud sellegi üle kurta. Kui olime oma jutud ära kõnelenud, esitati ohtralt küsimusi, nii et kui kooliesinemine välja arvata, ei pääsenud kuskilt alla kahe tunni minema. Ausõna, me otsisime inimestes tüdimusemärke, aga et neid ei õnnestunud leida, pidime aina jätkama.

Tartu keskraamatukogus saime teada, kuidas oli leitud Tartumaal see koht, mis peale keskkogu saab meid veel võõrustada. Oli Tartust meil laiali saadetud ja esimene vastaja oli selle õiguse saanud, kusjuures Järvselja edestas Laevat 10 minutiga.

Lisaks kooliesinemisele oli ka mujal noori kuulajaid-lugejaid ja tavalisest rohkem meesterahvaid. Ehk oli just Leo Kunnas see, kes nad kohale meelitas? Saime nautida ka paikade mitmekesisust: lisaks kahele moodsale keskraamatukogule võõrustasid meid Järvselja jahiloss ja Koigi mõisahäärber.

Tore oleks, kui see tava jätkuks samamoodi, et kirjanik saab ise endale kaaskonna koostada. Meie neljakesi olime küll tekkinud koosluse üle üliõnnelikud.

Seltskond: Berk Vaher, Valdur Mikita ja Urmas Vadi. 2.-3.11. Kohtumispaigad: Palamuse gümnaasiumi raamatukogu, Jõgeva linnaraamatukogu, Kivi-Vigala raamatukogu ja Järvakandi raamatukogu.

Berk Vaher: Paar aastat olen neist tuuridest eemal püsinud – kord pere, siis töö tõttu; ehk sai siis nüüd sellevõrra värskemana taas osaletud. Kui mulle ekipaaži moodustamiseks ettepanek tehti, tulid võimalike kaaslastena kohe ette Urmas ja Valdur. Neljanda leidmine vajas juba enam juurdlemist, aga siis otsustasingi, et ehk on kolm just see optimaalne hulk (nagu vanderselle või piparkoogimehikesi) ja eks tuurid seda kinnitasid ka. Igaühele jäi just parajalt aega enese tutvustamiseks ja sünergia süvenes.

Muidugi on ilus öelda, et need tuurid on ennekõike eesti kirjanduse tutvustamiseks ning kõrvale jääma kippuvate paikade kaasamiseks kirjandusellu. Seegi on ju õige, aga need tuurid pühitseb siiski võimalus oma kaaslaste kohta rohkem teada saada, kuulda neilt ja neist lugusid, mida nad aastatepikkusegi tutvuse jooksul pole mulle (ja ehk mitte kellelegi) rääkinud. Nii läks ka seekord. Ehk suutsin midagi vastugi pakkuda.

Vastuvõtjad olid lahked ja sõbralikud – Jõgeval ootamas lausa lookas laud omatehtud hõrgutistega ning sealsete kirjanduslikult erudeeritud raamatukoguhoidjatega oli rõõm veel pärast „ametlikku” kohtumistki pikemalt vestelda. Betti Alveri muuseumis tervitati meid samuti soojade sõnadega. Kivi-Vigalas oli jällegi kõige õdusam saal – kohvikulaudade veeres on jutul ikka teine minek kui rangemalt esinejat ja publikut eristavas ruumis. Aga kõige rohkem inspiratsiooni ja kirjutamise kohta küsisid ikkagi Palamuse kooliõpilased. Kaasaelamist ja -mõtlemist oli tunda ka Järvakandis; paraku kulus seal suur osa vestlusest kirjanduse kaitsmisele ühe enesekindla vanaproua eest, kes võttis üles „igihalja” roppuseteema. Kas tõesti pärast kõiki neid meie (mu arust intellektuaalselt stimuleerivaid) jutte ja mõtteid polnud pajatada muust kui mõne meiega vaevu seostuva eemalviibija roppustest? Teised küsisid targemini, aga veidi hapu hõng jäi õhku … Kahju, raamatukogu ise oli ju jällegi külalislahke.

Mõistagi oli üheks kohtumiste põhiküsimuseks kultuuriministri vastne reformikava ja ega see publikus helgeid tundeid tekitanud. Eesti kirjanduse parema vahendamise vastu polnud loomulikult keegi, pigem solvasid eelarvamused, mille kohaselt maal vaid Cartlandi ja Robertsit tellitakse-loetakse. Ikka ja jälle kinnitati lugejahuvi tõusu just eesti autorite loomingu vastu, ent kardeti sunnimeetmete pelutavat mõju. Nõustun: põlastuse ja mõõgatäristamisega lugejaid ei kasvata. Arutelu on käivitunud, loodetavasti viib see parema äranägemise ja õiglasemate lahendusteni. Kui aga minister tegutseb kirjandusarmastuse, mitte enesearmastuse ajel, alustagu pigem sellest, et raamatukogutuure sagedamini toimuks. Põhiseadus kehtib aasta ringi, mitte vaid kahelkolmel novembripäeval.

Tuurikorraldajatelt eeldaks see mõistagi suuremat professionaalsust. Tänavu(gi) saab ja tuleb kriitikat teha tuuride ettevalmistava protsessi suhtes. Info ei liigu. Kuni ma ise ei küsinud, ei teavitanud mind keegi, ja kui küsisin, hakkasid peakoordinaatorid mind omavahel põrgatama. Tegelikult võiks rohkem korraldusvastutust tiimijuhtidele delegeerida, aga selleks on vaja ka enam ja varem infot (ka ses osas, milliseid esinejate raamatuid sihtpunktides vaja on). Samas ajab kahe peakoordinaatori olemasolu vaid asja segasemaks; ühest piisab ja see võiks pigem kirjanike liidust olla, rahvusraamatukogu koordinaator meid tänavu paraku rohkem segas kui aitas. Peakorraldaja kohustus on ikka kirjanike ja raamatukogude lävimine võimalikult sujuvaks muuta, mitte seda oma tujutsemisega pidurdada.

Meile, kolmele töö- ja pereinimesele oli oluline, et tuuripäevadele jääks argisemate tegevuste tarvis kodune vahe. Õnneks tulid sihtkohad meie sooviga hõlpsasti kaasa. Ehk tuleks see vahepidamine kasuks teistelegi? Iga sihtpunkt seda ühtviisi ei võimalda (katsu sa saartelt päevaks „hüppes” käia!), aga kui tuuripäevad veidigi pikemale ajale hajutada, on ka esinejad puhanumad ja saavad paremini vältida rutiinilangemist.

Ja veel: raamatukogudes on noored ja mehed publiku seas ikka haruldased. Aga oli neidki ja võib-olla see ikkagi sõltub ka autorite valikust. Millest see küll tuleneb, et üsna harva kohtab ka kirjandusõpetajaid?

Seltskond: Teet Kallas, Jelena Skulskaja ja Fagira D. Morti. 2.-3.11. Kohtumispaigad: Jõhvi keskraamatukogu, Kiviõli linnaraamatukogu, Tapa linnaraamatukogu ja Lääne-Virumaa keskraamatukogu.

Margit Adorf: Miks mind sellele reisile kaasa võeti, jääb selgusetuks, kuna pean enda tagasihoidlikku persooni üsna tundmatuks ja perifeerseks tegelaseks meie (khm) luulemaastikul, kuid sombusel novembrihommikul teele asudes lepime kokku, et ma koostan meie reisist vähemasti kroonika.

Autos saan teada, et Enn Vetemaa ärkab igal hommikul kell seitse ja sööb hommikusöögiks putru. Ma istun suurema osa ajast, klapid peas, kuulan iPadist muusikat ja sirvin läbi ajalehed. Skulskaja ja Kallas arutavad, et nemad ei saa sellest aru, kuidas saab kogu aeg iseendast kirjutada. Skulskaja räägib loo ühest vene kirjanikust, kes Moskva festivalil esinedes rääkis, kuidas oli oma tütre surmast romaani kirjutanud. Ja vist isa surmast samuti. Selle peale hüüatab Skulskaja emotsionaalselt: „Kus ma istun, kas tsirkuses või kirjandusõhtul?!?” Teet Kallas nõustub temaga. Mina olen niisama vait.

Ühes asjas oleme me autosõidu ajal kõik ühel meelel: ei saa esitada iseenda kirjutatud luuletusi peast. Vähemalt meie ei oska. Ja ka Teet Kallase arvamusega, et Eesti Ekspressi ajakirjanik, luuletaja Marko Mägi, on ju täiesti laps. „Ise saab varsti juba nelikümmend,” väljendab Teet Kallas nördimust uue aja põlvkonna suhtes.

„Aeg on hull, hea saab ainult siis olla, kui sind keegi ei loe,” arutleb Kallas. “Aga mis kasu on, kui sind loevad ainult sõbrad?” küsib ta retooriliselt ja lisab: „Nüüd on lektüür, enne oli kirjandus!” Ta räägib veel, et loeb hea meelega krimkasid, Skulskaja seevastu kinnitab, et tema neid lugeda ei saa, läheb hulluks. Teet Kallas uhkeldab seepeale infoga, et tema jääb õudusfilmi ajal magama. Märkamatult oleme jõudnud esimesse sihtpunkti – Jõhvi.

Jõhvis antakse kohvi. Teet Kallas räägib kogu aeg sellest, missugune on MEIE PÕLVKOND (ehk siis tema põlvkond). See põlvkond on harjunud 40 000liste tiraažidega, ei oska inglise keelt. Näe, Vetemaa õpib siiamaani, aga oskab hädavaevu öelda kolm lauset! Luulekogude tiraažid on Venemaal 500 ja 800 eksemplari on juba suur tiraaž. Teet Kallas ütleb, et ta ei taha „Õnne 13st” rääkida.

Jõhvi raamatukogu saal on täis. Kallas loeb sissejuhatuseks Skulskaja tõlgitud tekste.

Siis loeme koos Skulskajaga, siis loen mina. Siis räägib TK, et saalis on kõik peaaegu naised ja et tema on nüüd kõige vanem. Tema põlvkonna inimestele on tiraažide kahanemine hirmus. Tema meenutab Beekmani sõnu, et milleks teha midagi, mida keegi ei vaja. Ja siis räägib veel Beekmanist. Ja oma põlvkonnast. Ja tiraažidest. Et tema raamatut müüdi paari päevaga 50 000. Ja siis oli aeg, kui kirjandus oli kirjandus. Räägib Valtonist. „Me kõik olime augus. Kirjandus pidi tol ajal asendama hambutut ajakirjandust. Pidi otsima ridade vahelt ja leiti ka. Lugeja oli terane. Massilugeja oli terane!” pajatab Kallas. „Igale loojale on eraldatud 15 aastat tähelepanu, siis tee, mis tahad, aga sinu aeg on läbi,” nendib ta. Jõuab Õnne tänava juurde ja räägib, et ta on internetiotsingu baasil üks kõige produktiivsemaid stsenariste. Räägib, et honorarid on väikesed, ja räägib, et sellest ei taha ta üldse rääkida. Ja et tänapäeval loetakse ainult grafomaanide meelelahutustekste. Laulasmaa raamatukogus suvel avastas, et ta ei tunne eesti kirjandust üldse, aga siis lappas ja rahunes maha, sest see ei olnud kirjandus, see oli lektüür. „Aga, noh, kaante vahele pandud ja miks ka mitte …” Hea raamat peab ka huvitav olema. Räägib, et tema loeb hea meelega kriminulle. Kiidab Aapo Pukki, et tema sai mingi preemia. Räägib, et Pukk on stoiline inimene ja kõigega harjunud. Nii me elame.

Siis arvab ise ka juba, et läheb oma jutuga Sirtsu sohu, ja avab küsimuste vooru. Mainib veel, et talle endalegi üllatuseks peaks lähiajal ilmuma mälestuste esimene osa. Ja et tema arvas, et tema mälestusi kunagi kirjutama ei hakka, aga siis avastas, et need on tal tegelikult juba olemas, ainult tuleb ümber korraldada. Ja et ta hakkab valmis saama varsti triloogia või tetraloogiaga. Ja jõuab jälle oma põlvkonna juurde ja selle juurde, et tema on juba vana mees.

Publik palub, et Skulskaja loeks oma luuletusi. Ja siis loeb Skulskaja veel ühe Viidingu luuletuse. Ja siis tahab publik veel Viidingu venekeelset luuletust kuulata. Skulskaja loeb.

„Õnne 13” kohta ei ole keegi küsinud.

Publik arvab, et kirjandust kirjutavad lollid inimesed. Skulskaja ütleb, et paljud proovivad, aga ei tule välja. Ja et kirjanik peaks igatahes kirjutama oma keeles. Meesterahvas publiku seast arvab, et kirjutamisoskus ja anne hajub nagu armastus. “Alguses on ja on ja on, palju on – aga siis hääbub ja lõpuks ei ole seda enam üldse!” ütleb ta.

TK püüab ka sõna sekka öelda ja arvab, et kirjanik olemine on eluaegne õnnetus. Publiku seas mees arvab, et nojah, meid näiteks tšuktši kultuur ei huvita. Nüüd läheb jutt tšuktšide peale, sest TK ütleb, et talle väga meeldis tšuktši kirjandus. Siis, kui tema noor oli. Ja räägib mingist tšuktsi kirjanikust mingi loo, mille käigus juuakse laupäeva õhtul teed ja keegi ütleb, et no näe, elu nagu valgetel inimestel! Valge inimene ei tohtinud tšuktsi kohta öelda.

Ja siis räägitakse sellest, kuidas keegi kirjutab ainult iseendast.

TK arvab, et see on lõputu teema. Ja et tema ei taha kellelegi midagi ette heita, aga et pealiskaudsed ropendajad valitsevad maailma. Ja tuleb jälle välja, et neljakümneaastased on … Nagu lapsed … Igatahes.

Küsitakse „Idioodi” kohta. Skulskaja kiidab, et see on hea film ja oluline sündmus.

TK ei ole näinud. Mina ei ütle midagi, mina protokollin.

„Elu on täis saladusi ja me ei tea üldse, miks me siin Maa peal oleme ja kust me oleme tulnud,” ütleb nüüd Teet Kallas ja loeb ette oma kõige lühema novelli, mis on Kruusvallile pühendatud. Kogust „Öö neljandas mikrorajoonis” lugu „Talu kuuskede all”.

TK on märganud, et mida kirjutad, seda saad. „Ja seepärast ma olen vältinud surmateemat nii palju kui ma saan. Ma olen seda kartnud,” põhjendab kirjanik. „Viskad sõna õhku – ja see tuleb sulle tagasi!”

Nüüd võtab sõna maainimene. Maainimene sai augusti alguses Sirpi lugedes kultuurišoki. Maainimene loeb ette avalduse, mis puudutab ajakirjandust. Ütleb, et on kolm kuud oodanud seda sündmust, et saaks ette lugeda oma avalduse. 29. juulil 2011. aastal sooritati kultuurilehes Sirp Kristiina Ehini mõrv. „Ja mõrvar on Kaarel Tarand!” paljastab maainimene.

Ja nii see elu meil veereb. Jõhvist Kiviõlli, sealt järgmiseks päevaks Tapale ja Rakverre. On kurnav. Seepärast ma säästan lugejat ülejäänud sihtpunktide detailsest kirjeldusest. Ütlen vaid, et kõige rohkem tundis seriaali „Õnne 13” vastu huvi Kiviõli publik. Ja vene publikut oli kõige rohkem Jõhvis. Igal pool mujal käis kõik eesti keeles. Mulle öeldi, et paljud kirjanikud ei tahtnud Virumaa tuurile minna, sest kartsid, et nad ei oska vene keeles piisavalt rääkida. Võin kinnitada, et seda ei läinudki üldse vaja. Järgmine kord minge.

Seltskond: Jürgen Rooste, Mihkel Mutt ja Tuuli Taul. 1-2.11. Kohtumispaigad: Põlva keskraamatukogu, Räpina ühisgümnaasium, Võrumaa keskraamatukogu ja Vastseliina rahvamaja.

Jürgen Rooste: Keegi ega miski ei pane mind naljalt kahtlema kirjanike ja lugejate kohtumise vajalikkuses, ja just nimelt füüsilise kohtumise, väljaspool raamatut paikneva dialoogi tarviduses – raamatut lugedes kohtume me ju suuresti iseenda ja mitte niivõrd selle autoriga (kui meile tänases mina-keskses kirjaruumis see petlikult ka nii paistab). Tuleb meelde Tuuli Tauli Vastseliina esinemise lõpuks lauldud laul: „andke ruumi / andke ruumi / kohtuda iseendaga”.

Sellist ruumi, sisima identiteedi loomise ja iseolemise ruumi, raamatud pakuvadki, vastukaaluks ühismeediale, kõigele kollektiivsele ja kommunikatiivsele, mis meid aspiriinitabletina lahustada püüab. Aga kirjanduse, eelkõige raamatute ja kirjanike (kirjandus ise on salaline ja elab ka pisivormes ja suulisel kujul) positsioon on ühiskonnas nüüd hapram, marginaalsem. Iga sammuke, mille teha saame, et inimestele – noortele inimestele, aga ka vanematele, kes uuemast kirjanduse keelest ja meelelaadist võõrandunud – lähemale astuda, nendega kontakti luua, on seda väikest vaeva väärt.

Kuigi kirjaniku põhitegevus on ikkagi kirjutamine, lugemine, talletamine-töötlemine, ei pea ta olema ju leierkastimees ega tantsiv ja kerjav ahv, saati siis rändav piiblikaupmees, kes ühtpidi küll toob valgust ja vaimuvara, aga teab, et teistmoodi lihtsalt ei ela selle hää sõna levitamisega ära. Muidugi, enamik meist teab, et see töö – too habras retk enesereklaami ja kirjanduse kuulutamise hämarale piirimaale, kus edevuse ja missiooni vahel pole mõnikord millimeetritki ruumi – on vajalik, kui tahame veel mõnda aega kõnelda eesti kultuuri- ja omaruumist koos omakeelse, olulise kirjandusega. Ja siis, neil retkedel, meenub veel valusamalt, kui tähtis oleks keskenduda hoopis selle kvaliteetse keele- ja kirjaruumi loomisele, tootmisele, kui tahate, kui see sõna kaasaja poliitmaastikule paremini sobima peaks.

Mis teha, aeg on selline, peab natuke harjusk olema, peab potisetuna ringi kolistama, vahel isegi veidi väsinud ja kartliku, aga tubli tsirkusepantrina läbi põleva rõnga pikeerima.

Mihkel Mutt meenutas seda me retkel (mitte nüüd täpselt tema sõnus): oluline on kirjutada, täita see ootuseruum, mis lugejail veel alles, vaadata kirjandusliku üldistusega lähiajaloole … see on tõesti praegu eesti kirjanduse väljakutse, mille tasemel me pole suutnud olla. Seda enam, et õhus on ka küsimus: kellele toda kirjandust, kellele luulet siis ikka niiväga tarvis on. Mis juhtuks suures plaanis, kui seda nõnda ei avaldataks või kirjutataks?

Jah, tolle Eesti-mängu võiks siis vahest ajapikku otsotsaga kokku tõmmata. Kas me mingis suuremas, üldinimlikus perspektiivis näemegi siin enam toda iseväärtust? Väga ju tahaks loota, et näeme, et seda mängu on vaja, nii väga vaja, et see teeb valu, ja seeläbi polegi enam mäng, vaid midagi päris-päriselt. Nii võib ju loota.

Loodan ka, et nood tuurid ja tiirud Eestis jätkuvad, saavad sagedasemaks, tavalisemaks. sellise kuraatoriprojektina, kus iga seltskonna kokkuseadmise eest vastutab üks ärksam ja organiseerumisvõimelisem kirjanik, nõnda et kambal on ka oma nägu ja kuju. See mõte on ju ilus, kujutate ette, sõita koos Tuuli Tauli ja Mihkel Mutiga Põlva-Räpina-Mooste-Võru-Vastseliina trajektooril, näha igal pool loomulikku, teeskluseta külalislahkust. Muidugi, koolidest kohale aetud õpilaste pärast on ju vahel mure, et kas see on see, kas nad ikka tahavad sääl olla ja kaasa mõelda, aga, nagu Lydia Koidula mulle ükskord ütles: „Ilusad asjad peavadki olema kohustuslikud!” Ja kui mõned neist noortest pärast raamatu kahmavad, on seegi sammuke edasi, väike kukesamm lihtsale lugejale, aga täitsa korralik trepiaste eesti kirjanduse tuleviku poole.

Muide: Mooste, kus öömajal olime, on tõestus, et ka väike koht võib ikka elule lahvatada ja endas miskit kanda. Savikoda, fototurismi keskus, Lõuna-Eesti üks suuremaid saale, kus kontserte ja teatritki teha … Säärane sähvatus, mida nüüd vaid vilksamisi jõudsime näha, annab ju jõudu ja lootust, et endal on ka mõtet edasi rühkida. Seda rühkimist loeb mul nüüd kodus klaveri pääl Vastseliina lahke võõrustaja tehtud kell – ma võin ju mõelda, kujutleda, et äkki see aitab nood viivud ja hetked kuidagi võluväel koos hoida, et vähem läheks kaotsi ja raisku.

Seltskond: Andrei Hvostov, Eeva Park, Piret Raud, Kalju Kruusa. 2.-3.11. Kohtumispaigad: Käina raamatukogu, Kõrgessaare raamatukogu, Kärdla linnaraamatukogu, Ridala raamatukogu ja Lääne maakonna keskraamatukogu.

Andrei Hvostov: Tuuriliste ühisel arvamusel oli see meie senistest käikudest üks sisukamaid ja toredamaid, aga seda vahest mitte niivõrd lugejate suurenenud huvist kirjanike vastu, vaid pelgalt asjaolu tõttu, et me ise oleme kohtumistel rahvaga silmitsi seistes üha leidlikumad.

Muhedat meeleolu tumestas veidi vaid kaks asjaolu. Kolmapäeva õhtul jõudis meieni teave, et Eesti Kirjanike Liidu listis on puhkenud diskussioon käimasoleva tuuri kvaliteedi üle. On kõlanud kahtlusi, et keegi kusagil soosib kedagi. See paneb õlgu kehitama: meie seltskond arvas seni ja arvab ka praegu, et tuuridel, messidel ja festivalidel käimine on ränk töö. Kui keegi leiab, et see on privileeg või hüve, siis oleme meelsasti valmis seda jagama või selle ka lausa ära andma.

Läänemaa keskraamatukogus esinedes tuli avaldada arvamust kultuuriministri võimalike plaanide üle hakata koostama „rämpskirjanduse” nimekirjasid, mille rahastamine ei tohiks käia maksumaksja rahakoti kaudu. See oli juba kurioosumite hulka kuuluv juhtum. Raamatukogutöötajad näikse olevat kultuuriministri mõtetest ärritunud. Me saime seda mõneti tunda.

Tuuri järel võin tõdeda, et Eesti loomemajanduse kirjandustsehhi ees seisev ülesanne hakata tootma kiiremas korras bestsellereid à la „Puhastus” muutub aina aktuaalsemaks.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht